Mademoiselle Coco ja armastuse parfüüm. Michelle Marly

oleks Boy tema keele endaga kaasa viinud. Tema juurest ära. Igaveseks.

      Étienne ei juhtinud autot mitte Carltoni hotelli peasissekäigu kaarjat sissesõiduteed mööda üles, vaid peatus allpool. Mootor suri välja. Silmapilguks valitses autos vaikus, väljast kandus läbi üleskeeratud aknaklaaside sisse summutatud peokära. Étienne hingas sügavalt sisse, enne kui naise poole pöördus. „Ma loodan, et me leiame Bertha. Minu teada peatub ta siin. Boy õde teab kõige paremini, mis vennaga juhtus ja kus tema surnukeha lautsil on.”

      „Jah,” nõustus naine lihtsalt. Gabrielle tõstis laia mantlikrae üles ja varjas sellega oma kahvatut nägu.

      Peaaegu isaliku žestiga puudutas Étienne tema käsivart. „Sul on hädasti vaja natuke magada. Kindlasti leidub veel kaks vaba tuba ja …”

      Magada? Kui rumal ettepanek. Nagu peaks ta sellega leppima, et elu läheb edasi. Kuidas peaks ta saama magada, ilma et on Boyd veel korra näinud?

      „Ei.” Naine raputas pead. „Ei. Palun ei. Puhka sina end välja. Sa oled hotellivoodi ära teeninud. Mina ootan sind siin.”

      Vaikus.

      Gabrielle nägi sõbra näost, et too võitleb endaga. Mehe lõualuud liikusid, nagu pigistaks ta hambaid kokku ja purustaks nende vahel viha, mida ta ehk naise vastu tundis. Muidugi oli mees pärast pikka sõitu väsinud. Teine unetu öö järjest kurnas ka sellist elumeest nagu Étienne Balsan. Ent naine ei päästnud teda piinast.

      „Ma tulen kohe tagasi,” lubas mees lõpuks. Ta kõhkles veel hetkeks, ent astus siis autost välja.

      Ta kõmpis mööda sissesõiduteed üles. Prantslase kohta oli ta tavatult pikka kasvu, isegi Boyst poole pea jagu pikem. Étienne’i pikkus oli Gabrielle’ile algul kõige suuremat muljet avaldanud. See sobis uljale ratsaväeohvitserile, polomängijale ja hobusekasvatajale. Parima võimaliku rühiga mees. Parem sõber, kui naine oleks eales osanud oodata.

      Étienne’ile järele vaadates hakkas Gabrielle otsekui automaatselt käekotist portsigari otsima. See oli nagu refleks. Ta suitsetas pidevalt, oli juba siis sigareti järele haaranud, kui suitsetamine ei olnud veel daamile comme il faut. Nikotiin rahustas teda. Sigareti või elevandiluust suitsupitsi käes hoidmine andis talle erilise kindluse. Algul oli olnud lõbus teha midagi sellist, mis ei olnud kombekohane ja šokeeris moraaliapostleid. Nüüdseks olid sigaretid tema enesestmõistetavad saatjad. Ja kedagi ei ärritanud enam naised, kes kandsid ratsapükse või suitsetasid. Coco Chanel oli toonud moodi uusi tuuli.

      Tulemasin oli samuti kähku leitud. Gabrielle vajutas masina nuppu, ja pimedas autos lõi hubisema sinine gaasileek.

      Naise vaimusilma ees süttis korraga tuletikk. Väike kollane tuli maakoha suveõhtuses sinkjashallis hämaruses. Terrassil oli juba peaaegu pime, kuid Gabrielle võis selgelt eristada kitsast hoolitsetud poleeritud sõrmeküüntega kätt …

       „Teiesugune naine ei peaks kunagi ise oma suitsu põlema panema,” väitis kähe mehehääl, millel oli kerge aktsent, mis kõlas nii, nagu oleks kõneleja korgi alla neelanud.

       Naine ei teinud mehe märkusest väljagi, vaid tõmbas sõnagi lausumata esimese mahvi suitsu kopsu. Pilk suunatud võõra sõrmedele, mis nüüd raputades tiku kustutasid, nentis ta kindlal toonil: „Teil on muusiku käed.” Iga sõna järel puhus ta välja väikese suitsurõnga.

       „Ma mängin natuke klaverit.” Ehkki naine seda ei näinud, teadis ta, et mees muheleb. „Aga polomäng tuleb mul palju paremini välja.”

       „Kas te sellepärast oletegi siin?” Naine joonistas käega ringi, mis hõlmas kogu Royallieu lossi, talle Étienne’i puhtatõuliste hobustega ja mänguväljakut pargi serval.

