Vana arm ei roosteta. Susan Mallery

taha sellest osa võtta.”

      “Ma s-saan aru,” ütles Alexis suu värisedes.

      “Hästi. Sest ma ei tule sinuga kaasa.”

      Selsamal õhtul hiilis Gracie Alexise kannul mööda pügatud hekiäärt, mis varjas ühe suure vana maja idakülge. See polnud lihtsalt mõni suvaline maja, vaid Whitefieldi perekonna residents, mitme põlvkonna jagu varakate Whitefieldide kunagine elupaik ja praegune Riley peakorter.

      “See on hullumeelsus,” sosistas Gracie õele, kui nad mõne meetri kaugusel tagumisest aknast maha kükitasid. “Ma lõpetasin Riley järel luuramise neljateistaastaselt. Ja ma ei suuda uskuda, et sellega nüüd uuesti pihta hakkan.”

      “Sa ei nuhi Riley järel, sa nuhid Zeke’i järel. Siin on suur vahe.”

      “Ma kahtlen, kas ka Riley sellest aru saaks, kui ta meile peale satuks.”

      “Siis me lihtsalt ei jää vahele. Kas sa võtsid fotoka kaasa?”

      Gracie võttis õlalt oma truu polaroidkaamera ja sirutas selle välja. Kitsalt läätselt peegeldus tänavalaternavalgus.

      “Ole siis valmis,” käskis Alexis. “Raamatukogu aken on nurga taga. Sealt peaksid sa saama väga hea pildi.”

      “Miks sa ise ei pildista?” nõudis Gracie, kelle jalad olid hirmust juba tinaraskeks muutunud.

      “Sest mina jään siia ja vaatan, et ükski naine tagauksest välja ei jookseks.”

      “Kui Zeke’il oleks armuke, miks nad siis lihtsalt motelli ei lähe?” küsis Gracie.

      “Ta ei saa. Mina maksan arveid. Ja kui meie omal ajal kohtamas käisime, lubas Zeke ühel teisel tüübil oma korterit lõunasteks randevuudeks kasutada. Ma ju ütlesin sulle, et kindlasti teeb Riley Zeke’i heaks sedasama. Kes peaks kampaaniakoosolekuid kella kaheni öösel?”

      Mingil äraspidiselt psühhootilisel moel kõlas õe jutt üsna loogiliselt, mõtles Gracie maja nurga poole nihkudes. Eriti kui ignoreerida tõsiasja, et ta hiilis eravalduses, kavatsusega läbi avatud akna fotosid tegema hakata.

      “Me ei tea isegi seda, kas nad üldse ongi raamatukogus,” väitis Gracie vaikselt.

      “Zeke ütleb, et kohtumised toimuvad alati raamatukogus. Nii et kui ta on tõesti kampaaniakoosolekul, siis peaks see just siin aset leidma.”

      “Kas ma ei tohiks lihtsalt aknast sisse vaadata ja sulle siis hiljem rääkida, mida nägin?” päris Gracie.

      “Ma tahan tõendeid.”

      Gracie tahtis olla siit väga kaugel. Aga ta tundis Alexise jonnakat näoilmet ja enda süümepiinu. Isegi kui ta oleks tahtnud õele selga keerata, ei saanud ta seda teha. Parem lihtsalt teha need pildid ära ja kaduda, kui jääda siia kükitades vaidlema.

      “Ole valmis,” ütles Gracie taas maja poole liikudes.

      Põõsad maja ümber olid tihedamad kui esmapilgul paistsid ning kratsisid Gracie paljaid käsivarsi ja takerdusid pükste külge. Lisaks oli raamatukogu aken Gracie peast kõrgemal, mis tähendas, et ta pidi hoidma kaamerat pea kohal ja pildistama ilma et teaks, mis või kes ruumis üldse ongi.

      Tal oli just õnnestunud kaamera fookusse saada, kui keegi aknast välja vaatas.

      “Sellest ei tule midagi välja,” pomises Gracie kikivarvule tõustes ja punast nuppu vajutades.

      Kuum, särav valgus pahvatas öhe. Gracie langes silmapilkselt põlvili ja hakkas hinge kinni pidades vanduma. Välk! Kuidas ta võis välgu unustada?

      “Sest ma kasutan kaamerat pulmatortide pildistamiseks, mitte aga inimeste järel nuhkimiseks,” pomises ta end jalule ajades ja tagasi auto poole kiirustades.

      Alexisest polnud märkigi ja Gracie ei teadnud ka seda, kas ta oli üldse midagi pildile saanud. Tegelikult polnud tal sellest sooja ega külma. Ta ainus soov oli siit minema saada, enne kui...

