Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm. Michelle Marly

oli sidunud armastus hobuste vastu. Arthur Capel, igavene nooruk, kes ei vabanenud kuidagi lapseea hüüdnimest Boy, oli fantastiline polomängija – oli olnud. Boy oli olnud elumees, samavõrra vaimne kui võluv, läbi ja lõhki džentelmen, Briti diplomaat, sõjas kapteniks edutatud, ja selline tüüp, keda igaüks pidas hea meelega oma sõbraks. Étienne oli õnnega koos, et oli üks tema vanimaid ja parimaid sõpru. Oli olnud …

      Jälle veeres pisar üle Étienne’i päikesest põlenud põse. Kuid ta ei tõstnud kätt roolilt, et seda ära pühkida. Ta ei lase mõtetel end enam teelt eksitada, kui tahab elusalt ja tervelt Saint-Cucufasse jõuda. See sõit oli viimane teene, mille ta sai lahkunule osutada. Ta pidi viima Cocole kohutava uudise, enne kui naine saab sellest homme teada ajalehest või mõne klatšimoori telefonikõnest. See ei olnud kindlasti mitte meeldiv ülesanne, küll aga selline, mida ta täitis südame sunnil.

      Coco oli Boy suur armastus – oli seda olnud. Selles polnud mingit kahtlust. Mitte kellegi, ja Étienne’i silmis veel eriti mitte. Ta oli need kaks tuttavaks teinud. Tol suvel oma residentsis. Boy oli Royallieu’sse tulnud hobuste pärast – ja lahkunud koos Cocoga. Sealjuures oli Coco tegelikult hoopis Étienne’i sõbratar. Nojah, täpsemalt võttes ei olnud ta toona isegi mitte seda. Ta oli tütarlaps, kes astus garnisonilinna Moulins’i kabarees üles kahemõtteliste laulukestega ja paikas päevasel ajal nendesamade ohvitseride pükse, kelle seltsis ta öösiti pidutses. Kleenuke, poisilik, piltilus, elurõõmus, habras ja sealjuures kujuteldamatult julge ning energiline. Täielik vastand grande dame’i tüübile, keda nii paljud noored naised püüdsid belle époque’i ajastul etendada.

      Étienne oli temaga lõbusasti aega veetnud ja ta vastu võtnud, kui naine ootamatult tema ukse taga seisis, kuid ei olnud tema pärast oma elus midagi muutnud. Algul ei tahtnudki ta naist eriti enda lähedusse, kuid too oli visa ja lihtsalt jäi. Aastaks, kaheks … Mees isegi ei mäletanud, kui kaua naine oli tema kõrval elanud, ilma et ta kohelnuks teda elukaaslasena. Õigupoolest oli alles Boy avanud tema silmad Coco seesmise ilu ja tugevuse suhtes. Nüüd oli aga juba liiga hilja. Oma metressi, kes ei olnud isegi mitte alaline armuke, oli ta loovutanud, nagu tema ringkonnas ilmasõjaeelsel ajal ikka tehti. Kuid temast oli saanud naise sõber. Ja ta jääb selleks ka pärast Boy viimast hingetõmmet. Seda tõotas ta endale.

      o

      Ta pidi enda hulluksajamise lõpetama.

      Gabrielle oli juba tunde voodis küljelt küljele viselnud. Ikka ja jälle vajus ta näiliselt sügavasse unne, millest peagi üles ehmus, segaduses ja alles mõne unenäo meelevallas, mida ta ei suutnud meenutada. Siis kobas ta käega teist voodipoolt, et tunda tuttavat keha, mis kinkis talle nii suure kaitstuse. Padi oli aga tühi, säng puutumata – ja Gabrielle jälle täiesti ärkvel.

      Muidugi. Boy oli ära. Ta oli eile – või oli see juba üleeile? – asunud teele Cannes’i, et üürida maja, kus nad tahtsid koos pühad veeta. See oli omamoodi jõulukink. Gabrielle armastas Rivierat, ja see tähendas talle lõpmata palju, et mees veetis jõulud temaga ning mitte oma naise ja väikese tütrega. Ta oli rääkinud koguni lahutusest. Niipea kui ta on sobiva villa leidnud, pidi Gabrielle talle järele sõitma. Ent Boy ei olnud veel helistanud, isegi mitte lühikest telegrammi saatnud ja sel moel teada andnud, et on õnnelikult Lõuna-Prantsusmaale kohale jõudnud.

      Kas tõesti olid plaanid vahepeal muutunud?

      Alates mehe pulmadest umbes poolteist aastat tagasi närisid Gabrielle’i alatasa kahtlused. Algul oli ta olnud hämmelduses, et mees eelistas talle abikaasana naist, kes kehastas kõike seda, mida Gabrielle ei olnud: pikakasvuline blondiin, kahvatu ja üleolev, jõukas, Briti kõrgaadli hulgast pärit, võimaldades Boyle ühiskondlikku tõusu Briti kõrgklassi hulka. Sealjuures oli mees ka ilma selliste sidemeteta väga palju saavutanud. Sündinud Brightonis kodanlasest laevaagendi pojana, oli ta ikkagi jõudnud välja Prantsusmaa presidendi Clemenceau nõunikuks ja Versailles’ rahukonverentsi liikmeks. Milleks talle siis veel noobel abikaasa?

