Mis saab pärast…. Guillaume Musso

akna juures seistes tundis ta end alati halvasti. 11. septembri terrorirünnakute ajal oli ta arvutil töötanud, kui kõlas esimene plahvatus. Ta ei unusta kunagi seda vapustavat õuduste päeva, neid musti suitsusambaid, mis saastasid taeva. Seejärel kohutavat prahi- ja tolmupilve, kui tornid õhku lendasid. Esimest korda olid Manhattan ja sealsed pilvelõhkujad tundunud talle pisikeste, nõrkade ja ajutistena.

Nagu suurem osa ametikaaslasi oli ta püüdnud mitte liiga pikalt juurelda katastroofi üle, mille nad olid üle elanud. Elu läks oma rada edasi. Business as usual.¹ Ometi, nagu siinsed elanikud ütlevad, ei muutunud New York enam kunagi päris endiseks New Yorgiks.

      Päris selge, et ma ei jõua valmis.

      Ta valis siiski mõned toimikud, pistis need portfelli ja otsustas siis Abby suureks üllatuseks, et lõpetab nendega tutvumise kodus.

      Oli möödunud terve igavik eelmisest korrast, mil ta nii vara kontorist lahkus. Harilikult rügas ta päevas ligi neliteist tundi, kuus päeva nädalas, ja pärast lahutust käis sagedamini oma kabinetis ka pühapäeviti. Kõigist partnereist tegi tema kõige rohkem töötunde. Siia tuleb lisada ka tema viimase kõmulise saavutusega kaasnev kuulsus: samal ajal kui kõik pidasid ülesannet liiga delikaatseks, õnnestus tal viia lõpule firmade Downey ja NewWax liitumine, mis oli väga meedia luubi all, see tõi talle kaasa ülistava artikli ajakirjas National Lawyer, ühes selle eriala kõige kuulsamas ajakirjas. Nathan ajas suurema osa kolleegidest meeleheitele. Ta oli liiga eeskujulik, liiga täiuslik. Rääkimata väga hea välimuse antud eelistest, ei unustanud ta kunagi teretada sekretäre, tänas portjeed, kes talle auto kutsus, ja ohverdas iga kuu mõne tasuta töötunni rahapuuduses klientidele.

      Värske õhk tänaval mõjus talle hästi. Lumesadu oli peaaegu lõppenud ja lund ei olnud maha tulnud nii palju, et liiklust häirida. Taksot püüdes kuulas ta laitmatutes valgetes koorirüüdes lastekoori, kes laulis St. Bartholomew’ kiriku ees Mozarti kuulsat pala „Ave verum corpus“. Ta leidis selles muusikas tahtmatult midagi, mis mõjus niihästi mahedalt kui rahutust tekitavalt.

      Nathan jõudis San Remo hoonesse, kui kell oli veidi kuus läbi, tegi endale kuuma teed ja võttis pihku mobiiltelefoni.

      Kuigi San Diegos polnud kell rohkem kui kolm pärastlõunal, olid Bonnie ja Mallory ehk kodus.Ta peab täpsustama oma tütre kohalejõudmise üksikasju, sest ta tuleb lähenevate pühade tõttu mõne päeva pärast tema juurde.

      Ta valis hoolikalt numbri. Kolme helina järel lülitus sisse automaatvastaja.

      „Te olete helistanud Mallory Wexlerile. Ma ei saa teile praegu vastata, aga…“

      Naise hääle kuulmine mõjus Nathanile hästi. See oli nagu sõõm hapnikku, millest ta oli kaua ilma olnud. Ta soovid olid jäänud nõnda tagasihoidlikuks, kuigi tal polnud põrmugi harjumust rahulduda vähesega.

      Äkki katkes automaatvastaja sõnum.

      „Hallo?“

      Nathan tegi üleinimliku pingutuse manada näole rõõmus ilme, järgides niimoodi oma nõmedat vana refleksi: mitte kunagi näidata oma nõrkusi, kuigi tegemist oli naisega, kes tundis teda lapsepõlvest alates.

      „Tere, Mallory!“

      Kui kaua ta pole juba öelnud „kallis“?

      „Tere,“ vastas naine külmalt.

      „Kas kõik on hästi?“

      Naise toon muutus salvavaks.

      „Mida sa tahad, Nathan?“

      Aitab, ma juba sain aru, et täna sa ei soovi minuga normaalselt vestelda.

      „Ma helistan, et Bonnie sõidu asjus kokku leppida. Kas ta on sinuga koos?

      „Ta on viiulitunnis. Ta jõuab koju tunni aja pärast.“

      „Äkki saaksid mulle öelda ta lennu kellaaja,“ tegi mees ettepaneku. „Ma usun, et ta lennuk saabub varajasel õhtul.“

      „Tunni aja pärast on ta kodus tagasi,“ kordas Mallory, kes tahtis jutuajamise kähku lõpetada.

