Januse kivi. Elly Griffiths

korraga mõlemas suunas osutavaid teeviitu, üle tee lonkivaid lehmi, keda karjatab ATV-l istuv juhmiilmeline poisike. Nelson on sekunditega eksinud ja hakkab juba alla andma, kuni taipab juhmilt noorukilt küsida, kuhupoole Fööniksi pubi jääb. Kui Norfolkis suuna kaotad, küsi alati teed lähima pubini. Selgub, et see on üsna lähedal, nii et Nelson teeb autoga poris tagasipöörde, käänab teele, mis pole enamat kui jalgrada, ja seal see ongi – masajas õlgkatusega maja, fassaadiga kõrge rohtukasvanud künka poole. Nelson pargib auto pubi parkimisplatsile, ja jõnksatusega südames, mida ta keeldub elevuseks tunnistamast, märkab ta üle tee künkajalamil tuttavat punast logu Renault’d. Ma pole teda lihtsalt ammu näinud, sisendab ta endale. Oleks ju tore kuulda, kuidas tal läinud on.

      Mehel pole aimugi, kus kaevamised toimuvad ja kuidas need üldse välja näevad, aga ta aimab, et künkapealselt avaneb parem vaade. On ilus õhtu, rohul on pikad varjud ja puhub malbe tuul. Aga Nelson ei silmitse ümbrust, vaid mõtleb kaledast rannikust, armutute mõõnadega merele kantud surnu­kehadest, oludest, mille tõttu ta oli tutvunud Ruth Gallowayga. Tegu oli kohtuarheoloogiga, kes oli kohale kutsutud, kui Saltmarshilt – inimtühjast paigast Põhja-Norfolki rannikul – leiti inimese luud. Kuigi luud osutusid enam kui kahe tuhande aasta vanusteks, segati Ruth seejärel tunduvalt nüüdisaegsemasse juhtumisse, mis keerles ühe röövitud ja mõrvatuks peetud viieaastase tüdruku ümber. Ta polnud Ruthi näinud sest ajast saadik, kui juhtum kolme kuu eest lahenes.

      Künka otsast näeb ta vaid veel künkaid. Ainsad huvi­pakkuvad objektid on mõned kaugemale jäävad muldvallid ja kaks kuju, kes mööda looklevat vooreselga astuvad: üks neist pruuni­juukseline naisterahvas lohvakates tumedates riietes ja teine pikk mees poriplekilistes teksastes. Siidrijoodik, kindel see.

      „Ruth!“ hõikab Nelson. Ta näeb naist naeratamas – Ruthil on hämmastavalt armas naeratus, mitte et Nelson seda talle kunagi ütlema läheks.

      „Nelson!“ Ruth näeb üleüldse hea välja, arvab mees, silmad säravad, põsed liikumisest roosad. Kaalus pole ta aga küll alla võtnud ja Nelson teab ühtäkki, et ta oleks ka üsna pettunud, kui oleks.

      „Mida sina siin teed?“ küsib Ruth. Nad ei suudle teineteist tervituseks ega suru isegi kätt, aga mõlemal on suu kõrvuni.

      „Oli siin lähedal üks juhtumikoosolek. Kuulsin, et siin pidi väljakaevamine toimuma.“

      „Tohoh, kas uurijahärra on hakanud „Time teami“ vaatama?“

      „Mu lemmiksaade.“

      Ruth naeratab skeptiliselt ja tutvustab oma kaaslast. „See on doktor Max Grey Sussexi ülikoolist. Ta juhib neid kaevamisi. Max, tema on peainspektor Nelson.“

      See mees, Max, tõstab üllatunud pilgu. Ka Nelson ise tunneb, et tema tiitel ei sobi kuidagi tänase imekauni õhtuga. Kuritegusid tuleb ikka ette, ütleb Nelson Max Greyle mõttes, isegi siin. Aga ega ülikoolitegelastele ole kunagi politsei meeldinud.

      Kuid dr Grey suudab siiski naeratada. „Kas teid huvitab arheoloogia, peainspektor Nelson?“

      „Mõnikord,“ möönab Nelson ettevaatlikult. „Ruth … tähendab, doktor Galloway … ja mina tegime ühe juhtumi juures hiljuti koostööd.“

      „Kas mõtlete seda, mis Saltmarshil toimus?“ küsib Max pärani silmi.

      „Jah,“ annab Ruth napi vastuse. „Peainspektor Nelson kutsus mind kohale, kui rabast mõned luud leidis.“

      „Tuli välja, et need olid kuradima kiviajast!“ lisas Nelson.

      „Rauaajast,“ parandab Ruth teda automaatselt.

