Vana arm ei roosteta. Susan Mallery

viisakalt ja vaoshoitult. Võib-olla ei tunneks ta meest isegi ära. Mis tunded tal Riley vastu kunagi ka olid, nüüdseks olid need läinud. Surnud ja maha maetud. Ta oli mehest üle saanud.

      Pealegi oli ta ju nüüd hoopis teine naine. Kombekas. Küps. Mitte mingi kogenematu tütarlaps.

      “Kes see oli?” küsis Vivian, kui Gracie Landonite kööki sisenes. “Kas proua Baxter meelitas sind endaga juttu puhuma?”

      “Oh, jah.” Gracie pani ajalehe lauale ja lonksas suure sõõmu kohvi. “Ma vannun, et kõik tundub nii, nagu ma oleksin linnast lahkunud alles läinud nädalal ja mitte neliteist aastat tagasi.”

      “Vanad inimesed tajuvad aega teistmoodi,” arvas Vivian, raputas maasikblondi lokikuhila näo eest ära ja haigutas. “Kõigepealt tõusevad nad liiga vara üles. Ema oli täna hommikul juba enne seitset väljas.”

      “Ta rääkis midagi laupäevasest soodusmüügist.” Gracie libistas end köögilaua ees toolile ja pani kruusi käest. “Sa oleksid pidanud talle appi minema.”

      “Ma tean.” Vivian sirutas ennast. “Ja ma olen selles ise süüdi, kuna valisin välja kolme tuhande dollarilise pulmakleidi. Mul oli valida, kas ajan selle kleidiga pulmaeelarve lõhki ja jätan külalised söögita või proovin ka omaltpoolt kaasa aidata.” Õde naeratas laialt. “Vähemalt saan ma suurepärase pulmatordi tasuta.”

      “Veab sul.”

      Pruudi õena oli Gracie pakkunud, et küpsetab vastuvõtuks ühe oma meistriteostest. Ta vaatas seinal rippuvat kalendrit. Pulmad toimuvad täpselt viie nädala pärast. Arukam naisterahvas oleks püsinud eemal viimase minutini, siis tordiga lagedale ilmunud, pidu nautinud ja lahkunud. Kuid ema, Viviani ja Gracie teise õe Alexise palavikulised telefonikõned olid muidu nii külma kõhuga Gracies tekitanud nii palju süümepiinu, et ta oli soostunud koju tulema ja pulma planeerimisel kaasa aitama.

      Ja nüüd pidi ta küpsetama kõik tellitud tordid kummalises ahjus, mis võib-olla ei töötagi korralikult ning teda piinasid vanad naised, kes soovisid rääkida Gracie möödaniku kahtlasevõitu armuelust.

      “Pole just minu ettekujutus meeldivast ajaveetmisest,” pomises Gracie kohvitassi kohalt.

      Vivian naeris. “Kas proua Baxter mainis, et Riley Whitefield on tagasi linnas?”

      Gracie heitis õele altkulmupilgu. “Kas sa ei peaks kuskil mujal olema?”

      Vivian naeris ja kiirustas ülakorrusele.

      Gracie vaatas õele järele, avas ajalehe ja valmistus vaikseks hommikupoolikuks. Ta kavatses veeta linnas kuus nädalat ja pärastlõunal kolib ta majja, mille seks tarbeks üüris, kuid sinnamaani pole tal ajaga midagi peale hakata...

      Tagauks paiskus lahti.

      “Oh, tore. Sa oled üleval.” Alexis, Gracie kolm aastat vanem õde, vaatas toas ringi. “Kus on Vivian?”

      “Valmistub rauakauplusesse minekuks.”

      Alexis kortsutas kulmu. “Ma mõtlesin, et ta on juba läinud. Kas tänavamüük ei alanud mitte kell kaheksa?”

      “Mul pole õrna aimugi,” tunnistas Gracie.

      Ta oli olnud kodus juba kaks päeva, ent ei suutnud ikka veel siinse eluga kohaneda. Alexis ja Vivian olid ema majas üles kasvanud, kuid Gracie oli siit lahkunud selsamal suvel, kui sai neljateistaastaseks, ning sestsaadik ei olnud ta enam siia naasnud.

      Alexis kallas endale tassitäie kohvi ja tõmbas tooli Gracie oma kõrvale.

      “Me peame rääkima,” ütles ta õde vaikselt ja kergelt väriseva häälega. “Aga sa ei tohi seda Vivianile ega emale edasi rääkida. Ma ei taha, et nad praegu muretseksid, kui neil on pulmadega isegi nii palju tegemist.”

      “Hea küll,” vastas Gracie aeglaselt, teades, et enam pole mingit mõtet küsida, kas õel on kõik korras. Kui asjad oleksid hästi, ei nõuaks Alexis temalt vaikimist ega paistaks paanikas olevat.

