Hulljulge kaunitar. Teine raamat. Kasey Michaels

tegutses kiiresti, võttes poisi aluspesuni riidest lahti, sest Fanny ise kandis Riani aluspesu ega tahtnud eriti vahetada seda aluspükste vastu, mis isegi selles ähmases valguses nägid välja nii, nagu suudaksid need iseenesest püsti seista.

      Viis minutit hiljem, jättes maha kukru müntidega ning paari karedaid pükse ja särgi, millega poiss end toibudes katta saaks, ning valged traksid risti üle nüüd punase mantliga kaetud rinna, üle õla rippumas püss ja raske pakk, milles oli nii sõduri kui tema enda moon, tuli Fanny taas kord tänavalt välja, juhtides ratsmetest Mollyt ja musta ruuna.

      Ta püsis kahe hobuse vahel ja hoidis pead maas, kui ühines meestega, keda parajasti rivistati üles pardale minekuks, arutledes, kas ta oli ehk just äsja päästnud ühe noore iirlase elu, kuid kahtlemata kordagi omaenda saatuses.

      Ostend ootas. Brüssel ootas.

      Rian, ehkki ta seda veel ei teadnud, ootas ka.

      Kolmas peatükk

      Rian Becket istus üksi tagalauas väikeses teeäärses kõrtsis piirkonnas, mis tema arvates kandis umbes niisugust nime nagu Scendelbeck, mundri ülemine nööp lahti, pikad mustad juuksed niisked ja kleepunud otsmikule säravate siniste silmade kohal, mis polnud juba mitme nädala jooksul näinud und rohkem kui vaid mõned tunnid.

      Niipalju siis sõja romantikast ja hiilgusest.

      Seni oli sõda kujutanud endast tohutul hulgal paraadidel marssimist palava päikese all või leotava paduvihma käes, korralikku hoolitsust hobuse eest, mõõdukalt joomist ning liiga palju istumist ja ootamist.

      Lõpuks ometi oli Rian näinud meest, kes oli ta eelmisel aastal Londonis kohtumiselt välja meelitanud, kui Wellingtoni hertsog ise oli just täna nende väed üle vaadanud koos Oranje printsi, de Berri hertsogi, Brunswicki hertsogi ja isegi feldmarssal Blücheriga, mehega, kellest räägiti, et ta oli joonud pool Londonit laua alla eelmisel aastal toimunud – ja nagu nüüd selgus, enneaegsetel – rahupidustustel.

      „Leitnant Rian Becket?”

      Rian tõstis pilgu laua juures seisvale pikale mehele, valmis püsti tõusma, kui mehel oleks olnud munder seljas. Aga et tal polnud ja ta nägi välja üsna sedamoodi, nagu ta oleks nende riietega, mis tal seljas olid, mitu päeva järjest maganud, nõjatus Rian üksnes madalamale vastu oma puust tooli seljatuge ja andis kaaslasele märku, et too temaga ühineks.

      „Pakuksin sulle oma veini,” lausus Rian, kergitades enda ees seisvat tumesinist pudelit, „aga nagu näed, olen selle paraku tühjaks joonud. Sina tead minu nime. Kui sa mulle samaga vastaksid, siis vahest võiksime uut pudelit jagada.”

      Liivakarva juustega kaltsakas – ta nägi tõepoolest välja kaltsakana – naeratas istudes ja kätt sirutades. „Valentine Clement, härra Becket, teie teenistuses. Jack Eastwood kirjutas mulle ja palus, et ma…”

      „Jack? Oh, pagana põrgu küll,” vandus Rian end sirgu ajades ja mehe ulatatud käest mitte välja tehes. „Kas mu õemees arvab, et ma vajan lapsehoidjat? Ei, aitäh. Ning kui sa kandideerid tentsiku rollile, Clement, siis oleks sulle võinud pähe tulla kõigepealt end sopast puhtaks pesta, enne kui end esitlema tuled.”

      Mees tõmbas käe tagasi, heledad pähkelpruunid silmad lõbusalt sädelemas. „Tuhat vabandust, leitnant Becket. Ma annan teie vennale teada teie nii viisakast keeldumisest.” Ta lükkas tooli tagasi ja tõusis püsti, tehes kaltsaka kohta neetult graatsilise kummarduse, põgus naeratus näol. „Kena päeva teile, härra.”

      Tundes, nagu oleks ta teinud mõne vea, tellis Rian uue pudeli veini. Kuid baaridaami asemel tõi talle veini üks tema 13. tragunite väeosa ülemustest, tuues kaasa ka teise klaasi, selgelt enda jaoks.

      „Ärge tõuske, leitnant. See jutt oli küll lühike,” märkis kapten Moray, tõmmates pudelil korgi pealt ja valades neile kummalegi klaasitäie üllatavalt head veini. „Mida tema lordlik kõrgus tahtis? Kas ta rääkis midagi Jupatsi tegemistest?”

      Rian vaatas vanemale mehele otsa, kiire värin kõhus ütlemas talle, et ilmselt ei taha ta kuulda midagi, mida Moray võib järgmisena öelda. „Tema lordlik kõrgus? Ega te ei eksi? Tema lordlik kõrgus?”