      „Väga hea, hästi, kuulmiseni.“

      Aga naine oli juba kõne lõpetanud.

      Iialgi ei olnud ta mõelnud, et nende kõnelused võivad jõuda sellise külmuseni. Kuidas võisid kaks inimest, kes olid olnud nii lähedased, käituda võhivõõrastena? Kuidas oli see võimalik? Ta heitis salongi diivanile pikali ja vaatas lakke. Kui naiivne ta oli! Kindlasti oli see võimalik! Polnud vaja muud, kui vaadata ringi: lahutused, petmised, teineteisest tüdinemine… Tema kutsealal oli konkurents halastamatu. Edu saavutasid vaid need, kes ohverdasid osa perekonnaelust ja vaba aega. Igaüks advokaadibüroo klientidest oli väärt kümneid miljoneid dollareid, mistõttu advokaadid pidid olema täielikult nende käsutuses. See oli mängureegel, hind, mida tuli maksta suurte hulka kuulumise eest. Ja Nathan oli nende tingimustega nõustunud. Vastutasuks oli ta kuupalk nüüd 45 000 dollarit, peale selle veel mitmesugused soodustused. See tähendas ka, et partneri tiitel tõi talle aastas sisse ligi poole miljoni dollari suuruse boonuse. Tema pangakontol oli esimest korda üle miljoni dollari. Ning see oli alles algus.

      Aga ta eraelu oli kulgenud languses, mis oli vastupidine töisele edule. Neil viimaseil aastail oli ta abielu lagunenud. Järk-järgult oli büroost saanud kogu ta elu. Ta ei leidnud enam aega perekonnaga koos hommikust süüa või tütre koolitöid üle vaadata. Kui ta oli mõistnud, kui tohutut kahju ta oma elule tegi, oli juba hilja tagasi pöörduda ja mõne kuu pärast järgnes lahutus. Kindlasti ei olnud ta ainus – büroos oli üle poole kolleegidest samuti abikaasast lahutanud –, aga see polnud mingi lohutus.

      Nathan muretses väga Bonnie pärast, keda need sündmused olid väga häirinud. Seitsmeaastaselt märgas tüdruk veel mõnikord voodit ning tal käisid ärevushood samuti nagu ta emalgi. Nathan helistas talle igal õhtul, kuid ta oleks eelistanud rohkem kohal olla.

      Ei, mõtles ta diivanil pikutades, mees, kes magab nii, et ta kõrval ei ole kedagi, ja kes ei ole kolm kuud oma väikest tütart näinud, ei ole elus edu saavutanud.

      Nathan võttis sõrmest abielusõrmuse, mida ta ikka kandis, ja luges siseküljelt värssi Saalomoni ülemlaulust, mille Mallory oli lasknud nende abiellumisel sinna graveerida:

      „Meie armastus on tugev nagu surm.“

      Ta teadis, kuidas ülemlaul jätkus:

      „Armastust ei suuda kustutada suured veed

      ega uputada jõed.“

      Kõik see on lollus! Vahukommid algajatele armunutele. Armastus ei ole nii absoluutne, et peaks vastu ajale ja katsumustele.

      Ometi oli ta kaua aega uskunud, et tema abielu on erandlik, et sel oli maagiline ja irratsionaalne mõõde ning et see oli pitseriga kinnitatud juba lapsepõlvest alates. Mallory ja tema said tuttavaks kuueaastaselt. Algusest peale sidus neid nähtamatu lõng, just nagu oleks saatus tahtnud neist teha loomupäraseid liitlasi võitluses eluraskuste vastu.

      Ta vaatas kummuti peale asetatud pildiraame, mis hoidsid ta eksabikaasa fotosid. Tükiks ajaks jäi ta pilk pidama viimasel, mis tal oli õnnestunud hankida tänu Bonnie kaasabile.

      Muidugi, Mallory kahvatu nägu andis tunnistust raskest perioodist, mis oli seotud nende lahkuminekuga, aga see ei muutnud ta pikki ripsmeid, peent nina ega valgeid hambaid. Päeval, mil see foto võeti, pika jalutuskäigu ajal mööda Silver Strand Beachi, hõbedaste merikarpide randa, oli ta teinud soengu ülestõstetud juustega, mida hoidis kinni pärlmutterkamm. Väikesed terasraamidega prillid muutsid ta sarnaseks Nicole Kidmaniga filmis „Silmad pärani kinni“, kuigi Malloryle ei meeldinud see võrdlus. Nathan ei suutnud naeratust alla suruda, sest Mallory kandis üht oma alalistest lapitehnikas pulloveridest, mida ta ise valmistas ja mis andsid talle niihästi elegantse kui muretu välimuse.

      Kuna Malloryl oli keskkonnamajanduses doktorikraad, oli ta õpetanud ülikoolis, aga pärast elama asumist