Vana arm ei roosteta. Susan Mallery

ja seejärel lihtsalt minema jalutada. Kuidas ma tean, et sa ei ole mu autosse pommi pannud?”

      Gracie rebis end mehe haardest vabaks ja ajas selja sirgu, enne kui end ümber pööras ja talle otsa vaatas. “Ma ei tahtnud sulle kunagi viga teha,” ütles ta nii rahulikult kui suutis, kuigi tegelikult oleks ta soovinud karjudes pimedusse tormata. See oli nii ebaõiglane. “Kui ma sinusse armunud olin, proovisin ma sind ainult takistada, et sa teiste naistega kohtamas ei saaks käia. Ma ei teinud kunagi kellelegi haiget.”

      “Sa viskasid mu auto ette pikali ja anusid mind, et ma sinust üle sõidaksin.”

      Gracie põsed läksid punaseks. Miks ei jäetud tema minevikku rahule? Miks tahtsid kõik tema elu alandavaid üksikasju avalikult lahata?

      “See oli minu valu, mitte sinu.” Gracie hingas sügavalt. Rahu, ainult rahu, meenutas ta enesele. Ja mõned kõrvetisterohud. See oli kõik, mida tal vaja läheb.

      “Anna andeks, et ma sind segasin. Anna andeks, et ma lasin õel end ära rääkida. Ma teadsin, et see on halb mõte. Seda ei juhtu enam kunagi. Mis probleemid mu õel Zeke’iga ka on, mina nendesse enam ei sekku. Mitte iialgi.”

      Mehe pilk teravnes: “Missugused probleemid Zeke’iga?”

      “See on isiklik asi.”

      “Vaata, preili, selsamal hetkel, kui sa hakkasid tegema pilte minu akendest, muutus see ka minu probleemiks.”

      Mõneti oli Rileyl isegi õigus. Mitte küll eriti, aga siiski...

      “Zeke käitub kummaliselt – jääb kauemaks tööle ega räägi, miks. Ta ütleb, et tegeleb siis alati sinu kampaaniaga, aga Alexise arvates on tal armuke.”

      Riley vandus ning haaras Graciel uuesti käest kinni. “Hea küll. Tule nüüd kaasa.”

      “Lase lahti!”

      Mees ei lasknud ja hakkas Graciet kaasa vedades astuma.

      “Kuhu me läheme?” uuris Gracie.

      “Sisse. Me peame rääkima. Kui mu kampaania juht petab oma naist, pean ma sellest teadma.”

      “Mina ei usu, et petab. Zeke lihtsalt ei tundu olevat sellist tüüpi. Mis kell teie kohtumine täna lõppes?”

      Riley jäi majaesisel verandal seisma. Välisukse kohal olevast suurest laternast langev valgus näitas ta täiuslikke näojooni – tumedaid silmi, kõrgeid põsesarnu ja sellist suud, mis pani muidu mõistlikud naised minema jooksma ja tegema midagi riivatut. Mees kandis siiamaani väikest kõrvarõngast, kuid nüüd oli kuldse rõnga asemel, mida Gracie nii hästi mäletas, hoopis teemant.

      “Meil ei olnudki täna kokkusaamist,” vastas mees napilt. “Ma pole Zeke’i kolm päeva näinud.”

      Graciel hakkas veelgi hullemini sees keerama, ta tõmbas end Riley haardest vabaks ning hõõrus kõhtu. “See ei saa head tähendada.”

      “Just minu mõte. Nii et tule aga sisse. Ma tahan, et sa alustaksid algusest ja räägiksid kõigest, mida sa Zeke’i ja tema armuloo kohta tead.”

      “Esiteks ma ei teagi ju, kas tal üldse on mingi armulugu. Võib-olla reageerib Alexis lihtsalt liiga...”

      “Kas tal on see kombeks?” küsis mees välisust lahti hoides ja Graciet majja sisse viibates.

      “Ma ei usu. Võib-olla. Ma elan Los Angeleses ja tegelikult ei ole me õega eriti tihti koos olnudki.”

      Gracie astus majja ja jäi fuajees rabatult seisma. See oli hiigelsuur. Vana, kuid ilus, kõrgete lagede ja nikerdatud piitadega ning sisustatud säherduse hulga mööbli, nipsasjade ja kunstiga, et neist oleks piisanud tervele antiigiteemalisele sisustusajakirjale.

      “See on päris lahe,” ütles Gracie aeglaselt ringi keerutades. “Ma usun, et terve mu maja mahuks siia fuajeesse ära.”

      “Jah, see on suur. Raamatukogu on siinpool.”