      Moray noogutas ja rüüpas siis oma klaasist suure sõõmu, enne kui selle uuesti käest pani. „Mina vihkan ka seda osa, ootamist. Veel üks kuradima paraad, Becket, ja me peame oma hobused uuesti rautama, samal ajal kui Jupats meist suurtükkidega üle sõidab. Ning jah, teil on õigus, tema lordlik kõrgus. See oli tema ise, Valentine Clement. Brede krahv, teate küll. Pole teda mõnda aega näinud ja me ei peakski teadma, kes ta on, aga olen selle enne ka läbi teinud ja see oli küll tema, olen selles kindel. Suur kuradima Brede ise.”

      Rian libistas sõrmedega läbi juuste, tundes end noore ja lollina. „Oh, noh… kurat,” sõnas ta vastikusega ja vajus siis tagasi oma toolile. „Ma ütlesin talle just praegu oma tentsiku koha ära. Ja ütlesin talle, et ta haiseb ja peab end pesema. Mida ta igatahes peabki tegema.”

      Moray mürisev naer pani kõrtsis pead pöörduma. „Häbematu noor kutsikas. Aga tema tundis teid, eks ole, kutsus nimepidi? Brede on Wellingtoniga koos, kas teate, ja on alati olnud koos temaga. Paistab eriti silma oma alatuse poolest. Kondab ringi igal pool, kus tahab, kõrvad vastu maad. Käivad jutud, et tema lordlik kõrgus sõi Jupatsiga õhtust tolle uhkes Versailles’s kolm õhtut tagasi ja flirtis kuni hommikuni välja kõige ilusamate mamslitega. Ja teie ütlesite mehele koha üles? On ikka jama küll, peab ütlema. Minu arust peab selle peale veel ühe pudeli võtma.” Ja ta nõjatus oma tooli leenile, nipsutades baaridaami poole sõrmi.

      Rian jõi vaikides, andes endale mõttes oma ülbuse eest vopsu. Elly abikaasa oli kirjutanud kirja, saatnud Brede tema juurde. Jack ei rääkinud kunagi kuigipalju sellest, mida ta oli aastaid tagasi teinud, kuid nad kõik teadsid, et muu hulgas oli ta tegutsenud Pürenee poolsaarel spioonina. Spioonina nagu Brede. Ja kui Jack oli näinud vaeva ja saatnud pitseeritud kirja Bredele, siis kas ta ei peaks oma õemehele kirjutama ja hoiatama, mida ta oli teinud?

      „See mees – Brede – ta nägi välja nii väsinud nagu vana surm ise, kas polnud?” küsis Rian oma kaptenilt, tundes end noore ja pagana lollina. „Ta on näinud asju, mida mina vist küll näha ei taha. Ma arvasin, et see kõik on… natuke teistmoodi. Hea. Õilis.”

      Moray tõstis pea, maigutas paar korda huuli, sest vein, mida ta tol õhtul juba kaugeltki mitte esimest pudelit ei joonud, hakkas muutma tema keelt tuimaks ja paksuks. Ta põrnitses üle laua Rianit. „Õilis või? See ongi sinu viga, poiss. Sa poleks kunagi pidanud jalgagi kodust välja tõstma, mitte sinusugune unistaja. Viska see unistamine peast. Kui sa seda ei tee, siis lõpetad surnuna, pane mu sõnu tähele.”

      „Kui vaja, siis ma viskangi unistused peast. Ma tahan võidelda, kapten Moray,” teatas Rian trotslikult. „Ja ma olen selles pagana hea.”

      Kapten muigas, pea kergelt libisemas peopesade vahele, kuni üks põsk puudutas aeglaselt ja õrnalt lauaplaati. „Sa ratsutad nagu saatan ise, seda peab sinu auks ütlema. Su mõõk ei lähe ka isegi rohukõrrest mööda. Kuid õlekuhi ei ole ihu, poiss, ja see sinu tore kergejalgne kõrb lastakse sinu alt maha ilmselt juba rünnaku esimesel minutil. Kui sa oled põlvini veres ja poris ning astud üle nende meeste tükkide, kellega sa eelmisel õhtul koos jõid, ja konnasööjad röögivad ning tormavad sulle kallale – vaat siis me näeme, kui pagana hea sa selles oled. Aitab. Jeesus, ma vihkan seda… ma vihkan seda. Liiga palju ootamist… liiga palju mõtlemist. Liiga palju viimase korra meenutamist. Kuradi Jupats, ta pidi ju läinud olema…”

      Neljas peatükk

      Fanny istus, selg vastu karedast puidust laudu, millest oli ehitatud väikese laeva trümm, põlved konksus, ja võttis end kokku kanalis möllava tormi vastu. Molly, kes oli seotud ohelikku pidi konksu külge nagu ka ülejäänud kuuskümmend viis kitsasse ruumi pressitud hobust, muudkui üritas hõõruda ninaga Fanny õlga, suured pruunid silmad pärani ja hirmunud.

      „Kõik on korras, Molly,” ütles Fanny märale,