Januse kivi. Elly Griffiths

mis näib praegu kutsuvamana kui Londoni Elthami linnaosa.

      „Abielus ma igatahes ei ole,“ jääb Ruth endale kindlaks. Aga lapse isa on, lisab ta mõttes. Ta teab, et see väike infokild ei aitaks asja sugugi siluda.

      „Ja kes isa on?“ kraaksatab isa. Ruth vaatab talle õnnetult otsa. Tavaliselt tunneb ta end isaga veidi vabamalt kui emaga, aga paistab, et seekord valmistub paps end viktoriaanlikule isakujule iseloomulikku raevu kruttima.

      „Ma pigem ei ütleks.“

      „Ta pigem ei ütleks!“ ahastab ema ja vajub kännule istuma. „Oi, Ruth, kuidas siis nii?“ Ema hakkab häälekalt nuuksuma ja surub tillukese pitstaskuräti ninale. Teised pühapäevased jalutajad vaatavad teda uudishimulikult, kui mööda tatsavad. Ruth kükitab ema kõrvale, tundes end tahtmatult äärmiselt süüdlaslikult.

      „Emps, kuule, mul on kahju, et see on sind endast välja viinud, aga püüa palun positiivset külge näha. Sa saad vanaemaks. Ma saan lapse. Kas see pole siis põhjus, miks hoopis rõõmustada?“

      „Rõõmustada sohilapsest lapselapse üle?“ müristab isa vastu. „Kas sa oled aru kaotanud?“

      Ilmselt küll, mõtleb Ruth. Ta on nähtavasti aru kaotanud, kui eeldab hetkekski, et vanemad võiksid uudise üle rõõmustada. Et nad koos temaga juubeldaksid. Et nad võtaksid omaks, et kuigi nende tütrel pole elukaaslast, on tal siiski laps, ja et kuigi see laps pole just planeeritud, on ta kogu südamest soovitud. Seda, kui meeleheitlikult ta last soovib, ei julge Ruth isegi endale tunnistada. Tema teab vaid seda, et kui kahtlused leidsid rasedustesti peenikese sinise joone näol kinnitust, tahtis ta süda rinnust välja karata. Tundus, justkui oleks iga elu jooksul läbi elatud südamevalu ja pettumus, rääkimata mõne eelmise kuu traumast, haihtunud olematuks, jättes alles vaid piiritu sinise rahulolutunde. „Loodan, et muudate veel meelt,“ on kõik, mida ta ütleb. Ta tõuseb püsti ja aitab ka ema kännu otsast jalgele.

      „Meie ei muuda kunagi millegi osas meelt,“ teatab ema uhkelt. „Me pole lihtsalt seda sorti inimesed.“

      Tõepoolest, ühmab Ruth mõttes. Uuestisündimine vaid süvendas ta vanemate niigi hästi väljaarenenud eksimatuse tunnet. Sest kui Jumal on su välja valinud, siis kuidas sa võiksid kunagi enam eksida? Ükskõik mille suhtes. Tema vanemad leidsid Jumala, kui Ruth oli teismeline. Ruthi jaoks oli selleks kaugelt liiga hilja, kuigi mingi perioodi oli ta vanematega jumala­teenistustel kaasas käinud. Jumalat ta sealt ei leidnud, aga ega ta olnudki teda otsinud. Isa osutab dramaatiliselt taustal paistva Severndroogi kindluse poole.

      „Meie väärtushinnangud ei muutu. Need pole muutunud sellest ajast, kui see loss siia keskajal püstitati.“

      Ruth ei hakka ütlema, et tegelikult on see loss kaheksateistkümnenda sajandi pargirajatis ning et keskaeg kubises abieluvälistest lastest ja vallalistest emadest. Ta ütleb vaid: „Noh, ma loodan, et hakkate teistmoodi suhtuma, kui laps on sündinud.“ Kumbki vanematest ei vasta, aga kui nad Avery Hilli tänava ületavad, võtab isa Ruthil kaitsvalt käest, nagu võiks rasedusel olla tõsiselt pärssiv mõju tema liikluses orienteerumisele.

      Ruthile mõjub see kuidagi lohutavalt.

      Pühapäeva pärastlõuna King’s Lynni äärelinnas. Pestakse autosid, puhanud nägudega pered asutavad end rattasõidule, jalutatakse koeri, loetakse ajalehti ja õhk on ahjuprae aroomidest paks. Pärast kodust söömaaega (lambapraad ja taimetoiduvalik Laurale) teatab Nelson kavatsusest muru niita. Michelle ütleb, et tema läheb jõusaali (ta on ainus naine maailmas, kes viitsib pühapäeva pärastlõunal trenni minna) ja Laura lubab kaasa minna, et seal ujuda. Nii jääb Nelson kuueteistaastase Rebeccaga, kes kaob otsekohe ülemisele korrusele, et end iPodi ja arvutisse haakida. See sobib Nelsonile hästi. Ta tahabki üksi olla ja mingit argist majapidamistööd vehkida. See võimaldab kõige paremini mõtelda.

