Raamatukogu telefoniputkas. Rachael Lucas

      Originaal:

      Rachael Lucas

      The Telephone Box Library

      Pan Books 2020

      Toimetanud Mari Tuuling

      Kaane kujundanud Piia Stranberg

      Copyright © Rachael Lucas 2020

      Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2020

      ISBN 978-9916-12-025-5

      ISBN 978-9916-12-026-2 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      Mu vaprale, elutargale ja ilusale tädi June’ile.

      Esimene peatükk

      Lucy püüdis end lohutada sellega, et inimese jaoks, kes eneselegi ootamatult kuskile külasse kolib, pole Little Maudley kahtlemata sugugi kõige hullem koht.

      Justkui helendavad meekarva ridamajad, siin-seal sekka ka mõni üksik šokolaadikarbi kaanepilti meenutav rookatusega majake, kulgesid mööda kitsast mäekülge alla peatänava suunas. Suunaviitadega post, mille küljes rippus lopsakas pelargoonipott, andis teada, et kirikaia poole kulgeva külaväljaku teises küljes asuvad kohalik pood ja postkontor. Hiiglaslik heledast kivist kirik kerkis sillerdavsinise taeva taustale, kerge tuulehoog udis enda ees tibatillukesi seebimulle meenutavat pilvesäbru.

      Külaväljaku servas seisis kunagi kirsipunane, nüüdseks kahvatu­roosaks luitunud telefoniputka. Ühte klaastahvlitest ­kattis ämbliku­võrgu moodi praguderägastik ja päris mitu ruutu olid sootuks puudu. Lucy kiikas putka sisemusse ja kirtsutas nina – see lehkas jubedalt. Isegi läbi klaasimurru kasvanud umbrohud nägid niimoodi välja, nagu püüaksid nad sealt pageda.

      Telefoniputka oli ainus hooletusse jäetud koht, mis talle külas silma hakkas. Lillekastidest voogas maitsekates toonides õitemeri ja kenasti pügatud muruplatside servades kasvasid lavendli­hekid. Peaaegu kõik uksed olid ühesugust hallikasrohelist, otsekui tellimise peale segatud tooni. Akende ümber turnis sinivihm, mille väändunud raagude külge klammerdusid viimased üksikud õied. Iga majakese küljes oli nägus silt selle nimega: Bell Cottage, Lavender House, The Old Mill … Nähtu oli nii ideaalne, et mõjus vaat et naeruväärsena. Kuhu jäid siis segadus ja rittaseatud prügikastid? Isegi selles kaunis tänavas Brightonis, kus ta elas, polnud kõik majad sugugi nii laitmatud: mõnes elasid tudengite seltskonnad, teised olid korteriteks jagatud. See koht siin nägi välja otsekui „Midsomeri mõrvade“ võtteplats. Tegelikult, kui mõtlema hakata, ei hakanud silma ainsatki hingelist. Ehk olidki kõik juba külmaks tehtud ja tema veel ainsana elus.

      Hamish haugatas teravalt teiselt poolt teed.

      „Juba tulen.“ Lucy tõusis. Hamish lõõtsutas ülepingutatult teatraalselt (mõlemad aknad olid lahti ja auto seisis varjulises kohas) ning Lucy avas ukse ja lasi koeral välja volksata. See asus askeldama, nuuskis teeserva ja tõstis seejärel kenasti pügatud fuksia­põõsa peale jalga. Lucy vaatas ringi, oodates, et mõni aednik lähemale astub, ja tõmbas kedagi nägemata kergendatult hinge. Koeral oli jube komme suvaliste asjade peale pissida – hiljuti oli selleks olnud näiteks Lucy venna pruudi käekott. Too polnud selles midagi naljakat näinud. Lucy ja Tom seevastu olid end kahekorra naernud. Pärast seda sai pruut üsna kiiresti endise pruudi staatuse.

      Lucy avas Corsa ukse ja libistas end ühtäkki täiesti tühjaks pigistatuna tundes juhiistmele. Ka Hamish hüppas taas autosse ja sättis end magama. Üle mäetipu külla sisse sõites oli naine hetkeks tuju paranemas tundnud. Just nii oligi ta seda kohta ette kujutanud.

      Ta tõi istudes ja oodates kuuldavale ohke. Kõik oli nii ilusti alanud.

