IPhuck 10. Viktor Pelevin

analüüsi, tuvastas mõtteliste seoste tuumad ja asus genereerima seostatud repliike, mis toetaksid näilist dialoogi”. See poleks soodustanud usalduslikkust. Selle asemel pilgutasin ma paar korda rumalalt silmi ja küsisin:

      „Missugune küsimus?”

      „Niisugune,” vastas Mara. „Kes annab sanktsiooni?”

      „Prokurör?”

      Mara hakkas naerma.

      „Kunstimaailmas, Porfiri, ei ole karu prokurör. Et sa teaksid.”

      „Hästi,” ütlesin ma. „Aga missuguse sanktsiooni siis?”

      „Seletan sulle kohe minu monograafiast pärit näite varal. Vaata nüüd. Möödunud sajandi lõpp. Tunnelisotsrealism, nagu me seda tänapäeval klassifitseerime. Nõukogude Liit on hinge heitmas. Noor Peterburi kunstnik, moe lemmik, on hoolega savu tõmmanud ja läheb sõprade kambaga prügikasti juurde, sikutab sealt välja mingi läikiva rauakolaka – on see siis jalgratta lenkstang või mõni väntvõll –, tõstab selle pea kohale ja annab teada: „Kutid, veame kihla: ma müün selle riistapuu hommepäev ärituusadele maha kümne tuhande dollari eest.” Tollal olid käibel dollarid. Ja müübki. Ning küsimus seisneb selles: kes ja millal oli andnud sanktsiooni arvata see riistapuu kunstiobjektiks, mille hind on kümme tuhat dollarit?”

      „Kunstnik?” oletasin ma. „Ei. Vaevalt küll. Siis töötaksid kõik kunstnikena. Arvatavasti… see, kes ostis?”

      „Justament!” Maruha tõstis sõrme püsti. „Küll sa oled tubli – näed asja tuuma kohe ära. See, kes ostis. Sest temata me näeksime selle kunstniku ümber ainult minusuguste näljaste kuraatorite summa. Ühed karjuksid, et see pole mingi kunst, vaid lihtsalt prügikastist pärit rauakolakas. Ja teised jälle, et see on kunst just nimelt sellepärast, et see on lihtsalt prügikastist pärit rauakolakas. Ja veel käiks kisa, et kunstnik on pervert ja et talle maksavad teised rikkad perverdid. Ja ilmtingimata öeldaks, et niinimetatud perestroika ajal investeeris Luure Keskagentuur nonkonformistlikesse nõukogudevastastesse trendidesse, et tõsta nende sotsiaalset staatust noorsoo hulgas – lõppeesmärgiks oli NSV Liidu lagundamine ja sellepärast makstigi igasugustele lollidele kümme tuhat peo peale prügikastist pärit rauakolaka eest… Ühesõnaga, öeldaks ühte ja teist, võid kindel olla. Ja kõigis nendes väidetes võib leiduda ka mingi tõetera. Kuid enne müügiakti teostumist oli see kõik lihtsalt loba. Ent müügi järel sai sellest refleksioon asetleidnud kultuurifakti üle. Kaasaegse kunsti räpane saladus seisneb selles, et lõpliku eluõiguse annab talle – või ei anna – das Kapital. Ja ainult tema üksi. Kuid enne seda peavad kunstnikule andma formaalse sanktsiooni need, kes astuvad üles kunsti ja kapitali vahetalitaja rollis. Inimesed nagu mina. Kunstieliit, kes otsustab, kas pidada prügikastist pärit rauakolakat kunstiks või mitte.”

      „Aga see on ju alati nii olnud,” ütlesin ma. „Kui rääkida kunstist ja kapitalist. Rembrandt näiteks. Või mõni Tizian. Nende maale osteti. Ja sellepärast võisid nad joonistada veel ja veel.”

      „Nii see oli, kuid mitte ainult,” vastas Mara. „Kui metslane joonistas koopa seinale piisoni, tundsid kütid looma ära ning jagasid oma saaki kunstnikuga. Kui Rembrandt või Tizian näitasid oma maali võimalikule ostjale, ei olnud nende ümber kuraatoreid. Iga valitseja või rikas kaupmees oli ise kunstiteadlane. Objekti väärtuse määras vahetu mulje, mida see avaldas kliendile, kes oli valmis maksma. Ostja nägi portreel imeväärselt iseendaga sarnast inimest. Või naist samasuguste roosade tselluliidivoltidega, nagu olid tema naisel. See oli ime, see vapustas ega vajanud mingeid kommentaare ning rahvasuu rääkis just nimelt sellest imest. Kunst esitles silmapilkselt ja pingutuseta mitte ainult oma objekti, vaid ka iseennast kui meediumi. Otse võõra tajumuse elava akti kaudu. Ta ei vajanud elluastumiseks kunstiteadlase saatekirja. Saad sa aru?”

      Ma noogutasin kõhklemisi.

