Mis saab pärast…. Guillaume Musso

linna äriadvokaadibüroodest oli just Marble’il praegu tuul purjedes. Selle palgal oli üle üheksasaja töötaja üle kogu USA, neist peaaegu pooled New Yorgis.

      Nathan oli alustanud karjääri San Diego keskuses, kus temast sai kiiresti maja lemmik, nii et vanempartner Ashley Jordan oli esitanud teda partneri kandidaadiks. New Yorgi büroo arenes tookord hoogsalt, nii edukalt, et Nathan pakkis kolmekümne ühe aastaselt asjad kokku tagasisõiduks linna, kus ta oli suureks sirgunud ja kus teda ootas uus vastutusrikas koht liitumiste ja ostude osakonnas.

      Erakordne tõus tema ea kohta.

      Nathan oli realiseerinud oma ambitsiooni: saada rainmaker’iks, üheks kõige kuulsamatest advokaatidest ja oma erialal varakult edu saavutanutest. Ta oli elus edasi jõudnud. Mitte börsil raha kasvatades või perekonnasuhteid kasutades. Ei, ta oli teeninud raha oma tööga. Kaitstes üksikisikuid ja firmasid ning sundides kõiki seadust austama.

      Hiilgav, rikas ja enda üle uhke.

      Selline oli Nathan Del Amico.

      Välispidiselt.

      Nathan tegi läbi hommikupooliku rutiini, kohtus töökaaslastega, kelle ülemus ta oli, andis oma hinnangu töös olevatele toimikutele. Enne keskpäeva tõi Abby talle kohvi, seesamiseemnetega kringleid ja koorejuustu.

      Abby oli olnud tema assistent palju aastaid. Ta oli pärit Californiast, kuid nõustus Nathanile New Yorki järgnema, kuna nende koostöö nii hästi sujus. Ta oli keskealine vallaline naine, kes andis suure osa endast töösse ning kellele kuulus Nathani täielik usaldus, viimane oli alati valmis Abbyle usaldama igasuguseid kohustusi. Tuleb öelda, et Abbyl oli erakordne töövõime, mis võimaldas tal järgida – kui mitte veelgi kiirendada – peremehe kehtestatud töörütmi, kuigi ta kulistas salaja vitamiini- ja kofeiinilisandiga mahla.

      Kuna Nathanil ei olnud järgneval tunnil ühtki kohtumist, kasutas ta seda, et lipsusõlm lõdvaks lasta. Valu rinnus ei andnud järele. Ta masseeris oimukohti ja pritsis näkku veidi külma vett.

      Ära mõtle enam Malloryle.

      „Nathan?“

      Abby sisenes uuesti koputamata, nagu tal oli harjumuseks, kui teisi ei olnud. Naine vaatas üle ta päevaplaani pärastlõunase osa ja tähendas:

      „Üks Ashley Jordani sõber helistas hommikul, ta soovis teiega kiiresti kokku saada. Keegi Garrett Goodrich…“

      „Goodrich? Pole kunagi kuulnud.“

      „Ma sain aru nõnda, et see on ta lapsepõlvesõber, kuulus arst.“

      „Ja mida saan ma selle härra heaks teha?“ küsis Nathan kulme kortsutades.

      „Ma ei tea, ta ei täpsustanud. Ta ütles vaid, et Jordani järel olete teie parim.“

      See on õige: ma ei ole kogu karjääri kestel ühtki protsessi kaotanud. Mitte ainsatki.

      „Proovige mind Ashleyga ühendada, olge hea.“

      „Ta sõitis tund aega tagasi Baltimore’i. Teate küll, Kyle’i toimik…“

      „Jah, muidugi… Mis kell pidi see Goodrich tulema?“

      „Pakkusin talle kohtumist kell seitseteist.“

      Abby oli juba toast väljunud, kuid pistis pea uuesti ukse vahelt sisse.

      „See on vist meditsiiniliste uuringutega seoses.“

      „Kahtlemata,“ nõustus Nathan, süvenedes jälle kaustadesse. „Sel juhul saadame ta neljandale korrusele.“

      Goodrich saabus veidi enne kella viit. Abby juhatas külalise kabinetti, laskmata tal oodata.

