.

jalad ähvardasid üles ütelda, kuid ta tuli lõpuks autost välja. Lihased olid pikast istumisest pinges, kondid valutasid. Esimest sammu astudes pidi tema jalg vääratama, aga Étienne haaras tal käsivarrest ja toetas teda.

      Portjeele seletas Étienne, et leedi Michelham ootab preilit, ja seejärel võttis sõber endale samal korrusel toa.

      Gabrielle ei lausunud sõnakestki. Ei siis, kui nad läksid läbi marmorhalli lifti suunas, teiste külastajate umbusklike pilkude all, kes imestasid ehk nende tavariietuse ja kasina pagasi üle, nagu ka naise tontliku väljanägemise üle. Gabrielle ei pannud inimesi tähelegi.

      Mis oli temal elavatest? Tema mõtted olid pühendatud üksnes surnule. Ta ei öelnud sõnagi, kui jooksupoiss juhatas ta Bertha sviiti. Vaikides kõndis ta Étienne’i kõrval läbi pika hotellikoridori, kontsad vajumas koheva vaiba sisse.

      Erinevalt Gabrielle’ist uppus Boy õde pisaratesse. Ta suudles Gabrielle’i kuivi põski ja jättis teise naise nahale niiske jälje.

      „See on kohutav,” nuuksus Bertha. „Kui me ometi oleksime kohtunud mingitel muudel asjaoludel!”

      „Jah,” oli Gabrielle’i napp vastus.

      „Sa pead puhkama, mu armas. Ma lasin kõrvaltoas voodi valmis panna …”

      „Ei,” torkas Gabrielle. „Ma ei vaja voodit.” Ta vaatas elegantse Louis XVI stiilis mööbliga sisustatud salongis ringi, kuni pilk jäi pidama akna all lamamisdiivanil. „Kui sulle sobib, istuksin sinna.”

      Ärritatult kiikas Bertha teise magamistoa ukse poole. Pisaratest märjad ripsmed värelesid. „Kuidas sa seal magada mõtled? Heida voodisse, seal on palju mugavam.”

      Gabrielle raputas pead ja läks pikemalt seletamata diivani juurde. Võttis sirge seljaga istet. Tänulikuna, et Étienne oli kadunud oma tuppa. Mehe veenmiskunstile oleks tal raskem vastu panna kui Bertha abitutele rünnakutele.

      Gabrielle ei võtnud mantlitki seljast, keeldus siidöösärgist ja hommikumantlist, samuti kergest tekist, mille Bertha lasi tuua. Täies riides istus ta enda valitud kohal, ja jäi aknast välja vaatama.

      Siit sai ta vaadata taevasse. See oli parim võimalik koht surnuvalveks. Kui tal oli keelatud heita viimast pilku armsamale, õnnestub tal ehk vähemalt näha, kuidas Boy hing paradiisi läheb.

      o

      Tõusev päike valas pragulised kaljukihistused üle purpurpunase valgusega, hämaruses kerkisid merimännid hommikutaevasse nagu mustad äärispaelad helesinisel kleidil, meri vasakul pool kitsaste käänakutena tõusvat ja siis jälle allapoole looklevat maanteed säras nagu kauge plaatinast vaip.

      Sohver, kelle Bertha Michelham nende käsutusse andis, juhtis autot aeglaselt mööda ohtlikku teelõiku. Ehk oli ta ka sellepärast nii keskendunud, et mõtles nagu tema reisijadki õnnetusele, mis neid siia tõi. Bertha oli Gabrielle’ile ja Étienne’ile välja pakkunud, et nad võiksid õnnetuspaika sõita tema autoga. See oli hea lahendus, kuna vabastas Étienne’i niimoodi otsimise vaevast – Bertha teenrile oli koht ju teada.

      Kogu ettevaatusele vaatamata ei suutnud juht siiski ära hoida olukorda, kus auto hakkas vänderdama, kui möödus muularakendist ja samal hetkel kargas kadakapõõsastest sõiduteele jänes, kellele otsasõitmist mees püüdis vältida.

