Hulljulge kaunitar. Teine raamat. Kasey Michaels

hoides oma hääletooni rahulikuna. „Ja arvatavasti te teate, kuhu me läheme?”

      Brede vaatas ümberringi liikuvaid rivist vabaks lastud sõdureid, kes kõik kandsid oma vintpüsse lohakalt üle õla rippu, suundudes ükskõik millise maalapi või mugava lameda kivi poole, mille võisid leida, higistades ikka veel nagu rasvased sead pärast veel üht täispikka päeva marssimist, et avaldada oma ülemustele muljet. Krahv ohkas ja raputas pead. Nagu oleks marssimisega kunagi mõnd lahingut võidetud – kuigi range distsipliiniga võideti küll, ja selles ju asi tegelikult vist oligi. Vaesed vennikesed, marsivad otse kahuritulele vastu iga kord, kui antakse käsk. Kuid mitte tema, mitte Valentine Clement. Tema elab või sureb omaenda mõõdupuu järgi, kasutades omaenda tarkust ja tehes omaenda otsuseid.

      „Tule minuga kaasa,” ütles ta ja hüppas siis kenasti üle aia, suundudes mahatallatud nisupõllu serval kasvava puuderivi poole ja oodates, et noor Becket talle järgneb.

      Rian heitis pilgu selja taha, nägi, et kapten Moray pilgutas talle silma, ja kinnitas mõõga korralikult küljele, enne kui hüppas müürile, libistades jalad üles ja alla, et järgneda mehele, kes ei paistnud talle eriti meeldivat. Ilmselt sellepärast, et see mees oli end juba tõestanud, kuid Rian teadis, et temal on veel palju tõestada.

      Nad läksid läbi sõjaväelaagri, läbi väikeste valgete telkide korralike ridade, just praegu uuesti ellu ärkavate toiduvalmistamise lõkete ja puude vahele, kus Brede pöördus Riani poole, vaadates talle karmilt otsa ja mõõtes teda uuesti.

      „Kui te ei taha mulle midagi öelda, siis ma…” alustas Rian, kuid krahv sundis ta käeviipega vaikima.

      Brede imes tugevasti manillasigarit, puhus välja sinise suitsu joa ja ütles siis, mida oli tulnud ütlema. Pagana lugu ikka küll, kui oled kellelegi tänu võlgu. Isegi Jackile, kes oli kaks korda tema elu päästnud. Aga olgu ta neetud, kui ta seda ilusat poissi liigselt hellitab. Igale mehele peab vahel andma õiguse end tõestada.

      „Jack vannub, et sul on hea pea, et sa oskad ratsutada kõigega, millel on neli jalga või isegi vähem, tead, kuidas tulistada, ja kuidas kõige paremini kasutada seda ilusat torkeriista, mis ripub su korralikult pressitud mundri küljes. Sa tead oma kohta, ütleb mu vana sõber, ja oskad saladust pidada. Nüüd kuula mind. Sa nägid täna Uxbridge’i, Becket. Sa arvad, et ta on tühine ilueedi, paistab kasutuna, aga jää tema lähedusse, kui saad. Ta teab, mille peal väljas on, ja ta on kõva kui kivi. Üheteistkümnes, kaheteistkümnes, viimane osa kolmeteistkümnendast, kuueteistkümnes ja kahekümne kolmas – te olete homme kõik siin. Enamasti kergerelvastuses tragunid. Teid manööverdatakse siin lähedal asuval põllul põrgusse ja tagasi, kaheksa, võib-olla ka kümme või rohkem tundi päevas, kuni Uxbridge on rahul. Pärast seda, Becket, puhka. Puhake nii palju, kui saate, sina ise ja su hobune. Ole kaine, täida kõhtu, hoia sokid kuivad – riputa märjad endale kaela, kuivata neid niimoodi ja ära, jumala pärast, oma lisapaari ära kaota. Muidu mädanevad su jalad otsast ja sa ei kõlba enam kuhugi. Kui mehed järgmine kord siit teele lähevad, Becket, siis minnakse lahingusse.”