      „Muide, Max leidis ka täna inimluid.“

      „Rauaajast või?“ küsib Nelson.

      „Meie arvates Rooma ajast. Tundub, et need olid ühe maja müüri alla maetud. Tule vaata ise.“ Ruth läheb kõige ees künkalt alla muldvallide suunas. Lähemale jõudes näeb Nelson, et maa on neid kummalisi kuhjatisi ja künkaid täis – mõned ringikujulised, mõned üksikult eemal nagu suured mutimullahunnikud.

      „Mis künkad need on?“ küsib ta Max Greylt.

      „Meie arvates on need müürid,“ vastab Max, nägu elavnemas nagu ikka arheoloogidel, kui nad valmistuvad sind igavusega lämmatama. „Teate, meie arvates oli siin terve asundus, sest me paikneme üsna lähedal vanale roomlaste peateele, aga maapinnal pole sellest muid märke kui mõni pruun viirg rohul, viljaringid ja muu taoline.“

      Nelson heidab üle õla pilgu laugelt tõusvale vallile. Ta suudab peaaegu ette kujutada, et see on müür, aga ülejäänu paistab talle küll palja rohuna.

      „Ja inimese säilmed on müüri all, ütlesite?“

      „Jah. Kaevasime just katsekraavi ja seal ta lebas. Arvame, et tegu võib olla villa müüritisega, ja nähtavasti oli hoone üsna suur.“

      „Imelik koht, kust luid leida, müüri alt,“ kommenteerib Nelson.

      „See võis vundamendiohver olla,“ ütleb seepeale Max.

      „Mis see on?“

      „Keldid ja teinekord ka roomlased matsid surnukehi mõnikord seinte ja uste alla ohvriannina jumal Janusele ja Terminusele.“

      „Terminusele?“

      „Ta oli piiride jumal.“

      „Aa, tema poole palvetan ma iga kord, kui Heathrow’ lennu­jaama satun. Ja see teine?“

      „Janus oli uste ja avauste jumal.“

      „Nad tapsid siis inimesi ja toppisid laibad maja alla? Mõnel oli ikka talismanidest päris veider arusaam.“

      „See pole teada, kas nad tapeti või olid nad juba surnud,“ vastab Max rahulikult, „kuid luustikud kuuluvad tihtipeale lastele.“

      „Issand.“

      Nüüd jõuavad nad kraavini, mida katab sinine present. Ruth tõmbab katte ära ja põlvitab kraavikaldale. Nelson kükitab tema kõrvale. Tema pilk tabab korralikku kandilist auku (ta soovib sageli, et kuritööpaiga poisid töötaksid sama puhtalt kui arheoloogid), servad sirged ja teravad. Kraav on ligi meetri sügavune ja Nelson näeb selle küljel selget kihtide läbilõiget, kui huumusele järgneb savi ja siis kriit. Kriidist allpool on nähtav triibu jagu halle kive. Kivide kõrvale on kaevatud üksik sügavam auk. Selle põhjas helgib midagi valget.

      „Kas te polegi neid üles kaevanud?“ küsib Nelson.

      „Ei,“ vastab Ruth, „me peame haua ja luustiku asukoha dokumenteerima ja plaanile joonistama, et seda kontekstis tõlgendada. Tõeliselt tähtis on tähele panna, mis suunas ­skelett lebab. See võib olla oluline, kui ta on näiteks itta suunatud.“

      „Katoliku koolis soovitasid mungad ka meil magada, jalad ida suunas,“ tuleb Nelsonil järsku meelde, „et võiksime taevasse jalutada, kui peaksime une pealt ära surema.“

      „Huvitav ebausu jäänuk,“ kommenteerib Ruth jahedalt. Nelsonile meenub, et naisel pole usuasjade jaoks aega.

      „Kirikud,“ jätkab Ruth, „on peaaegu eranditult ehitatud ida-lääne teljele ja mitte kunagi põhja-lõuna suunal.“

      „Panen kõrva taha.“

      „Ja mõnikord,“ pistab Max vahele, „maetakse mehed peaga läände ja naised itta.“

      „See kõlab küll seksistlikult,“ ütleb Nelson ja ajab end püsti.

      „Ja sa ise ei käitu kunagi seksistlikult, ega,“ narrib Ruth.

      „Ei iial. Käisin just kursusel, kus räägiti soo ümberdefineerimisest politseijõududes.“

      „Kuidas oli?“

      „Mõttetu. Tegin lõunapausi ajal vehkat.“

      Ruth naerab, ja Max, kes teda ennist hukkamõistvalt vahtinud oli, muigab samuti, vaadates vaheldumisi Ruthi