Kuumalt kannul. Titani õed, IV raamat. Susan Mallery

kerge tooniga, aga Garth kuulis naise hääles valu. Ta võis olla teadvustanud endale tõde isast, aga see tegi ikkagi valu.

      Garth kehitas õlgu. „Mulle aitab ka sellest, kui see teda häirib.”

      „See pole nii,” ütles Izzy. „Jäta. Sa ei teadnud, et sellest tuleb selline segadus. See pole sinu stiil.”

      Izzy sõnad pahandasid Garthi – võib-olla sellepärast, et see vastas tõele. „Sa ei tea, milline mu stiil on.”

      „Ma võin arvata. Sa tahtsid puhast võitu,” ütles Izzy. „Kui alustasid, arvasid sa, et me oleme õnnelik perekond. Haavad ühte ja kõik tunnevad valu. Sa arvasid, et nõrgestad Jedi, kui teed halba nendele, keda ta kõige rohkem armastab. Millega panid suuresti mööda, suur vend. Ja nüüd on sul tobe tunne, eks ole?”

      „Ei.” Tobe polnud see, mida Garth tundis.

      Halastamatum pool temas sundis neile tõtt rääkima. Et isa oli tulnud tema juurde ja pakkunud võimalust juhtida Titani tingimusel, et Jedi kolmele tütrele ei jääks sentigi.

      Aga Garth ei öelnud seda. Ta ei tahtnud neile rohkem haiget teha. Jed oskab seda hästi ka ilma teiste abita.

      „Me pole su vaenlased,” ütles Skye. „Me ei taha sinult midagi.” Ta vaatas Izzy poole, kes raputas pead, ja ohkas seejärel. „Izzy tahab, et sa kuuluksid pere hulka, aga mitte nii. Me ei taha võimu ega raha. Me tahame lihtsalt rahus elada. Kas sa ei usu seda või oled läinud liiga kaugele, et taganeda?”

      Enne kui Garth jõudis vastata, nihutas Izzy ennast ta kõrvale. Naine kummardus ja puudutas mehe käsivart.

      „Meil on su emast väga kahju. Ma ei taipa, kuidas Jed sai olla nii südametu ja õel – mis on muidugi üks ja sama. Aga võib-olla ma taipan ja see hirmutab mind. Ta on ka minu isa. Miks ta peab nii halb olema?”

      Garth ei tahtnud mõelda emast ja sellest, mis temaga juhtus. Ta tõmbus eemale. „Sel jutul pole mõtet. Ma olen teinud oma otsuse. Ma tean, mida tahan, ja saavutan selle.”

      Izzy naeratas. „Sa ei saa. Meie oleme su pere. Mitte Jed. Jed on selle ära teeninud, aga meie mitte. Sa tead, et me pole milleski süüdi. Mida rohkem sa meile vastu töötad, seda rohkem oled Jedi moodi, mida sa tegelikult ei ole.”

      Garth teadis, et see on tõsi, kuid ei öelnud midagi.

      „Sa avaldad talle survet, Izzy,” ütles Skye. „Lõpeta ära. Aitab emotsionaalsest väljapressimisest. Räägime asjast. Kui sina ei korraldanud plahvatust, kes siis seda tegi? Või oli see õnnetusjuhtum?”

      Garthile meeldis teemamuutus. „Esialgne uurimine näitab, et seal oli inimkäsi mängus. Keegi tegi seda meelega.”

      „Kui mitte sina, kes siis?” küsis Skye.

      „Ma uurin selle välja.”

      „Miks see sulle korda läheb?” küsis Izzy.

      „Ma vastutan ainult selle eest, mida olen teinud, aga mitte millegi muu eest.”

      „Kõige selle juures, mida oled teinud, oled sa kahtlusalune.”

      Garth noogutas. „Ma tean. Aga see polnud mina. Plahvatused on liiga ohtlikud. Nende puhul on võimatu tulemust ette aimata. Mina tahan alati teada, millega mäng lõpeb.”

      „Ma ei usu, et sa nõustuksid valedetektori testiga,” ütles Skye.

      Garth naeris. „Ei.” Kuigi ma vastaksin meelsasti politseinik Dana küsimustele, mõtles ta lõbusalt. Dana otsustavus ja aukartmatus intrigeerisid teda.

      „Kui sa avastad süüdlase, kas sa ütled meile?” küsis Skye.

      „Olge selle palvega ettevaatlikud. Teile võib vastus mitte meeldida.”