      Mis peamine: Boy ja Gabrielle olid koos elanud juba kümme aastat. Naine oli olnud kindel, et ühel päeval nad abielluvad. Ja kas ta ei olnud siis hea partii? Tõsi küll, oma lihtsat päritolu eelistas ta varjata tumeda läbipaistmatu looriga. Kuid ta oli end üles töötanud, saavutanud mõningase tuntuse. Coco Chanelina oli ta igati edukas moelooja, nüüdseks koguni jõukas naine.

      Alustanud oli ta kübarategijana vanalt sõbralt Étienne Balsanilt saadud laenu toel, ja tema ühtaegu lihtsad ja elegantsed mudelid äratasid juba varsti pariislannade tähelepanu. Ei mingeid sulgi ega muid kübarakaunistusi – see meeldis daamidele pärast pikka rikkalike kaunistuste aega. Furoori tekitasid lõpuks ka vaba lõikega madrusepluusid, mida ta Deauville’is kavandas. Gabrielle heitis kõrvale korseti ja õmbles naistele pikki pükse. Siis olid kätte jõudnud ilmasõja nälja-aastad, ja – igati pragmaatiliselt – oli ta julgenud luua lihtsaid ning funktsionaalseid odavast siiddžörsist rõivaid ja pidžaamasid, millega naised võisid niihästi mugavalt kui ka šikilt põgeneda sakslaste rünnakute eest keldrisse. Peened daamid sõna otseses mõttes haarasid tal asju käest. Peaaegu kogu koorekiht, kogu kõrgaadel tuli Gabrielle’i juurde, et Coco Chanel neid riietaks.

      Milleks vajas Boy veel laulatatud abielu kõrgema seisuse esindajaga? Gabrielle oli tööga tippu välja jõudnud ja endale nime teinud. Kuidas võis mees ohverdada naise suure armastuse karjääri nimel, mille kõrgpunkti ta oli juba ammugi saavutanud? Gabrielle ei saanud sellest aru – ega hakka kunagi aru saama. Ja mure selle pärast näris teda luuni välja nagu tiisikus.

      Ent siis oli mees tema juurde tagasi tulnud. Side, mis ühendas Boyd ja Gabrielle’i, oli tugevam kui kuldsed sõrmused, mida ta oli vahetanud lord Ribblesdale’i tütre Diana Wyndhamiga. Loomulikult oli Gabrielle kõhelnud, ent siis ometi mehe embusse langenud. Parem leppida uudse armukese rolliga kui mehest täiesti ilma jääda, kõlas tema uus deviis. Mis rääkis sellise asjakorralduse vastu? Mitte miski. Või siiski? Kõik oli ju hästi, kuid sisimas näris naist kahtluseuss.

      Boy elas tegelikult naisest eraldi, veetis enamiku ajast Pariisis. Siiski oli tal loomulikult vaja end aeg-ajalt abikaasa kõrval näidata. Gabrielle lasi tal minna, sest oli nüüd kindel, et mees tuleb tagasi. Nende armastus oli tugevam kui kõik muu. See armastus oli – vaatamata kõikidele tormidele – pidanud vastu juba kümme aastat ega kao kunagi kuhugi. Kui miski oli määratud igavesti kestma, siis oli see nende kahe vaheline side. Selles oli Gabrielle veendunud. Kõigele vaatamata kerkisid teinekord esile kõige süngemad mõtted ja kihutasid ta otsekui Luciferi taevast minema. Nii nagu sellel ööl.

      Gabrielle keeras end teisele küljele, ajas lina jalgadega rapsides pealt, tundis varsti külma, tiris teki jälle lõuani.

      Miks ei olnud Boy lahkumisest saati endast elumärki andnud? Kas jõulumaagia meenutas talle tema üheksakuist tütart? Kas peas oli vaid perekond, nii et ta unustas Pariisi-lähedasse maamajja jäetud armukese? Äkki ei sõitnud ta Lõuna-Prantsusmaale mitte selleks, et leida Gabrielle’ile ja endale maja, vaid hoopis selleks, et Cannes’is naisega ära leppida? Ta oli ju veel enne ärasõitu lahutusest rääkinud. Gabrielle’i haaras paanika. Nüüd ei saanud ta enam üldse magama jääda.

      Ta ei tõusnud siiski üles, ei pannud isegi öölaual tuld põlema, ei haaranud põneva raamatu järele, mis mõtted mujale viiks. Ta andis end deemonite meelevalda, liiga väsinud, et teha midagi muud. Siis kiskus kurnatus teda jälle kaasa rahutu unenäo sügavasse pimedusse …

      Gabrielle’i äratas krudin. See oli kindlasti kummi hääl kruusal. Pidurdava auto pöörlemist lõpetavad rehvid. Helid tungisid öövaikuses läbi suletud akna selgelt Gabrielle’i magamistuppa. Siis hakkasid koerad haukuma.

      Veel poolunes viibides mõtles naine: Boy!

      Sisimas juubeldades pidas ta aru, et mees oli ilmselt tagasi tulnud, et teda kaasa võtta. Ta ei tahtnud, et Gabrielle talle järele sõidab. Naisest käis läbi rõõmuvärin. Nii pöörane võis olla ainult Boy. Ta armastas meest nii väga. Ükskõik, kas nad pidasid jõule Lõuna-Prantsusmaal või üksildases villas Saint-Cucufas. La Milanaise, kus suvel lõhnas sirelite ja rooside järele, oli