      Rian tundis verd soontes pulbitsemas. „Millal? Kuhu?”

      Brede naeratas, manillasigar endiselt suunurgas rippumas, ning Rianil oli ikka veel raske eristada kortsus riideid nendest puurivatest pähkelpruunidest silmadest paistvast selgest arukusest. Jumala eest, see mees nägi välja nagu kaltsakas. Üldsegi mitte nagu krahv, vähemalt sugugi mitte Uxbridge’i krahvi moodi. „Arvatavasti Quatre Bras’sse või Lignysse, kuhugi sinnapoole, kuigi keegi teine sinna ei lähe. Veel mitte. Aga nad lähevad, vähemalt ma loodan seda, kui olen kord oma lõpliku aruande esitanud. Nüüd kuula mind. Keegi meist ei saa seda peatada, saad aru? Liitlased ei luba seda ja Napoleon ei saa seda vältida. Aga mina võin sind sealt välja tuua.”

      „Kas Jack palus teil seda teha?” Rian suutis läbi korraga silme ette kerkinud vihapuna vaevu näha.

      Brede naeratas. „Ei. Aga ta on sinusse kiindunud ja mina olen temasse kiindunud. Mul on ka piisavalt mõju, et lasta sind määrata Wellingtoni enda meeskonda. Tal on vaja häid mehi, sest Pakenham ja väga paljud teised raiuti New Orleansis tükkideks, olgu see jabur sõda neetud, sest see oli lollus.”

      Rian noogutas nõustuvalt. „Mu vend Spencer võitles Moraviantownis. Ta nimetas seda lahingut tunduvalt vähem kui kiiduväärseks.”

      Brede ei teinud märkusest välja. Ta pidi enne öö saabumist veel mitmes kohas käima. „Hertsog ei peida end, nii et kui sa oled tema juures, siis pole sa ikkagi ohutus kohas. Kuid sõja pidamiseks on rohkem kui üks viis, Becket. Kas oma kehaga, mis paisatakse lahingusse teiste kehade vastu, või ajudega.” Ta võttis sigari suust, silmitsedes selle hõõguvat otsa, kui päike libises parajasti silmapiiri taha ning puude all hakkas hämarduma. „Ma pakun seda ainult ühe korra, Rian Becket, ja vana sõbra pärast, kes tegi mulle Pürenee poolsaarel rohkem kui ühe teene. Ja nagu sa väga õigesti ütlesid, ei ole ma lapsehoidja.”

      „Tänan teid, mu härra,” vastas Rian mehele kummardades. „Muidugi oleks see mulle au.”

      „Ainult kuradima loll arvaks, et ei ole,” kostis Brede taas naeratades. „Kahe päeva pärast, sest ma pean asju ajama, asju, mis pole sinuga seotud. Kohtume esmaspäeval, täpselt siinsamas, mingil ajal enne keskpäeva, ja siis on mul sulle uued korraldused. Sa pead olema valmis minema või ma lahkun ilma sinuta. Said aru?”

      Rian avas vastamiseks suu, kuid Brede krahv oli juba selja pööranud ja kõndis minema, astudes vaevu kümme sammu tagasi nisupõllule, enne kui hüppas nõtkelt sileda tähnilise halli täku sadulasse, kusjuures hobuse pead hoidis ei keegi muu kui kapten Moray.

      Brede pööras hobuse ringi, tõmbas ohjadest, nii et hobune tõusis tagajalgadele, kui krahv saatis Rianile tavapärase tervituse, ja siis ta oligi läinud, hall kuju ja hall hobune kadumas peagi samasugusesse halli videvikku.

      „Uxbridge pole sugugi ainus uhkeldaja,” pomises Rian irvitava kapten Moray poole minnes. „Ta käib lihtsalt paremini riides…”