Hulljulge kaunitar. Teine raamat. Kasey Michaels

seda mõistaksid.”

      „Palun jumalat, et nad mõistaksid, papa. Nii et… nii et Rian võib olla sellele esimesele lahingule, kui see tuleb, lähemal, kui me arvame?” küsis Eleanor, libistades oma käe Jackile pihku.

      „See neetud plika!”

      Kõigi pead pöördusid vaatama otsa Mariah’le, kes seisis ukselävel, põsed õhetamas, ja hoidis käes heleblondide juuste paksu pahmakat. Ta hoidis seda kõrgel ja raputas raevukalt.

      Ainsley vaatas juuksepahmakat ja tundis hirmutavat külmavärinat, nagu oleks hani just äsja kõndinud üle tema haua. „Fanny?”

      Mariah noogutas, suutes vaevu rääkida. Fanny Becket oli eelmisel õhtul peavalu kurtes õhtusöögilauast vara lahkunud ja läinud oma tuppa. „Koputasin täna paar korda tema uksele, kuid vastust ei tulnud. Te ju teate küll, milline ta olla võib, mossitab sellest ajast saati, kui Rian ära läks, ja ma otsustasin – meie Eleanoriga otsustasime –, et las ta lihtsalt jääb sinna luku taha, kuni tühi kõht ta viimaks välja ajab. Aga täna, noh, mis liig, see liig, ja ma lasin endale võtme tuua ja… teda pole seal.”

      Callie pööras oma toolis ringi ja küsis: „Kas ta jooksis minema? Kas ta kirja jättis?”

      „Tal polnud vaja seda teha,” kostis Ainsley, istudes raskelt ja tundes kõigi oma aastate koormat. „Me kõik teame, kuhu su õde läks.”

      Teine peatükk

      Fanny Becket peitis end vastikult haisva kõrvaltänava algusse, mis asus saginat täis sadamasilla vastas, kus sõdurid ja hobused tunglesid läbisegi kuni päikeseloojanguni, oodates käsku laevale minna. Ta sõrmitses närviliselt oma kaelas kuldketi otsas rippuvat gad’i, üht eriliselt töödeldud alligaatorihammast, mille suhtes tema vana hoidja ja voodoo preestrinna Odette käis peale, et kõik Becketid seda kannaksid.

      See oli tobe asi, kuid Odette uuendas iga gad’i kaitsemaagiat igal kevadel uuesti ja kuidas oleks Fanny saanud sõtta minnes jätta maha nii võimsa relva loa halbade vaimude vastu?

      Armas jumal, ta läkski sõtta!

      Ta oli ratsutanud terve öö ja päeva, et jõuda Doverisse, enne kui keegi ta kätte saab ja koju lohistab, kuid ta oli seisnud sellel kõrvaltänaval kaks viimast tundi, teadmata, mida järgmiseks teha. Sest Dover polnud Ostend ja ta teadis, et peab jõudma üle kanali Ostendisse, enne kui võib reisida mööda maismaad Brüsselisse.

      Riani juurde.

      Fanny mära Molly seisis kuulekalt tema selja taga, hõõrudes ninaga naise kaela ja lootes saada maiustust, ning Fanny kobas hajameelselt Riani mantli taskus, otsides viimast kaasa võetud poolikut porganditükki ja ulatades seda hobusele.

      See, mida ta praegu ringi rabelevaid sõdureid piiludes sepitses, oli pöörane plaan, kuid meeleheitlikud ajad nõudsid meeleheitlikke tegusid. Pealegi oli Rian talle öelnud, et ta on kena, olgugi et mees naeris Fanny üle, teeseldes, et ei armasta teda sugugi rohkem kui oma õde, ehkki nad polnud veresugulased.

      Aga nad olid alati olnud koos, nii kaua kui Fanny mäletas. Alates sellest päevast, mil ta mitte vanemana kui kolmeaastasena oli põlvitanud oma ema kõrval ilusas valgeks lubjatud saarekirikus, kus preester ulatas karika ja ema kummardas pead, lüües endale kolm korda vastu rinda, iga kord, kui altarikell helises.

      Just siis, kui kell helises kolmandat korda, plahvatasid kõikjal nende ümber kahurimürsud ja Fanny vaatas üles, nägi sinist taevast ning nende peale alla sadavaid katusekive, enne kui ta paisati põrandale, ema tema peal lamamas ja teda kaitsmas.

      Sealt oligi end hiljem Ainsley Becketiks ristinud mees ta leidnud, kui ta ikka veel pooleldi lömastatuna oma ema elutu keha all lebas. Oli ka teisi, Rian nende seas, kes jäid ellu Hispaania piraatide rünnakus, mis oli ilma hoiatuseta merelt tulnud. Kolm naist elasid endiselt Becket Village’is, kuid ülejäänud emad ja nende lapsed ning neli tol päeval orvuks jäänut jäid ellu vaid selleks, et surra mõne kuu pärast, kui Edmund Beales ründas nende saart.