      Tund aega varem oli ta auto Church Lane’il peatanud. Brightonist alanud sõit oli sujunud oodatust lihtsamalt: liiklus polnud kõige hullemaks osutunud, päike säras, kui Lucy, päikeseprillid peas, Taylor Swiftile kaasa lauldes mööda kiirteed vuras, Hamish aeg-ajalt tagumiselt istmelt haugatamas. Seejärel oli ta oma väikese auto osavalt kahe suure musta nelikveoga auto vahele parkinud, ise seejuures endaga väga rahul olles, kuna Brightonis omandatud parkimiskogemuste tõttu suutis ta vaevata igasse pilusse tagurdada. Olles külaga tutvudes veidi aega edasi-tagasi kõndinud, sellal kui Hamish pidas vajalikuks märgi maha jätta igale viimsele kui laternapostile, oli ta viimaks koera taas autosse pannud. Ja seejärel veel kord telefoni ja e-kirju sirvinud, kuni leidis vajaliku. Kontrollimine ei tule kunagi kahjuks, kuigi seda ei lähe kindla peale tarvis, sest kõik oli mõistagi nii kenasti ära korraldatud …

      Aiapostile ta kõrval ilmus harakas, kes teda mõtlikult, pea viltu, vahtima jäi. Lucy lehvitas linnule, et see talle õnne tooks, ja too lendas kädistades minema.

      Naine kõhkles hetke, tõmbas siis sügavalt hinge ja suundus Wisteria Cottage’i valgeks värvitud puitvärava poole. Peatudes tundis ta pihu all pudeneva värvi karedust ja astus siis edasi, püüdes läbi akna pimedusse kiigata. Majake nägi teistega võrreldes tõepoolest veidi vähem – noh, tegelikult palju vähem – hoolitsetud välja. Sellal kui kõik teised majad külas lausa särasid, jättis see mulje, et Marie Kondo ja tema ekspertkorrastajad oleksid siin igati oodatud. Aknaplekil kõrgusid vanade plastist lillepottide virnad ja nende kõrval kaks nöörikera. Hall kass jäi teda vaatama ja pilgutas uniselt silmi. Mitu suurt ja lopsakat roosat pelargooni surusid end otsekui päikesepaistet püüdes vastu klaasi. Ja – naine upitas end kikivarvule, et paremini näha – köögivalamu juures näisid seisvat vanu ajalehti täis papp­kastid. Kõik oli tõepoolest pisut ... nojah, „üsna kaootiline“ kõlas igati sobivalt.

      „Kas te kavatsete seal terve päeva seista?“

      Lucy võpatas.

      Ukseavas seisis tilluke linnulikult habras naine, kelle terashallid juuksed olid korratuks krunniks veetud. Tal olid jalas rohelised polüesterkangast püksid, seljas ruuduline meestesärk ja selle peal paks villane eest nööbitav kampsun, mis palakana ta õlgadel rippus. Ta vesised, kitsasteks piludeks tõmbunud silmad põrnitsesid Lucyt.

      „Ei, ma ... ma olen siin maja pärast. Minu nimi on Lucy Evans. Ma otsin Margareti.“ Ta sirutas oma telefoni naise poole.

      Naine põrkus pisut tagasi. „Miks te seda asjandust mulle nina alla topite?“

      „Siin on kõik kirjas, vaadake.“ Lucy hoidis telefoni pelglikult välja sirutatud käes.

      Naine võttis nöörijupiga kaela riputatud prillid, pani need ette ja kiikas ekraani poole.

      „Ei mina näe miskit. See kiri on lugemiseks liiga väike.“

      „Siia on kirjutatud,“ ütles Lucy, püüdes anda oma häälele kindlat, kuid samas mitte üleolevat tooni: „Üürile anda kena maja Cotswoldi külas. Vastutasuks vanaldasel naabril silma peal hoidmise eest alandatud üür. Eeldatakse sisseostude tegemist, mõningast koristamist ja igapäevase seltsi pakkumist. Lisainfo saamiseks võtke ühendust Margaret Nicolsoniga.““

      Naine silmitses teda ja Lucy nägi ta silmis põgusalt vilksatamas sihikindlust. Küllap oli ta nooremana tõeliselt hirmuäratav.

      „Margaret Nicolson? Siis ei ela ühtki sellenimelist. Ma kardan, et olete valesse kohta tulnud. Kurb öelda, aga selle reisi tegite küll tühja.“

      Uks sulgus.

      Lucy seisis hetke silmi pilgutades ukselävel. Selle naise olekust polnud küll vähimatki kahjutunnet paistnud.

      Sekund hiljem avanes uks taas ja Lucy tegi naeratades sammukese ettepoole, lootes, et mõjub soojalt ja julgustavalt. Taevale tänu.

      „Kas te olete ikka veel siin?“

      Naine kummardus, asetas trepiastmele klaasist piimapudeli, ajas end siis taas sirgu, jõllitas kurjalt Lucyt ja tõmbas seejärel ukse taas kinni.

      No nii. Seda ta plaanid küll ette ei näinud. Lucy võttis telefoni ja valis reklaamis oleva numbri, ise e-kirjas olevaid sõnu nähes nägu krimpsutades. Ta polnud osanud lausest „Kui teil probleeme tekkima peaks, siis palun helistage mulle