      “Asi on Zeke’is,” ütles Alexis ja surus siis huuled kokku. “Pagan, ma lubasin endale, et ei kuku ulguma.”

      Gracie tõmbus pingule. Zeke ja Alexis olid olnud abielus viis aastat – ja näis, et igati õnnelikult.

      Alexis hingas sügavalt sisse ja lasi siis õhu välja. “Ma usun, et tal on armuke.”

      “Mida? See pole võimalik. Zeke on sinu järele hull.”

      “Ka mina mõtlesin nii.” Alexis kattis silmad käega. “See on lihtsalt...” Õde vakatas, kui nad kuulsid pea kohalt mütsuvaid samme. “Ta kaob igal õhtul ega tule tagasi enne kella kolme-nelja hommikul. Kui ma tema käest küsin, mis toimub, siis vastab ta, et töötab kampaania kallal. Aga ma ei usu teda.”

      Gracie voltis ajalehe hoolikalt kokku. “Mis kampaania? Kas Zeke ei ole mitte kindlustusagent?”

      “Jah, kuid ta juhib ka Riley Whitefieldi kampaaniat linnapeaks kandideerimisel. Ma mõtlesin, et sa tead.”

      Gracie ei teadnud sellest mõhkugi. “Millal see veel juhtus?”

      “Mõned kuud tagasi. Riley palkas Zeke’i, kuna...”

      Trepilt kostis samme ja mõni hetk hiljem tormas Vivian kööki.

      “Kuule, Alexis,” ütles õde pikki juukseid patsi põimides. “Kas tahaksid täna minu asemel poodi tööle minna?”

      “Mitte eriti.”

      Vivian irvitas. “Küsimine pole kunagi liiast. Ma lähen nüüd orjatööd tegema, et pruutkleidi eest maksta. Ärge minuta liiga palju lõbutsege.”

      Tagauks mürtsatas õe järel kinni, minut hiljem käivitus automootor, suri korraks välja ja läks seejärel uuesti käima.

      Alexis kõndis valamu taga asuva aknani ja heitis pilgu tänavale. “Hea küll, ta on läinud. Kuhu me jäimegi?”

      “Sa rääkisid mulle, et su abikaasa töötab nüüd Riley Whitefieldi heaks. Kuidas see juhtus?”

      “Pärast kolledžit töötas Zeke ju kaks aastat ühe Arizona senaatori juures.” Õe mure lahtus veidi, ta vaatas Graciele otsa ja naeratas. “Mina olin Arizonas ja tema...” Alexis raputas pead. “Jumal küll, see oli sada aastat tagasi. Ma ei suuda uskuda, et ta mulle midagi sellist teeks. Ma armastan teda nii väga ja ma m-mõtlesin...” Õe hääl murdus. “Mida ma tegema peaksin?”

      Graciel oli ebameeldiv tunne, nagu oleks ta kõverpeeglite vahele lõksu jäänud. Miski ei olnud nii nagu paistis ja ta ei osanud siit välja minna.

      Loomulikult olid Alexis ja Vivian tema õed. Tema perekond. Kõik õed nägid välja nii sarnased, et keegi ei oleks nende geneetilises seotuses kahelnud. Kõigil kolmel olid pikad blondid juuksed – Alexisel tuhkblondid, Vivianil maasikakarva ja Graciel endal kuldsed –, suured sinised silmad ja ühesugune keskmine kasv. Kuid pool oma elust oli Gracie õdedega üksnes kaugelt suhelnud. Ta ei teadnud, kuidas ilma väikse eelsoojenduseta uuesti usaldusaluse ja nõuandja rolli sisse elada.

      “Sa ei tea, kas Zeke üldse midagi halba teebki,” ütles Gracie. “Võib-olla ongi tegu kampaaniaga.”

      “Ma ei tea, aga kavatsen selle välja uurida, ” astus Alexis sammu ettepoole.

      Gracie niigi juba keeravas kõhus tekkis halb eelaimus. “Ma vist veel kahetsen, et seda küsin, aga kuidas?”

      “Ma hakkan nuhkima. Zeke peaks täna õhtu Rileyga kokku saama ja ma lähen ka kohale.”

      “See ei ole just maailma parim mõte,” vastas Gracie kohvitassi haarates. “Usalda mind. Ma räägin oma kogemustest. Kogemustest Rileyga.”

      “Aga ma teen seda siiski,” ütles Alexis nutma hakates, “ja mul läheb sinu abi vaja.”

      Gracie pani kohvitassi käest. “Ei, ei, Alexis, ma ei saa. Sina ei saa. See oleks pöörane.”