      “Seis!”

      Kuna lisaks käsklusele torgati talle ka millegi kõva ja vägagi relva meenutavaga vastu abaluid, tegi ta nagu kästud ja tardus.

      “Mida kuradit sa siin teed? Varga kohta oled sa küll paras käpard. Või annad sa enda saabumisest alati välgusähvatustega märku?”

      “Kui seda on võimalik vältida, siis mitte,” ütles Gracie hinge tõmmates. “Andke andeks, et ma teid häirisin. Ma võin kõike seletada.”

      Rääkides keeras ta ringi ja nägi relva hoidvat meest. Ja mees nägi Graciet.

      Mõlemad põrkusid tagasi. Gracie soovis, et maapind avaneks ja ta alla neelaks, mees aga oleks justkui vaimu näinud.

      “Taevas hoidku,” õhkas Riley Whitefield. “Gracie Landon, sina või?”

      Teine peatükk

      Et maapinna avanemine võttis liiga kaua aega, hakkas Gracie soovima, et kuskilt hauast tõuseks mingisugune hiiglaslik inimsööja dinosaurus ja neelaks ta tervenisti alla.

      Või tuleksid tulnukad. Ta oleks leppinud sellega, et tulnukad veavad ta üles oma kosmoselaeva, kui tal ainult ei tuleks seista siin ja Riley kena nägu vaadata. Ta oleks olnud nõus isegi meditsiinilisi eksperimente kaeblemata välja kannatama.

      Gracie ei olnud näinud Rileyt sest suvest saadik, mil oli saanud neljateistaastaseks. Toona oli Riley olnud kaheksateistkümnene, pooleldi alles poiss, pooleldi aga juba mees ning see kombinatsioon oli olnud veetlevalt kummaline. Nüüdseks oli mees suureks kasvanud, kosunud ja seksikamaks muutunud ning nägi ohtlikum välja. Ja mehe silmist vastu paistev uskumatus tekitas Gracies tahtmise sealsamas koha peal maha surra.

      “Ma võin kõike selgitada,” ütles Gracie, kuid mõtles siis, et kas tõesti? Kas oli üldse olemas sõnu, mis suudaksid meest veenda, et Gracie ei ole enam endine hull tüdruk, kes hiljuti vaimuhaiglast välja on saanud?

      “Gracie Landon?” kordas mees.

      Gracie pani tähele, et mees oli relval langeda lasknud, nii et see polnudki enam otse temale sihitud. See oli edasiminek.

      “Asi ei ole nii, nagu sa mõtled,” ütles Gracie ja astus sammukese tagasi. Vahest oleks nende mõlema jaoks parem, kui ta lihtsalt kaoks öösse. Ja kus on tema õde? Oli väga Alexise moodi kaduda minema just siis, kui asjad läksid karmiks kätte. Ta oli alati lasknud Graciel vastutada.

      “Sa ei luuranudki fotosid tehes mu maja taga?” päris Riley.

      “No seda ma tegin, aga tegelikult mitte sinu pärast.”

      Mehe silmad olid tormise kesköö karva. Vähemalt nii oli Gracie neid teismelisena kirjeldanud. Ta oli kirjutanud mehe silmadest ja huultest ühe tõeliselt halva haiku ja kujutlenud, kuidas mees tuleb viimaks mõistusele, saab aru, et nad on kokku loodud ja siis Graciet suudleb. Ta oli isegi kirjutanud luuletusi poisi paljudele pruutidele – pärast seda, kui poiss oli nad maha jätnud – ja nende valule kaasa tundnud.

      “Jah, mu kallis Jenny, mina üksi suudan mõista selle hetke võlu, mil ta sinu käest kinni võtab.”

      Gracie surus peo vastu kõhtu. Tal oli sees keerama hakanud. Tavaliselt ei suutnud ta autovõtmete asukohtagi meelde tuletada, kuid nüüd korraga mäletas ta isegi sajand tagasi kirjutatud viletsaid luuleridu?

      “Minuga on midagi väga viltu,” pomises Gracie.

      “Ma soostun sellega,” vastas Riley.

      Gracie silmad tõmbusid vidukile: “Sa ei tee seda mulle just kergemaks. Ma tean, et asi paistab hull, kuid ma ei olegi siin sinu pärast. Mu õemees, Zeke, peaks sind täna õhtul valimiskampaania juures aitama. Sellepärast ma siin olengi.” Gracie lehvitas mehe nina ees kaameraga.

      Riley kortsutas kulme: “Kas sa oled oma õemehest sisse võetud?”

      “Misasja?” kiunatas Gracie. “Ei! Loomulikult