      Gabrielle, kes kössitas tagaistmel, paiskus vastu Étienne’i õlga. Tahtmatult hoidis ta hinge kinni ja küsis endalt paari südamelöögi vältel, kas see on tema lõpp. Teine õnnetus Cannes’i ja Saint-Raphaëli vahelisel teelõigul lühikese aja jooksul. Suur armastus, mis leidis selles kaljulaamas oma lõpu. Ilmselt olekski see parim lahendus, kui ta Boyle järgneks.

      „Kõik on korras,” ütles Étienne ja silitas õrnalt naise käsivart, enne kui lükkas ta tagasi tema kohale. Auto sõitis jälle rahulikult läbi üksildase maastiku.

      Ei, mõtles Gabrielle, vaadates aknast välja, minu surm ei oleks parim lahendus. See oleks lihtsaim tee, kuid mitte see, mida Boy oleks soovinud. Naine ei teadnud, kuidas ta peaks ilma kallimata edasi elama. Mingi mooduse peab ta leidma. Ta mõtleb hiljem selle üle järele, kuidas elada ilma meheta, kes oli talle alles õige elu kinkinud. Coco Chaneli elu. Boy ei olnud üksnes tema armuke, vaid ka isa, vend, sõber.

      „Preili, härra, me oleme kohal.” Sohver pidurdas, tõmbas auto teeserva, seiskas mootori. Siis astus ta autost välja, et teistele uks lahti teha.

      Gabrielle’il oli tunne, nagu vaataks ta iseennast kõrvalt. Nagu jälgiks ta kolmekümnendates aastates naist, kes hoiab kinni oma kübarat, mille sellel kõrgusel puhuv värskendav tuul ähvardas minema viia. Naist, kelle reisikostüüm oli kortsus, kes liikus edasi tudisevail jalul.

      Seal oli põlenud autovrakk, mis oli nõlvakult üles teeserva tõmmatud. Selle taga järsult langevad kaljud, eukalüpt oli pihta saanud ja kanarbik muljutud kohas, kus sõiduk oli esialgu lebanud.

      Gabrielle seisis üksi, mehed hoidsid taktitundeliselt tahapoole. Nii sai ta nagu jälgida naist, kes astus põlenud, mõlgitud pleki, puidu, naha ja kummi kämbu juurde, mis kunagi oli olnud hinnaline kabriolett. See oli nii ebareaalne nagu stseen mõnest filmist.

      Alles siis, kui ta seisis otse vraki juures, sai ta reaalsusest teadlikuks. Talle kerkis ninna terav lõhn. Ikka veel hõljus auto kohal bensiini, väävli ja põlenud kummi lehk, ning kummalisel moel andis haistmismeel talle silmaga nähtavast paremat aimu kohutavast õnnetusest. Ühekorraga oli käegakatsutav kõik see, mida ta senini ei olnud suutnud hoomata.

       Kiiresti süttivad päikeselaigud vaheldusid pikemaks muutuvate varjudega ja pimestasid autojuhti. Tuul, mis talle vastu puhus, oli niiske ja jahe ning jättis nahale erutava pakitsuse, ühines kuuma hingeõhuga ja lõi prillid uduseks. Sellele vaatamata kihutas ta nii, nagu oleks hea valgusega sirgel teelõigul. Ta kihutas, aga ta oligi inimene, kes ei teinud midagi kaalutletult või aeglaselt. Mootori möirgamine oli muusika tema kõrvadele, kord skertso, siis rondo. Pidurikettad kriiksusid. Teras hõõrdus vastu terast, kumm vastu tõrva. Siis kerkis sõiduk õhku, rutjus põõsaid ja puid, et lõpuks vastu kaljuserva põrgata ning plahvatada kui tulekera.

      Gabrielle sirutas ettevaatlikult käe välja, puudutas Rolls-Royce’i mõlkis jäänuseid, kartes, et saab kõrvetada. Metall aga oli juba niisama külm nagu Boy keha kirstus.

      Sel silmapilgul varises Gabrielle kokku. Pisarad, mis Étienne’i La Milanaise’i jõudmisest saati ei olnud tahtnud voolata, murdsid endale teed. Gabrielle puhkes kibedasti nutma, nagu oleksid avanenud kõik tema keha ja tema hinge lüüsid.