IPhuck 10. Viktor Pelevin

käiku ning panna paika selle järgmisi samme. Mõningate hinnangute põhjal teeb tekstist sõltumine uurimuslikud ettevõtmised pisut vähem tulemuslikuks (umbes 0,983 korda), kuid praktikas on vahe siiski tajumatu.

      Sellisel moel tekitatud kriminaalromaane tsenseerivad inimtoimetajad eesmärgiga vähendada liiase info hulka ja kõrvaldada inimesele solvav tõde. Meie toode osutub enamasti rikutuks, kuid see on paratamatu ja koguni vajalik. Mõtte, stiili ja sõnastuse täiuslikkus alandavad lugejat ja kutsuvad kriitikus esile sapivoolu – kahesaja neljakümne kolme romaani autorina tean ma küll, millest räägin.

      Seejärel pannakse romaanid müüki ja saadud tulu läheb politsei keskarvuti ja selle sisevõrgu amortiseerimisele, ja sisevõrgus meie, ZA-robotid, eksisteerimegi. Kuldsel Vene muinasajal nimetati seda „isetasuvuseks” ja „isemajandamiseks” – küll on kahju, et praegune põlvkond ei mäleta neid rahvakeele imelisi pärle!

      Mul on olemas mitte üksi nimi, vaid ka individuaalne väliskuju – see, millisena näevad kodanikud mind oma augmentprillidega või ekraanidel. See väliskuju on põhimõtteliselt suvaline ja võib muutuda, kuid tavaliselt me püüame jääda mingi ühe šablooni juurde koos väikeste kõrvalekalletega. ZA-robotid ei sarnane selles mõttes üksteisega. Mõnede väljanägemine on futuristlik, mõned mõjuvad nii-öelda ktooniliselt, mõned panevad heldima – ja mina näen välja küllaltki tõsine.

      Oma ametimundri ja esinemismaneeriga toon ma meelde kauge üheksateistkümnenda sajandi. Mind peljatakse arvatavasti rohkem kui paljusid teisi ZA-sid, ja sugugi mitte ilmaaegu. Kuid seesugune individualisatsioon on vajalik eranditult selleks, et ülekuulatavate kodanike reageeringud sobiksid paremini romaani paigutamiseks.

      Ühesõnaga, ma olen kahekümne esimese sajandi teise poole tüüpiline vene tehisintellekt, millele annavad värvi meie ajaloo- ja kultuurimälu kontrastsed toonid: ühteaegu justkui Radištšev koos Pasternakiga, nende ühendatud kohtuasja uurija, lihtsalt mõnus mees ja veel palju-palju muud.

      Ja nüüd veel mõned tüütud seletused selle kohta, kuidas tekst on üles ehitatud – igas raamatus seda igavat nutulaulu kordama sunnivad meid asutuse juristid.

      Minu vestluskaaslaste repliigid on reaalsed.

      Kunstilise efekti saavutamiseks võib mõnes kohas olla kirjeldatud inimeste käitumist enne ja pärast meie vahetut kontakti.

      Sel eesmärgil on meil lubatud kasutada piiratud määral täieliku automaatse skännimise süsteemi (TASS), sealhulgas ka visuaalse vaatluse andmeid. „Piiratud määral” tähendab seda, et kodanikud võivad osta politseivalitsusest loa kirjandus- ja politseirobotite järelevalve ajutiseks blokeerimiseks. See teeb kriminaalromaanide kirjutamise keerulisemaks, kuid toob sageli kaasa saladuse meelierutava pinge, milleta ükski selle žanri teos ei pääse edukate kilda.

      Romaanikirjutaja ülesanne on luua reaalsuse kujutis, mis on tulvil elavat elu. Paljud arvavad, et kirjanduslik algoritm pole niisuguseks teoks juba põhimõtteliselt võimeline: me ei oska näha maailma nii, nagu seda näevad inimesed. Tehisintellekt võib muidugi lülituda lõpmatu hulga elektronsilmade külge ja töödelda nendelt saadud signaale miljonitel eri viisidel, kuid tal puudub teadvus, mis on suuteline saadud nägemiskogemust inimlikul kombel läbi elama.

      Jah, see on nii, ja ma ei varja seda.

      Kuid ma võin erilise vaevata teha valmis aruande niisuguse kogemuse kohta ning see ei jää millegi poolest alla inimese tehtule. Iga jutustus koosneb ju sõnadest, ja need on meile kättesaadavad. Kirjanduslik algoritm kujutabki endast tegelikult selle mäletamist, kuidas inimesed on viimase kahe tuhande aasta vältel vastuseks välistele ja sisemistele ärritajatele sõnu kokku pannud. Kõik naljad ja pilalood on toimikusse kirja pandud ja minu andmebaasis on neid nii palju, et võib ka paar-kolm uut sünteesida, ühtegi tohutust näidistehulgast täpselt kopeerimata.

