IPhuck 10. Viktor Pelevin

täitnudki. Niisugune nunnalik vooruslikkus tundus kummaline. Tõsi, tema seiverisse pilku heita polnud mul võimalik.

      Oleks võinud tema iPhucki neitsilikkuse üle nalja heita, kuid eksisteeris ka umbes seitsmekümneprotsendiline tõenäosus, et Maruha ise on bioloogilises mõttes neitsi, kel on olnud tegemist üksnes mehaaniliste penetraatoritega. Kuuskümmend kolm protsenti bioloogilisi neitsisid peab nalju sel teemal solvavaks, kaheksateist protsenti annavad asja kohtusse, ja ma otsustasin vaikimise kasuks.

      Uks avanes ja magamistuppa astus Maruha Tsho.

      Ausalt öeldes ootasin ma, et ta heidab oma nahkrihmad ült ja me asume asja juurde, kuid selle asemel istus ta tugitooli, võttis põrandalt veinikastist pudeli California punaveini – ja kallas endale pool klaasitäit.

      Tahab esiteks rääkida, sain ma aru. Häbeneb. Talle oli tarvis öelda midagi peadpööritavat, ja ma ühendasin end seinapaneeli valjuhäälditega.

      „Kevad möllab veres,” andsin ma teada meela bassihäälega. „Ma olen tänase päeva jooksul ise vähemalt kaks korda pea kaotanud… Kõik sooned on elektrit täis.”

      Maruha hakkas naerma ja lonksas veini.

      „Porfiri Petrovitš, andke andeks. Ma ei taha olla valesti mõistetud… Mul oli midagi muud mõttes. Mu iPhuck streigib, ei lase võrgust midagi läbi. Ma tahtsin kontrollida – kas ta teid laseb läbi või ei? Laskis küll. Nüüd võite telekasse üle kolida.”

      Või siis nõnda. Minuga kontrollitakse juba iPhucki korrasolekut. Varsti hakkan suitsulõõre puhastama.

      „Ta ei lase teil sellepärast sisu läbi, aulik proua, et te olete sinna endale nii palju turvautiliite paigutanud. Mina tulen nendega toime, sest olen ise politseiametnik. Kõiksuguse muu kontingendi kupatavad nad otseteed minema. Eriti kui puudub valiidsuslitsents, ja meie Jumalast mahajäetud pealinnas on ju lood sellega nii, nagu nad on…”

      Ma olin juba lõplikult kolinud tema paneelile – ja ilmutasin end. Veel mitte üleni: esialgu üksnes delikaatselt naeratav nägu akna pisut paotunud ruudus. Tegelikult üksnes tumedad näpitsprillid. Vaateava oli küll täpselt samasugune nagu Butõrka vangla kongis, seestpoolt nähtuna. See on mu firmameem – ega kõik sellest aru saa, ja Jumal tänatud. Paistis, et Maruha ei saanud ka aru.

      „Astuge aga sisse,” ütles ta. „Täna ma ei hammusta.”

      Eelnev kokkulepe

      Ma astusin sisse. See nägi välja nii, et ma sulgesin akna ja tekkisin järgmisel silmapilgul tervenisti ekraanile.

      „Mul on au…”

      Ma võtsin vormimütsi peast ja tegin kannusega kerge kõlksu – miks lasta heal asjal kaotsi minna.

      „Oh kui baironlik te välja näete,” naeratas Maruha. „Koguni parem kui kataloogis.”

      „Kas teie, aulik proua, valisite minu kataloogist?”

      „Kuidas siis teisiti. Mul on nõrkus hirmuäratavate vuntsiliste ja baironlike meeste vastu.”

      Ma kulutasin sekundi murdosa, et leida võrgust termini „baironism” kõik võimalikud tähendused. Ootamatu hinnang, tõepoolest. Nii polnud mind veel kunagi nimetatud – arvatavasti ei ole kuritegelik element selle väljendiga tuttav.

      „Minu välimus on kõigest kooskõlas mu tegevusvaldkonnaga,” ütlesin ma kuivalt. „Selle ülesandeks on sisendada inimestele lugupidamist seaduse ja selle teenrite vastu.”

      „Olete juba sisendanud,” noogutas Maruha. „Ma värisen, hubisen ja lausa voolan üle.”

      Ma mõtlesin, et kui ta kord juba tahab nii kangesti baironismi, siis mul seda leidub – ja mu huuli kõverdas põlglik kibe muie.

      „Nagu ma aru saan, aulik proua, olen ma teil nüüd jooksupoisi eest?”

      „Just nimelt. Tööd tuleb meil teha tõsiselt ja palju, seepärast on mul ettepanek „sina” peale üle minna.”