      See oli mees parimais aastais, suurt kasvu ja võimsa kehaehitusega. Ta pikk laitmatu mantel ja mustjashall ülikond rõhutasid veelgi ta suurt kogu. Kabinetti astus ta kindlal sammul. Seistes kõigutamatult ruumi keskel, jättis ta võitlejahoiak temast jõulise mulje.

      Ta raputas palitut laia käeliigutusega, enne kui ulatas selle Abbyle. Siis tõmbas ta sõrmedega läbi mustahalliseguste oskuslikult kammitud juuste – ta oli kindlasti kuuekümnendais eluaastais, kuid kaugeltki mitte kiilaspäine – ning silitas seejärel aeglaselt oma lühikest habet, kogu aeg suunates oma elava ja läbitungiva pilgu otse advokaadile silma.

      Niipea kui Goodrichi pilk ristus tema omaga, tundis Nathan end ebamugavalt. Ta hingamine kiirenes kummaliselt ja mõtted läksid silmapilk sassi.

      2

      Ma nägin üht inglit seisvat päikeses.

      JOHANNESE ILMUTUSRAAMAT, 19, 17

      „Kas te tunnete end hästi, härra Del Amico?“

      Tont võtaks, mis mul ometi viga on?

      „Jah, jah… ainult peapööritus,“ vastas Nathan end kokku võttes. „Kindlasti ületöötamisest…“

      Goodrichi ilme ei olnud veendunud.

      „Ma olen arst, kui soovite, et teid läbi vaataksin, siis teen seda meeleldi,“ pakkus ta kõlava häälega.

      Nathan sundis end naeratama.

      „Tänan, mul on juba parem.“

      „Kas tõesti?“

      „Kinnitan teile.“

      Pakkumist ootamata võttis Goodrich ühel nahktugitoolil istet ja uuris tähelepanelikult kabineti sisustust. Kõik seinad olid kaetud riiulitega täis vanu raamatuid, keskel seisis imposantne kirjutuslaud, selle juures massiivsest Kreeka pähklipuust koosolekulaud ja elegantne väike kanapee, kõigest levis hubasust.

      „Mida te minult soovite, doktor Goodrich?“ küsis Nathan pärast lühikest vaikushetke.

      Arst tõstis jala üle teise ja kõigutas end kergelt tugitoolis, enne kui vastas:

      „Ma ei oota teilt midagi, Nathan. Te ju lubate, et ma kutsun teid Nathaniks, eks ole?“

      Ta hääletoon viitas pigem kinnitusele kui küsimusele.

      Advokaat ei lasknud end segadusse ajada.

      „Te tulite minu poole ametiasjus, eks ole? Meie büroo kaitseb mõningaid arste, keda nende kliendid ahistavad...“

      „Õnneks ei ole minul seda muret,“ katkestas teda Goodrich. „Ma ei opereeri kunagi, kui olen klaasikese liiga palju joonud. On ju rumal amputeerida parem jalg, kui häda teeb vasak, eks ole?“

      Nathan sundis end naeratama.

      „Mis probleem teil siis on, doktor Goodrich?“

      „Tõesti, mul on mõni ülekilo, aga…“

      „…sellega pole vaja tulla advokaadi jutule, te olete ju nõus.“

      „Täiesti.“

      See tüüp peab mind idioodiks.

      Ruumi tekkis rõhuv vaikus, kuigi seal polnud tunda suurt pinget. Nathan ei löönud kergesti kohkuma. Ta töökogemus oli teinud temast kardetava läbirääkija ning teda oli raske vestluse käigus kõigutada.

      Ta vaatas vestluskaaslast teraselt. Kus oli ta juba näinud seda laia ja kõrget otsmikku, tugevat lõualuud, teineteise ligidal olevaid tihedaid kulme? Goodrichi pilgus ei olnud jälgegi vaenulikkusest, aga siiski tajus advokaat, et miski teda ähvardab.

      „Kas soovite midagi juua?“ pakkus ta, püüdes hääles rahu säilitada.

      „Meelsasti, klaasi San Pellegrinot, kui on võimalik.“

      „Peaksime leidma,“ kinnitas advokaat, võttes telefoni, et rääkida Abbyga.

      Mineraalvett oodates tõusis Goodrich tugitoolist ja libistas huvitatud pilgu mööda raamaturiiuleid.

      Eks tunne end siis nagu kodus, mõtles Nathan ärritatult.

      Uuesti