      Mees haaras uuesti Gracie käe ning vedas ta kaasa. Graciel õnnestus heita pilk söögituppa ning salongi või elutuppa, enne kui mees ta raamatukokku tõmbas. Seal lasi Riley naise lahti ja suundus akna juures asuva joogikapini. Ta pani relva lauale ja kallas kahte klaasi midagi viskitaolist. Gracie pani polaroidkaamera käest.

      “Võta lihtsalt teadmiseks – ai!” kiunatas ta veel kord kätt hõõrudes. “Ma ei mäleta, et sa oleksid varem naisi nii karmilt kohelnud.”

      Mees vaatas Graciele otsa ja ulatas talle joogi. “Ma ei usalda sind.”

      “Sellest on möödunud neliteist aastat, Riley. Sa peaksid juba minevikust üle saama.”

      “Ma olingi sellest õnnelikult üle saanud, kuni sa uuesti välja ilmusid. Sa piinasid mind kaks aastat. Sellest kirjutati isegi ajalehes. “Gracie kroonikad”.”

      Gracie oleks tahtnud häbist vingerdada. “Jah, aga minu süü see küll ei olnud. Kas me ei võiks rääkida pigem millestki teemakohasest? Nagu näiteks Zeke’ist?”

      “Miks arvab Alexis, et Zeke’il on armuke?”

      Gracie kehitas õlgu. “Sest mees saabub hilja koju ega ütle, kus ta viibis.”

      “Kui kaua see juba kestnud on?”

      “Umbes kuus nädalat. Algul mõtles Alexis, et ta tõesti töötabki kampaania kallal, kuid õhtud venisid üha pikemaks ja pikemaks ning kui ta veel ei tahtnud rääkida, mis toimub...” Gracie peatus ja vaatas mehele otsa. “Miks sina tahad linnapeaks saada? Ma ei mäleta, et sa oleksid olnud poliitikast huvitatud.”

      Riley ignoreeris küsimust ja osutas Gracie joogile. “Kas sa sooviksid midagi muud?”

      Gracie nuusutas klaasi ja asetas selle siis lauale. “Ei, see on väga hea. Lihtsalt stress paneb mu kõhu valutama.” Ta tõmbas taskust paar tabletti ja pistis need suhu. “Jube tuba.”

      Riley järgis naise pilku, mis seiras kõrgeid ääreni täis kuhjatud raamatukappe, kuid ei vaevunud Graciele seletama, et raamatukogu oli üks neist vähestest kohtadest, kus ta end selles liiga suures majas mugavalt tundis.

      “Räägi mulle Zeke’ist,” käskis ta.

      “Räägi hoopis sina.” Naine läks rikkalikult kaunistatud kamina vastas asuva nahkdiivanini ning vajus sellele istuma. “Ta on ju sinu kampaania juht. Kas tal siis on armuke?”

      “Kui ma vaid teaksin.” Riley astus laua juurde ja nõjatus servale. “Ta räägib kogu aeg Alexisest. Mina pakuksin, et ta jumaldab oma naist.”

      “Aga teie koosolekud ei kesta ju kella kolmeni hommikul?”

      Mees naeratas. “Ma kandideerin linnapeaks, mitte presidendiks.”

      “Jah, seda mõtlesin ka mina. Hea küll, ilmselt pean ma Alexisele siiski ära rääkima, et Zeke’i siin ei olnud. See ei meeldi talle.”

      Rileyle ei meeldinud see ka. Valimised on juba viie nädala pärast ja mingit skandaali ei saa ta endale lubada. Mitte praegu, mil ta viimaks Los Lobose kodanike hulgas populaarseks hakkab muutuma.

      Mees pani klaasi käest ja sikutas ikka veel kaameras olevat fotot. Pilti kaitsva kile maha rebinud, jäi ta fotot jõllitama.

      Pildilt paistis raamatukogu lagi ja paar riiulit.

      “Eriti osav sa sel alal just ei ole,” ütles ta Graciele.

      Naine pööritas silmi. “Ma ei tahagi. Hoolimata sellest, mida sa minust mõtled, ei ole minust saanud spiooni ega elukutselist ahistajat. Ma teenin endale elatist hoopis pulmatortide küpsetajana.”

      Naine oli pahane ja nördinud, kuid tal oli ka piinlik ning see pani ta põsed punama ja alumise huule kergelt värisema. Kuigi Gracie oli nüüd täiskasvanud, oli ta üldjoontes ikka selline nagu varemgi – suured sinised silmad, pikad kuldblondid juuksed ja otsusekindel ilme, mis oli mehele omal ajal tohutu hirmu naha vahele ajanud.

      “Mul