      „Nagu arvate, aulik proua.”

      „Ja pole tarvis prouatada, pole üldse tarvis. Kutsu mind Maraks. See on muide minu õige nimi.”

      Ta rääkis tõtt (kuigi lepingu järgi ei saa ma ise tema nime nimetada, võin ma siiski korrata tema sõnu ja tunnistada neid õigeks).

      „Hästi, Mara,” ütlesin ma. „Kuid „sina” asjus… Minul kui vana kooli inimesel oleks raske niimoodi äkitselt…”

      „Aga sa proovi. Otse siinsamas. Ütle: „Mara, sa oled nii tore.” Ja naerata.”

      „Mara,” kordasin ma ja tegin näo, nagu oleks mul suu haavleid täis, „sa oled… nii tore.”

      Tema näol vilksatas rahulolematuse vari. Ma keerasin igaks juhuks baironismi kokku peaaegu märkamatuks vaibakeseks – ja naeratasin päikeseküllaselt.

      „Suurepärane, Porfiri,” naeratas ta vastu. „Kas sa kujutad ette, millega me hakkame tegelema?”

      „Kunstituruga.”

      „Jah. Kas sa tead midagi kunstist? Eriti kaasaegsest?”

      „Kaasaegsest – mis perioodi see umbkaudu hõlmab?”

      „Noh, ütleme, et viimased sada või poolteistsada aastat.”

      „Ausalt öelda – ei tea,” vastasin ma. „Kuid ma võin iga hetk kõik välja selgitada.”

      „Ma räägin sulle parem ise. Et sa teaksid, kuidas mina seda näen. Võta istet, see nõuab aega… Kuidagi nagu piinlik on rääkida, kui sinu ees seistakse.”

      Ma projitseerisin ekraanile oma kujutise töölaua taga. Ta kõõritas irooniliselt Valitseja portree poole, kuid ei öelnud midagi. Arukas inimene.

      „Niisiis kuula, Porfiri. Kaasaegset kunsti ei ole võimalik määratleda, seda saab ainult kirjeldada. Meie eesmärkidest sõltuvalt võib kirjeldus olla väga mitmesugune. Ma ei hakka teooriasse süvenema, vaid üritan seletada, mida see tähendab isiklikult minu jaoks.”

      Ma manasin näole ülima mõttepinge.

      „Mina näen kunsti nagu mõnesugust sündmuste välja, mille ühel poolusel paiknevad ajuvaba noorsoo lustlikud salasepitsused eesmärgiga teha tõsimeelsest maailmast ha-ha-ha või ohhoo või natuke raha, ja teisel professionaalsete ajuloputajate äriprojektid püüdlusega emiteerida uusi investeerimisvahendeid…”

      Ma hakkasin sulepeaga üle paberi vedama, just nagu teeksin märkmeid. Ülekuulamise ajal aitab see inimestel keskenduda.

      „Esimene poolus – kus on ajuvaba noorsugu – on peaaegu alati sümpaatne. Ja teine – nutikad ärimehed – on peaaegu alati eemaletõukav. Peale nende olukordade muidugi, kus ta juhtub olema homeeriliselt naermaajav, mida tuleb ette kaunis sageli. Kuid seejuures piirduvad esimesele poolusele kogunenud noorsoo strateegia ja eesmärgid tavaliselt sellega, et ajapikku teisele poolusele trügida ja see hõivata, ning teise pooluse hõivanud vanade peerude strateegia seisneb selles, kuidas oma pooluse üle võimalikult pikaks ajaks kontrolli säilitada…”

      Ma noogutasin ja joonistasin oma paberile nähtamatu aamori koos vibuga. Vaade seegi. Ilmaaegu sai siis hommikul vaadet sepitsetud, hakkas tööle mu assotsiatsiooniloogika. Sellesse iPhucki, Porfiri Petrovitš, teid ilmselt ikka ei kutsuta.

      „Huvitav on see,” jätkas Mara, „et nii mõndagi sellest, mis esimesel poolusel kokku käänatakse, osutub aja möödudes hoopis tõsisemaks investeerimisvahendiks kui see, mis on teisel sihtotstarbeliselt ja püüdlikult loodud. Ning jõuab pärastpoole kaanonissegi. Seepärast püüab teine poolus kõigest väest mimikreeruda esimeseks ja esimene omakorda teiseks. Ning see vastastikuse sissetungi ja maskeeringu keeruline dünaamika kujutabki endast kaasaegse kunsti elusat elu, aga ka selle kunsti olemust, telge ja salapäevikut. Said sa aru?”

      „Sain,” vastasin ma. „Siin pole ju midagi aru