      Selleks ajaks, kui ta on muruniiduki välja ajanud, avastanud, et sellel on paak tühi, toonud Mercedese pagasiruumist varukanistri, kukutanud garaažiukse jala peale, parandanud katkise sidurijuhtme ja Michelle’i pesunööri mujale kolinud, ragisevad ta ajud juba täistuuridel. Kas Ruth on rase? Kas see on tema laps? Jah, nad veetsid tookord veebruaris ühe öö koos, aga Nelsoni teada kohtus Ruth samal ajal oma endise kavaleri Peteriga. Seega võib see ka Peteri laps olla. Ja kuidas on Eriku, Ruthi vana õppejõuga? Nelsonile oli alati jäänud mulje, et naine oli Erikuga eriti lähedane. Kas nad võisid ka koos magada? Naljakal kombel tundub talle, nagu elutseks Ruth mingil kõrgemal tasandil kui enamik inimesi. Öö, mil nad voodit jagasid, näis erilisem tavalistest tungidest nagu iha ja kirg, kuigi needki kuulusid asja juurde. Tema ja Ruth olid ühinenud nagu võrdsed, kes olid äsja koos midagi hirmsat läbi elanud. See tundus lihtsalt … õige. Seks, nagu Nelson mäletab, oli võrratu.

      Meenutades, kui õige kõik tundus, on Nelson kuidagi ühtäkki veendunud, et ta Ruthi tol ööl viljastas. See paistab peaaegu nagu ette määratud. Appi – Nelson tõukab niidukit jõuliselt –, ta mõtleb ju nagu mõni nõme naisteajakiri. Oleks äärmiselt ebatõenäoline, et Ruth rasedaks jäi. Arvatavasti kasutas ta rasestumisvastaseid vahendeid (millest polnud juttu, sest nad ei rääkinudki eriti midagi). Ta pole isegi kindel, kas naine rase on. Arvatavasti on ta lihtsalt juurde võtnud.

      „Isa!“

      Rebecca küünitab end ülemise korruse aknast välja. Oma pikkade blondide juuste ja tõsise näoga tundub ta süüdistav, nagu mõni Victoria-aegne maal kannatajanaisest. Ühe tobeda viivu kujutleb Nelson, et ta tütar teab Ruthist kõike ja kavatseb Michelle’ile ära kituda …

      „Isa! Doug helistab. Ta küsib, kas sa tahad täna õhtul pubisse minna.“

      Nelson seisatab ja hingeldab. Niidetud muru lõhn on peaaegu hingemattev.

      „Aitäh, kullake. Ütle talle, et ei, veedan õhtu pigem pere seltsis.“

      Rebecca kehitab õlgu. „Ise tead. Aga minu arust läheb emps kinno.“

      Sellel õhtul, kui Nelson tütardega vana James Bondi filmi ees istub (ja Michelle on tõepoolest sõbrannaga kinno läinud), vaatab Ruth tardunud pilgul sama filmi oma vanemate elutoas. Ta jälestab James Bondi, sest peab teda seksistlikuks, rassistlikuks ja peaaegu talumatult igavaks tegelaseks, aga tema vanemad paistavad filmi nautivat (kuigi kas keegi on vähem meelt parandanud kui James Bond?), ja viimane asi, mida ta soovib, on nendega vaidlema hakata. Tüli tema beebi üle jätkus tüütavalt terve pärastlõuna. Kuidas ta võis? Kes lapse järele vaatab, kui ta tööl on? Kas ta pole kuulnud, et laps vajab isa? Mida see pisike nääpsuke küll ilma isa, ilma perekonna, ilma Jumalata peale hakkab? „Teie oletegi tema perekond,“ vastas Ruth, „ja te võite talle Jumalast rääkida.“ Kuigi, lisas ta mõttes, räägin talle ka oma versiooni. Et jumal on väljamõeldud muinasjututegelane, umbes nagu Lumivalguke, aga jubedam.

      Nüüd on ta vanemad õnneks vait ja vaatavad rõõmsalt pealt, kuidas James Bond üht napis rõivastuses naist kolgib. Kui Ruthi telefon heliseb, vaatavad mõlemad hukkamõistvalt tema poole.

      Ruth läheb koridori kõnele vastama. „Phil“, teatab kiri telefoniekraanil. Ta ülemus. North Norfolki ülikooli kohtuarheoloogia õppetooli juhataja.

      „Tere, Phil.“

      „Tervist, Ruth. Ega ma sind ei seganud?“

      „Ma olen vanematel külas.“

      „Aa … tore. Lihtsalt see, et ühel objektil tuli midagi välja.“

      Ülikool palkab projektipõhiseid arheolooge töötama arenduste juures, enamasti ehitusobjektidel. Kokkuleppe kohaselt kannavad niinimetatud projektiarheoloogid leidudest Philile ette ja on nõnda tema kirstunaelaks.

      „Millist sa mõtled?“

      „Minu meelest oli see Woolmarketi tänava oma.“

      „Mis sealt leiti?“

      Kuigi ta mõistagi juba teadis: „Inimese säilmed.“

      4. juuni

      Valvur Heraklese festival