      Skye kortsutas kulmu. „Kas sa juba tead?”

      „Ma kahtlustan. Aga see pole teadmine.”

      Skye näoilme oli rusutud, otsekui mõtleks millestki, mida on võimatu uskuda. „Kas sa räägid meile?” kordas ta vaikselt oma küsimust.

      „Jah.”

      „Kindlasti?”

      „Ma räägin,” kinnitas Garth.

      Skye tõusis püsti. „Siis me jääme ootama.”

      Garth ja Izzy tõusid samuti.

      Izzy vaatas Garthile otsa. „See pereküsimus. Ma mõtlen tõsiselt. Sa oled üks meist. Ära ole väiklane.”

      Ja enne kui Garth jõudis teda takistada, võttis Izzy tal ümbert kinni ja surus ennast tema vastu. Kallistus oli ebamugav ja harjumatu. Garth oli naiste kallistustega harjunud, aga see siin oli erinev.

      Izzy lasi mehe lahti ja vaatas talle otsa. Ta suu oli kergel naerul.

      „Järgmine kord kallistad sina mind,” lausus ta sosinal. „Sa vajad meid, Garth. Ja meie vajame sind.” Siis tõusis ta kikivarvule ja suudles Garthi põsele. „Kõik läheb hästi.”

      Just nagu tahaks ta Garthile kindlust anda. Aga see oli Garthi mäng ja ta kavatseb selle võita. Kas nad ei saa aru?

      Skye silmitses meest. „Ma pole selleks kallistamise värgiks veel valmis.”

      „Pole hullu.”

      „Ma loodan, et Izzyl on õigus. Ma loodan, et sa oled päästmist väärt. Me teeme selle kindlaks.” Ta naeratas. „Meeldib see sulle või mitte.”

      Naised lahkusid.

      Garth vaatas neile järele, tahtis tagasi kutsuda ja öelda, et ta pole päästmist väärt. Et nad raiskavad ilmaaegu oma aega ja energiat. Aga samas oli tal kummaline tunne, et õed on selle raundi võitnud, ja see ootamatu võit ei masendanud teda.

      Kell oli üheksa saamas, kui Garth õhtul garaažist liftiga üles sõitis. Ta oli väsinud, mis polnud pärast viieteistkümnetunnist tööpäeva mingi ime, aga seekord oli väsimus rusuvam kui tavaliselt. Ta oli võtnud koju kaasa portfellitäie tööd, millega tal polnud kavatsust tegelda, ning peale selle oli tal tunne, et ei taha täna õhtul üksi olla.

      Kui ta oleks püüdnud oma meeleolu analüüsida – mida ta harva viitsis teha –, oleks ta jõudnud järeldusele, et tunneb üksindust.

      Muidugi ei tähendanud see, et ta peaks õhtuti sõpradega pokkerit mängima, aga viimasel ajal muutus tühjus aina rusuvamaks. Võib-olla sellepärast, et ta oli kaotanud oma parima sõbra. Aga võib-olla vajab ta praegu lihtsalt üht korralikku napsi, et lösutada siis televiisori ees ja jalgpalli vaadata.

      Kui lift alumisel korrusel peatus, astus Garth välja ja läks posti võtma. Lukustatud postkastide juurde minnes nägi ta polsterdatud pingil kedagi istumas. Tuttavat, kes teda silmitses.

      Dana Birch tõusis püsti. „Teil on pikad tööpäevad.”

      Dana polnud mundris. Tal olid jalas teksapüksid ja saapad, seljas nahkjope. Ei midagi moekat ega uhket, kuid see praktiline riietus sobis talle.

      Garth pööras pilgu George’ile, õhtuse vahetuse uksehoidjale. Vanem mees niheles kohmetult.

      „Teile on külaline, härra Duncan.”

      „Ma näen.”

      Dana astus tema poole. „Ärge süüdistage George’i. Tema õepoeg asus äsja Titanville’i politseisse tööle. Ma olen teda paar korda aidanud ja George tunneb ennast võlglasena.”

      „Kas tõesti?”

      Garth võttis posti ja surus kaenla alla. Tal oli ühes käes portfell ja teises kott Hiina kiirtoiduga. „Miks te tulite?”

      „Teie pärast.”

      Mitte et see oleks Garthile midagi lugenud – ta ei kartnud seda võimukat naist. Tegelikult oli see meeldiv väljakutse. Dana suujoones oli midagi sarmikat. Täidlane alumine huul, kergelt