      „Kui rääkida laiemas mõttes, siis kaasaegne kunst algab seal, kus lõpeb loomulikkus ja näitlikkus – ja tekib vajadus meie ja meie sanktsiooni järele. Viimased poolteistsada aastat on kunst tegelenud peamiselt selle esitlemisega, mis ei ole vahetult tajutav. Sellepärast vajab kunst ise esitlemist. Kas said aru?”

      „Ähmaselt. Ma vaatan parem võrku, ja…”

      „Pole tarvis, sealt ujub sulle igasugust sitta kokku. Kuula mind, ma seletan kõik lihtsalt ja asjakohaselt ära. Kui uues paradigmas töötava kunstniku juurde tuleb ostja, ei näe ta lõuendil mitte omaenese molli, mis on talle peeglist tuttav, või oma naisukese tselluliidivolte. Ta näeb seal…”

      Mara vajus silmapilguks mõttesse.

      „Noh, umbropsu – suurt oranži tellist, selle all punast tellist ja allpool kollast tellist. Kuid selle nimeks pole „Valgusfoor udus”, nagu ütleks mõni lihtsameelne hing, vaid „Orange, red, yellow”. Ja kui ostjale öeldakse, et see valgusfoor udus maksab kaheksakümmend miljonit, siis on eluliselt vajalik, et need mõned tõsiselt võetavad, tuntud ja lugupeetud inimesed, kes seisavad maali ümber, seepeale noogutaksid, sest uues kultuurisituatsioonis ei ole ostjal võimalik oma tundeid ega mõtteid arvesse võtta. Art establishment annab sanktsiooni ja see on väga tõsine asi, kuivõrd tähendab niipalju, et vajaduse korral ostetakse müüdav töö tagasi umbkaudu sama raha eest.”

      „Ja ostetakse tõesti?” küsisin ma.

      Mara noogutas.

      „Maaliga, millest ma räägin, on seda juhtunud juba päris palju kordi. Ta on üle saja aasta vana.”

      „Kuidas see sanktsioon tekib?”

      Mara hakkas naerma.

      „See ei ole enam kaheksakümne, see on juba saja miljoni mõõtu küsimus. Inimesed kulutavad oma elu, et seda sanktsiooni saada – ega saa sellest ise lõpuni aru. Sanktsioon tekib kaasaegsesse kunsti haaratud mõistuste ja tahete Browni liikumise tulemusena, kui need keerlevad investeerimiskapitali ümber, millele mõistagi kuulub viimane sõna. Aga kui sulle on tarvis lühikest ja lihtsat vastust, siis võib öelda nii. Tänapäeva kunst on vandenõu. Ja see vandenõu ongi sanktsiooni allikas.”

      „Termin pole just päris juriidiline,” vastasin ma. „Võib-olla oleks parem öelda „eelnev kokkulepe”?”

      „Öelda võib kuidas tahes, Porfiri. Kuid kunstiteaduse terminitel peab olema samasugune kapitali sanktsioon nagu kolme eri värvi tellisega lõuendil. Alles siis hakkavad nad midagi tähendama ja väärima seda, et me uuriksime nende arvukaid võimalikke tähendusi. „Kunsti vandenõu” on öelnud Sartre – ja see on muide üks tema elu väheseid selgesõnalisi väljendusi. Sartre on kallilt ostetud. Nii et kui ma neid sõnu tema järel kordan, siis poen ma peitu temale antud sanktsiooni taha ja paistan tõsiselt võetavana. Aga kui Porfiri Petrovitš räägib „eelnevast kokkuleppest”, siis lõhnab see menterie järele, sorry for my French. Ja midagi säherdust ei hakka tema järel keegi kordama.”

      „Sina ju kordasid just praegu,” ütlesin ma.

      „Jah. Õpetamisotstarbel. Kuid monograafiasse ma seda ei paiguta, aga vanapapi Sartre’i võib-olla küll. Sest ainus viis saada sanktsiooni minu monograafiale on kleepida ta kokku sanktsioonidest, mis on juba varem teistele projektidele antud. Nii see kunsti vandenõu toetabki iseennast. Ja kõik ülejäänud vandenõud täpselt samuti.”

      „Just nagu karbonaaride loož,” ütlesin ma.

      „Noh, kui see on sulle niimoodi arusaadavam, siis ole lahke,” naeratas Mara. „Ellujäämisele orienteeritud tänapäevase kunstniku igasugune loominguline tegevus on palve arvata ta vandenõulaste hulka ja kõik tema tööd on kirjatüübilt erinevad vastuvõtuavaldused. Seda libedat ja haisvat rada mööda vantsivad lõbusad noored kunsti esimeselt pooluselt, kaotades juukseid ja hambaid, teise pooluse jäledasse kloaaki – pärale jõuab muide üks tuhandest, ülejäänud joovad end põhja või raugastuvad. Esimesel poolusel puhkevad uued õied, soojendavad meid aasta või paar oma liigutava lollusega ja siis tuhmuvad, närtsivad – ja lahkuvad samale teele. Nii oli see sada aastat tagasi, Porfiri. Ja nii kestab see