      Piraadid. Röövlid. Soojad valged liivad ja selged sinised veed. Surm. Surm igal pool; üks kord, ja siis uuesti. Fanny vaevu mäletas sellest midagi. Ainult seda, et vaatas, kuidas tema ema lõi endale vastu rinda, kui kell helises, kutsudes katuse alla neile pähe… ja Rianit, kes oli ainult mõni aasta temast vanem, aga alati kohal, hoidis tal alati käest kinni, kaitses teda, tõstis ta tol viimasel päeval oma kõhnade kätega endale sülle ja kandis ta sügavale metsa, eemale Edmund Bealesi reetlikkusest.

      Ka Fanny teeb Riani kaitsmiseks kõik.

      Vaatame siis, kas Rianil oli selles suhtes õigus, et Fanny on kena. Kena tüdruk.

      Fanny katsus sõlme, mis hoidis kinni tema pähe seotud kirjut rätikut, mis varjas kehvasti nüsitud blonde juukseid ning libistas mantliservad õlgadele, et näidata paremini kortsus kleiti, mille ta oli Doverisse jõudes põlvpükste peale tõmmanud.

      „Ära tule mulle järele, Molly,” manitses ta mära, kes langetas pea, nagu oleks aru saanud, mida ta ilmselt tegigi, sest Molly oli väga arukas ja Fanny oli ta hästi välja õpetanud.

      Siis astus Fanny varjust välja, suundudes otse noore saleda poisi poole, kes kandis 13. ratsaväe rügemendi helepunast vormi. Ta valis poisi välja tema rügemendi, nooruse ja kuju pärast.

      „Sa purjetad täna õhta minema, kas põle, iludus?” küsis Fanny poisilt, käies ringi nii poisi kui tema hobuse ümber ning lõigates nooruki osavalt ära tema kaassõduritest, kes olid kõik väsinud pärast Cove’ist siia purjetamist. Nende laev oli piisavalt viga saanud ja nad pidid Doveris peatuma nii remondiks kui ka toiduvarude täiendamiseks, enne kui said järgneda oma kahele ülejäänud laevale Ostendisse.

      See oli uskumatult hea õnn, lausa enne, oleks Odette öelnud, et Fanny leidis osa 13. rügemendist siit, sellest ülerahvastatud dokist. See oli Riani enda rügement; kenad vaprad iirlased Corki krahvkonnast ja mujalt. Rianile paistis sobivat, et ta võitleb koos iirlastega, ehkki ainus endiselt iiripärane asi temas endas oli tema veri ja nimi. Viimased seitseteist aastat, alates üheksandast eluaastast, alates päevast, mil kell helises kolmandat korda, oli ta olnud Becket.

      Noor poiss, kelle Fanny oli välja valinud – ta paistis päris lapsukesena –, noogutas Fanny küsimuse peale pead, neelatades nii raskelt, et tema kõrisõlm paistis lõuga puudutavat. „Seda me teeme, preili. Läheme teele ja ajame Jupatsi tagasi sinna, kus tema koht on, teeme talle peapesu.”

      Fanny mõõtis poissi pilguga. Jah, see sobis. Ta oli Fanny enda üsna märkimisväärsest pikkusest ainult mõne tolli jagu pikem.

      „Noh, jumal õnnistagu sind siis, poisu,” ütles ta, lisades häälde veel rohkem rõhku. „Ja kas sa ei tahaks siis midagi endaga kaasa võtta? Viimase suudluse tänulikult armsamalt Clare’i krahvkonnast? Äkki isegi natuke rohkem kui suudluse?”

      Noor sõdur vaatas enda ümber ringi, niisutades huuli. „Ilmselt ei paku sa siukest asja tasuta.”

      Fanny naeratas. „Ja kelleks sa mind õite pead, poisu? Üheks niukseks lõdvaks naisterahvaks?” Ta sirutas käe ja paitas siledat põske, millel oli ainult vihje virsikuna pehmetele udemetele. Kui vana see poiss on? Kuusteist? „Ükski vapper sõjamees ei tohiks minna lahingusse, ilma et oleks enne olnud kena neiuga, kas põle?”

      „Ma olen olnud,” vaidles sõdur, põsed värvumas punaseks. „Ma olen olnud palju.” Ta krahmas ühe käega vintpüssist ja võttis teisega Fannyl küünarnukist kinni, samal ajal kui naine haaras kärmesti tema hobuse ratsmetest, juhtides Fannyt tänava suunas, kuhu naine just tahtiski minna. „Aga see peab kähku käima, enne kui rügemendivanem mind otsima hakkab, kuuled?”

      Fanny tundis, kuidas ta tõugati üsna jõhkralt vastu märgi telliseid, kui poiss kohmitses, üks käsi hoidmas Fannyt paigal, samal ajal kui ta toetas püssi vastu seina ja asus oma põlvpükse lahti nööpima.

      Sellest oli abi. See andis talle teatud mõttes edumaa või vähemalt nii Fanny arvas, kui ta sulges silmad, sosistas kiiresti „Palun