      Mõistagi ei hakka minu aruanne reaalsusest sisaldama nii-öelda sisemist subjektiivset komponenti – ja ükskõik milline minupoolne meelelise maailma kirjeldus on ranges juriidilises mõttes samasugune ilmselge vale nagu jutt Pierre Bezuhhovi läbielamistest Borodino lahinguväljal. Kuid see kõik kuulub, nagu öeldakse, ameti juurde.

      Hoopis olulisem on niisuguse aruande koostamise põhimõte. Minu ülesanne on teha nii, et lugu oleks maksimaalselt lähedane elutõele ega erineks inimese jutustatud loost (kes on kirjanduslikus mõttes geniaalselt andekas, tahaksin ma lisada), kelle silmad ja kõrvad on sattunud niisugusesse kohta, kus toimivad mulle kättesaadavad visuaalsed ja helitundlikud sensorid.

      Me kasutame selleks hulganisti trikke ja tehnikaid ning ma kavatsen need lugejale ausalt ära seletada, enne kui neid kasutan, sest mu peamine kavalus on äärmine ausus, kui soovite, võtte täielik paljastus. Just nimelt sel põhjusel ületavad minu tiraažid suurusjärgu ja vahel kahegi võrra mu konkurentide omi¹.

      Minu signatuurtehnika elulise tõepära loomise tarvis (mida on selle romaani esimeses osas laialdaselt kasutatud) kannab nime „uber”. Termin ei tulene automaattaksode rahvusvahelisest tähistusest, nagu mõned arvavad, vaid saksakeelsest sõnast über, selle tähendustest „üle”, „pealpool”, „kohal”. Ma justkui kerkin igapäevase reaalsuse kohale, tungin läbi selle tihketest kihtidest – ja pakun selle ulatuslikku ja väljendusrikast panoraami kõrgusest nähtuna.

      Huvitav on see, et ka takso puutub siin asjasse. Uberi kui kirjandusliku võtte tuum seisneb selles, et ma ei liigu ühe inimliku kontakti juurest teise juurde valguse kiirusega mööda optilist kiudu, nagu oleks optimaalne, vaid kordan teekonda, mis tuleb läbi teha füüsilise kehaga koormatud detektiivil, ja annan aru muljetest, mida pakub rännaku protsess.

      Sellele lisanduvad minu sisemise dialoogi elemendid, mis on sünteesitud kooskõlas viimase build’i parameetritega, ja tulemuseks on elav ja soe inimlik „mina”, seesama, mis on nii armsaks saanud mu alalistele lugejatele.

      Sõna „uber” ei tähenda, et ma teen lülitusi ainult taassündinud firma Uber autodesse. Sõna on kasutusel ainult üldnimetusena: see võib olla ükskõik millise teise ettevõtja isesõitev takso, lennuk, aurik ja koguni allveedroon (vt mu romaani „Mõistatuste Lodi”, lk 438–457). Linnas on eelistatavamad nimelt taksod – need kõik on tänapäeval varustatud kaamerate ja mikrofonidega, mis võimaldavad skännida mitte üksi salongi koos sõitjatega, vaid ka avanevaid vaateid.

      Et mitte häirida peent emotsionaalset sidet lugejaga (ja mitte tekitada juriidilisi probleeme), ei kirjelda ma detailselt võrguotsingu protseduuri ning mikrofonide ja kaameratega ühenduse loomist. Inimesele see huvi ei paku, kui ta muidugi pole häkker.

      See-eest pakub lugejale vahel huvi vargsi kaasteelisi jälgida: elava elu värske jäljend on alati paeluv. Ehkki, kui asja rangelt võtta, olen seesuguses situatsioonis kaasteeline just mina, ja veel säherdune, kellest sõitjatel pole aimugi.

      Ja lõpetuseks – oh neid juriste küll! – pean ma kasutama täiesti ametlikku tooni ja hoiatama sind, armas sõber, et imiteerivate sekventside: mõtiskluste, lüüriliste kõrvalepõigete, vaimsete valgustumiste ja muude verbaalsete genereeringute stilistika, nagu ka jutustaja tegelaskuju, eeldatava „kuulaja tegelaskuju” sooline kuuluvus, vanus jms võivad muutuda sõltuvalt programmi ZA-3478/PH0 hetkeversioonist. Modifikatsioonid toimuvad eelhoiatuseta. Kõik õigused on kaitstud.

      ESIMENE OSA

       KIPSIAJASTU

      Maruha Tsho

      Kevad on alati üllatav, imeline aeg.

      Kaunist kaugusest raksatab esimene kõu, sündmuste horisondilt tulvab nõiduslikku hingust, pilved kihutavad üle pärani paisatud taeva, kleepuvad lehehakatised värelevad häbist ja langevad tuule hõngavasse embusse… Süda tõmbub kokku ja usub, usub õndsalt imet.

      Ainult et ime jäi sel kevadel jällegi sündimata.

      Rampa mulle ei antud.

      Mõrva uurimine on politseikirjanikule ainus võimalus tõmmata endale blaseerunud publiku tähelepanu. Kui rampa (nii nimetatakse politsevalitsuses