       Mees raputas pead. „Küllap saatus juhtis mind siia, et ma kohtuksin teiega, preili Chanel.”

       „Tõesti?” Naine naeris ta välja üleoleval viisil, milles polnud midagi koketset. Tal ei olnud kavatsust selle võõra mehega flirtima hakata. „Kuna teie minu nime teate, oleks minulgi õigus teada saada, kellega mul on au.”

       „Arthur Capel. Sõbrad kutsuvad mind Boyks.”

      „Coco?”

      Naine võpatas.

      Võttis hetke, enne kui Gabrielle’i mõistus praegusesse aega tagasi pöördus. Mälestus sellest suveõhtust Royallieu’s oli teda täielikult vallanud. Ta oli Boy kohalolekut selgelt tajunud, iga sekundit nende esimesest kohtumisest. Mees oli olnud tema juures. Valulikult sai ta teadlikuks tõsiasjast, et istus Étienne’i autos ja mitte Étienne’i terrassil – ning mitte tema ja Boy ühise elu alguses, vaid selle lõpus.

      Vaikides keeras ta küljeakna alla ja viskas koni tänavale.

      „Ma rääkisin Berthaga,” ütles Étienne. „Ta on lohutamatult kurb …” Mees jäi vait, tegi pausi, enne kui lisas: „Loomulikult on.”

      Mahe tuuleõhk kandus autosse, kuulda oli lainemühinat. Läheduses kõlas anglosaksi bariton, kes ei saanud enam päris täpselt meloodiale pihta, kuid kõõrutas suure innuga laulda „Jingle Bellsi”:

      „Dashing through the snow

      in a one-horse open sleigh …”

      Gabrielle keeras akna jälle üles.

      „Kus ma saan teda näha?” küsis naine tuhmil häälel.

      Étienne ohkas. „Sa … me … ma …” Ta lõpetas abitu kogelemise, pühkis käega üle silmade. „Anna andeks, Coco. Me mõlemad peaksime paariks tunniks pikali viskama. Vähemalt koidikuni. Bertha kutsub sind oma sviiti …”

      „Kus on Boy?” nõudis naine.

      Algul mees ei vastanud, siis aga purskas kõik välja. Tundus, nagu karjuks ta inimese peale, keda ei ole kohal: „Kirst on juba suletud ja laevale viidud. Täna ennelõunal toimus leinatalitus koos kõikide sõjaväeliste auavaldustega Fréjusi katedraalis. Proua Capelil oli kiire. Ta hoolitses selle eest, et Côte d’Azuri inglaste kogukond viibiks kohal, ent ükski Boy prantsuse sõpradest ei saaks temaga jumalaga jätta.” Ühel põgusal kontrolli kaotamise hetkel lõi Étienne rusikaga vastu rooli, ent kogus end siis kohe jälle. Nagu ei saaks ta ise ka aru, kuidas see võis juhtuda, pomises ta: „Mul on kahju, Coco. Me jõudsime liiga hilja.”

      Diana tahtis mind takistada matustele tulemast, käis Gabrielle’il mõte läbi pea. Eluajal kuulus Boy mulle, ent surmas võtab ta mehe mult ära.

      Sellele mõttele järgnes šokk. Värin käis läbi keha. Nagu tugeva vappekülma käes. Gabrielle’il oli tõepoolest külm. Samal ajal hakkas tal pea ringi käima. Tuuleklaasi taga avanev vaade sulas häguseks tumedaks massiks. Peavalu koputas vastu laupa, iiveldus vallutas keha, kohin kõrvus haaras oma võimusesse tema kuulmise. Naise sõrmed kobasid tuge otsides armatuurlauda ja haarasid tühjust. Kõik meeled näisid korraga olevat tasakaalust väljas. Ainult leevendavaid pisaraid ei tulnud.

      Étienne võttis naise jääkülma käe. „See, kui sina kokku varised, ei too Boyd tagasi. Palun, Coco, lähme sisse ja magame natuke. Kui sa ei taha Bertha juurde jääda, üürin sulle toa …”

      Gabrielle’i aju töötas veel. „Kas Bertha teab, kus õnnetus juhtus?” tuli tal nõrgalt üle huulte.

      „Jah. Ta ütles, et see juhtus riigimaanteel nr 7, Saint-Raphaëli ja Cannes’i vahel, kusagil Fréjusi piirkonnas, Puget-sur-Argens’i nimelise küla lähistel.”

      „Ma tahan sinna minna.”

      „Homme,” lubas mees meeleheitlikul toonil. „Ma viin su sinna, niipea kui läheb valgeks. Palun ole nii hea ja tule seniks koos minuga hotelli.”

      Naine ei tõrkunud. Mida tal olekski olnud öelda? Ta ei saanud jääda järgmisteks