Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm. Michelle Marly

tema teenri hääl. Mitte oodatud armukese sosin.

      Gabrielle oli korraga täiesti virge.

      o

      Étienne Balsan ei tundnud mitte ainult Boy Chapeli peaaegu niisama hästi kui iseennast, vaid ka Coco oli talle niisama tuttav, nagu oli olnud tema sõbralegi. Kui naine astus salongi, kus Joseph oli palunud mehel oodata, mõtles ta kõigepealt, kui vähe oli naine muutunud nende kolmeteistkümne aasta jooksul, mis olid möödunud nende esimesest kohtumisest. Ta jättis kolmekümne kuueseltki veel lapsnaise mulje. Ta nägi nüüd välja peaaegu nagu poiss, väike ja habras, lameda rinnaga ning kitsaste puusadega, lühikesed läikivmustad juuksed sassis nagu pärast kirglikku armuühet. Kui mees ei oleks mäletanud, kui kuum oli see tilluke valges siidpidžaamas keha, oleks ta pidanud teda ebaerootiliseks androgüünseks olendiks.

      Pilguke hiljem mees kohkus. Ta vaatas naisele silma – ja nägi surma.

      Gabrielle oli alati osanud varjata oma tundeid ükskõiksuse fassaadi taha, kuid tema tumedad silmad võimaldasid ajuti heita pilku naise sügavasse hinge. Nüüd väljendus tema näoilmes valu, meeleheitlik, muserdav kannatus.

      Ja ta vaikis. Seisis tummalt mehe ees valgeis rõivais, selg sirge nagu Marie-Antoinette’il enne giljotiini alla minekut. See oli kohutav. Kui ta oleks nuuksunud, oleks Étienne teadnud, mida teha. Ta oleks saanud naist kallistada. Kuid vaikne kannatus, kuivad silmad lõikasid mehele südamesse.

      „Mul on kahju, et pean sind keset ööd häirima,” alustas mees. Ikka ja jälle vaikselt köhatades jätkas ta ajuti takerdudes: „Ma mõtlesin, et võlgnen seda Boyle, et toon sulle teate … lord Rosslyn helistas Cannes’ist …” Étienne hingas sügavalt sisse. Tal oli kujuteldamatult raske Cocole kurba uudist teatada. „Boyl oli kohutav õnnetus. Auto sõitis teelt välja. Boy oli ise roolis, mehaanik istus kõrvalistmel. Mansfield sai raskelt viga … Boyle jõudis abi kohale liiga hilja.”

      Nüüd oli see öeldud. Ent naine ei reageerinud üldse.

      Mõningase viivitusega jõudis Étienne’ile kohale, et teener oli Cocole halva uudise juba teatavaks teinud. Muidugi. Joseph pidi ju seletama, miks ta keset ööd võõra majja lasi ja preili voodist välja ajas. Aga miks ei öelnud naine sõnagi?

      Vaikuse katkestamiseks jätkas Étienne: „Politsei uurib veel asja … Praeguseks ei ole teada, mis täpselt juhtus. Igal juhul ei ole uudis veel Pariisi jõudnud. Teatakse ainult, et kusagil Rivieras juhtus õnnetus. Paistab, et auto pidurid ütlesid üles …”

      „Härra, preili sai aru,” katkestas teda Joseph.

      Étienne noogutas rusutult. Kunagi varem ei olnud ta tundnud end nii ebamugavalt. Ta vaatas naist, kes ainustki pisarat valamata nuuksus. Iga kiud tema kehast näis väljendavat hämmeldust ja meeleheidet. Mees võis lausa näha, kuidas õnnetuolek naises üha enam maad võttis. Kuid too ei nutnud ikka veel.

      Sõnagi lausumata pööras Gabrielle ümber ja lahkus toast. Uks langes tema selja taga lukku.

      Étienne jäi nõutult seisma.

      „Kas ma tohin teile midagi pakkuda, härra?” küsis Joseph. „Äkki sooviksite tassi kohvi?”

      „Ma võtaksin klaasi konjakit. Topelt, palun.”

      Jook oli helde käega välja valatud. Étienne hoidis kõhukat klaasi pihkude vahel, et ennast ja konjakit soojendada, kui salongiuks jälle lahti lendas.

      Coco oli tagasi. Seekord pahkluudeni ulatuvas reisikostüümis, mantel käsivarrel, tõenäoliselt kõige hädatarvilikumaid asju sisaldav kott käes. Ta hoidis ukse käepidemest nii kõvasti kinni, et sõrmenukid tõmbusid valgeks. See oli aga ka ainus nähtav märk tema pingest. Nägu oli ikka veel jäik mask, pilk tühi.

      „Me võime sõita,” teatas ta kindlal häälel.

      Étienne raputas jahmunult pead.

      Naine vastas tema pilgule, ent ei öelnud sõnagi.

      Mees noogutas täiesti abituna. Nagu teaks, kuhu naine tahab sõita. Ent tal polnud vähimatki aimu, mida too kavatses keset ööd ette võtta. Ta rüüpas suure lonksu konjakit, lootes, et alkohol avaldab rahustavat mõju. Ei midagi. Étienne märkas, et klaasi hoidev käsi väriseb.

      „Kas sa mõtled, et minuga?” Ärritatud mees kõhkles, ta ei teadnud, kas naine ei peaks pigem sõitma omaenda autojuhiga – kuhu ta siis ka parasjagu sõita ei plaaninud.

      „Me sõidame Rivierasse.” Jälle see otsusekindlus Gabrielle’i hääletoonis, mis ei sobinud kuidagi kokku tema tontliku väljanägemisega. „Ma tahan teda näha. Ja ma tahan otsekohe teele asuda, Étienne.”

      „Mida?” Mees ahmis õhku, lonksas veel konjakit. „Väljas on ohtlik. Teed on pimedad, on udu ja …”

      „Varsti hakkab valgeks minema. Ärgem kaotagem aega. Côte d’Azuri on pikk tee.” Naine asutas minekule.

      Mees vahetas Josephiga abitu pilgu. Miks ei lasknud Gabrielle oma autojuhil teha vajalikke ettevalmistusi, et teele asuda hommikuhahetuses? Kas sõbrateene läks nii kaugele, et Étienne pidi minema kaasa Coco hullusega? Naine ei ole hull, nentis mees kurvalt.

      Sõnagi lausumata järgnes ta naisele öhe.

      2. PEATÜKK

      Rõõmus jõulumeeleolu, mis Gabrielle’i Cannes’is tervitas, tundus talle valulikult räige ja vali. Kohvikutest ja restoranidest kandus välja kaldapromenaadile ingliskeelsete jõululaulude ning hoogsate džässipalade katkeid. Kummardus arvukatele Briti saartelt ja Ameerika Ühendriikidest pärit turistidele. Et välismaalased tunneksid end Rivieras koduselt, oli Prantsusmaal tavapäraste jõulukellade kõrval kinnitatud palmide külge koguni paberist tähekesi.

      Ilm oli mahe, peaaegu tuulevaikne, ja lahe kohal laius sirav tähistaevas nagu tintsinine, läbipaistvaid litreid täis tikitud tüll. Croisette’il valitses elegants, kallid autod puistasid kallite luksushotellide ees välja kallitesse õhtutualettidesse riietatud härraseid. Oli jõuluõhtu: igal pool paukusid šampanjakorgid, lauad, millel säras valitud portselan, kristall ja lauahõbe, olid kaunistatud iileksiokste ning puuvõõrikutega, avati austrikarpe ja külmkambrites ootasid jõulukoogid magusroaks serveerimist.

      Mõte pidusöögist ajas Gabrielle’il südame pahaks. Ta oli ligi kakskümmend tundi teel olnud, kuid mis puudutas tema hämmeldust, sisemist meeleheidet, valu ja seesmist tardumust – teeleasumisest saadik ei olnud midagi muutunud.

      Kui Joseph oli Gabrielle’i uksele koputanud, oli naises pead tõstnud hirm. Boy ei oleks teenrit üles ajanud, ta oleks kasutanud omaenda majavõtit ja leidnud loomulikult ilma kõrvalise abita tee naise magamistuppa. Juhtunud oli midagi, mis lõi segi harjunud korra. Naisel tekkis juba kahtlus, et midagi hullu on lahti, kuid ta tõrjus selle kahtluse eemale. Boyl oli kangelase aura, mehega nagu tema ei saanud midagi halba juhtuda. Ent siis oli hea truu Joseph andnud hoobi. Ettevaatlikult, hoolivalt, osavõtlikult. Loomulikult. Gabrielle’i teener ei kaotanud hetkekski enesevalitsust, kuigi ka tema oli kahtlemata vapustatud teatest, mille tõi härra Balsan. Korraga oli kõik teisiti. Gabrielle tundis peaaegu füüsiliselt, kuidas elu kildudeks purunes.

      Mõistmisele järgnes lootus, et tegemist on eksitusega. Mõneks groteskseks minutiks klammerdus naine selle mõtte külge. Niisama kiiresti sai talle selgeks, et Étienne ei sõidaks keset ööd Royallieu’st Saint-Cucufasse, et nalja teha. Ja Joseph ei siseneks mingi lolli tuju ajel sellisel tunnil tema magamistuppa. Ei, Boyd ei olnud enam. Ja ühekorraga ei olnud miski tähtsam kui naise soov kallimat näha. Võib-olla oli tal vaja mõista, et mees on tõepoolest surnud. Ilmselt tahtis ta veenduda, et too ei pidanud kannatama. Ta tahtis mehe kirstu juures surnuvalvet pidada Boy oli tema mees, ehk küll mitte ametlik abikaasa, ent siiski olulisim osa tema elust. Ei, mitte osa – Boy oli tema elu.

      Ilma Boyta ei olnud millelgi enam tähtsust.

      Gabrielle ei