Januse kivi. Elly Griffiths

Whitcliffe seda arvamust ilmselt ei jaga. „See on Edward Spens, meie võõrustaja. Edward, need on peainspektor Harry Nelson ja tema kaunis abikaasa Michelle.“

      Edward Spens vaatab imetlevalt Michelle’i üle. „Poleks arvanud, et politseinikel nii ilusad abikaasad on, Gerry.“

      „See on tööboonus,“ viskab Nelson jäigalt nalja.

      Whitcliffe, kes abielus pole (põhjustades sellega ohtraid spekulatsioone), ei ütle midagi. Michelle, kes on meeste imetlusega harjunud, välgutab laia, aga kergelt üleolevat naeratust.

      „Nelson,“ jätkab siis Edward Spens, „kas te polnud mitte see võmm, kes seda Saltmarshi afääri lahendas?“

      „Jah.“ Nelson vihkab oma tööst rääkimist, eriti vihkab ta aga seda, kui teda „võmmiks“ kutsutakse.

      „Oli see vast võigas värk seal,“ sõnab Spens surmtõsisel ilmel.

      „Jah.“

      „Igatahes, tänu taevale, et te selle ära lahendasite.“ Spens patsutab teda jõuliselt seljale.

      Tänu ka Ruth Gallowayle, mõtleb Nelson omakorda. Ent Ruth oli alati soovinud, et tema roll selles juhtumis jääks nii väheste teada kui võimalik.

      „Õnneks ei tule taolisi juhtumeid kuigi sageli ette,“ sõnab ta.

      „Selle auks võtame!“ Spens surub Nelsonile järgmise šampanjaklaasi pihku.

      Keegi ei näinud, et Ruth oksendas, nii et ta lükkab oksele jalaga lihtsalt mulda peale ja ronib tagasi autosse. Bruce Springsteen seletab parajasti võimatu nimega Wendyle, et nad on sündinud põgenema. Ruth tagurdab autoelamute laagriplatsilt välja ja suundub kodu poole.

      Ta kodu on üks kolmest majast Saltmarshi serval. Üks maja seisab tühjalt ja teine kuulub suvitajatele, kes käivad siin nüüd üha vähem, mida suuremaks nende lapsed kasvavad. Eraldatus Ruthi ei häiri. Tegelikult, kui ta autost välja ronib ja endasse piiritut rabalaotust, kaugeid liivadüüne ja mere vaevukostvat kohinat ahmib, võimendab ta naudingut mõte, et see vaade kuulub üksnes talle. Ta keerab välisukse naeratades lahti.

      Ruthi punane kass Flint on ootel lebanud ja tuleb nüüd valjult kaeveldes perenaisele vastu. Tal on kausis toitu küll, aga ilmselt ei tule selle söömine kõne allagi. Ta nurrub Ruthi jalge ümber, kuni emand talle värske kausitäie ette annab, ise selle lõhna peale kergelt öökides. Siis nuusib Flint selle nõudlikult üle ja kaob kassiluugi kaudu õue.

      Ruth istub aknaaluse laua äärde, et automaatvastaja sõnumid läbi kuulata. Üks sõnum on emalt, kes uurib, kas Ruth tuleb ikka nädalavahetuseks külla. Ema eeldab ikka, et Ruthi plaanid viimasel hetkel muutuvad, hoolimata tõsiasjast, et Ruth on loomuldasa äärmiselt täpne ja usaldusväärne inimene. Teise sõnumi on jätnud ta sõbranna Shona, kes vadistab oma abielus kavalerist Philist. Kolmas sõnum on Max Greylt. Huvitav.

      „Tere, Ruth. Tahtsin vaid öelda, et meeldiv oli juttu puhuda. Mõtlesin meie säilmete peale. Kui pea on puudu, võib see viidata peakultusele. Kas oled kuulnud Lankhillsi väljakaevamistest Winchesteris? Rooma-aegselt kalmistult leiti seitse maharaiutud peaga laipa, sealhulgas ühe lapse oma. Huvitav, kas siin ootab meid sama pilt? Igatahes räägime varsti jälle.“

      Ruth mõtleb, kui kummaliselt arheoloogid mõnikord väljenduvad. „Meie säilmed“. Luud, mis leiti maetuna Rooma vundamendi alt, on muutunud „meie säilmeteks“ ning Ruthi ja Maxi mingil veidral, sürreaalsel kombel kokku sidunud. Mõlemad tunnevad luude suhtes omanikutunnet, isegi sümpaatiat. Aga kas see on piisav põhjus, miks Max peaks sellise sõnumi jätma? Kas ta tahtis tõesti vaid maharaiutud peadest lobiseda või oli tema eesmärk mingis kujuteldavas reaalsuses lihtsalt Ruthiga kontakti saada?

      Ruth ohkab. See kõik on tema jaoks liiga keeruline. Pealegi on tal muustki mõelda. Homme peab ta Londonisse sõitma ja emale rasedusest rääkima.

      „Niisiis, vaadake, me arendame Norwichi südames kolme võtmepiirkonda. Vana parkalitöökoda, Odeoni kino ja seda mahajäetud maja Woolmarketi tänaval.“

      „Woolmarketi tänaval?“ küsib Whitcliffe vahele. „Kas see polnud vanasti mitte lastekodu?“

      „Vist küll, jah,“ arvas Edward Spens ja määris kuklile võid. „Kas te olete kohalik Norwichi poiss, Gerry?“

      See selgitab nii mõndagi, mõtleb Nelson, kui Whitcliffe vastuseks noogutab. Nelson ise sündis Blackpoolis ja oleks seal tagasi nagu pudrukuul, kui poleks Michelle’i ja tüdrukuid. Norfolki tööleminek oli olnud Michelle’i idee ja sügaval sisimas paneb mees seda talle siiamaani pahaks. Tüdrukutele ei meeldinud Blackpool: kõik rääkisid naljakalt ja õhtusööki pidi sööma kell viis. Lisaks on seal nende jaoks liiga külm, kuigi kohalikud tüdrukud kannavad vist aasta ringi miniseelikut.

      Nüüd on pidu jõudnud „banketi“ staadiumisse ja maiustatakse nuumpõrsaks maskeeritud seaprae kallal. Michelle on oma portsjoni suuremalt jaolt alles jätnud. Söömise asemel särab ta oma naabri suunas, kelleks on mingi jõmm nimega Leo, kes kannab roosat särki ja naeruväärseid prille. Nelsoni naaber – sinises satäänist kleidis kuningliku hoiakuga naisterahvas – on teda kõik see aeg eiranud, mis sunnib Nelsonit kuulama Edward Spensi lakkamatut müügiesitlust. „See on perefirma,“ seletab Spens. „Mu isa Roderick Spens ehitas selle üles. Tegelikult on ta sir Roderick, nimelt omistati talle tema teenete eest ehitusvaldkonnas rüütlitiitel. Isa peaks juba pensionil olema, aga ta käib endiselt iga päev kontoris – üritab mulle õpetada, kuidas asju aetakse. Näiteks on ta selle vastu, et ma Woolmarketi objekti arendaksin, kuigi see on rasvane tükk liikumatut vara.“ Selle peale naerab ta suure suuga. Nelson vahib teda kivistunud ilmel. Liikumatu vara. Kelleks see kutt end õieti peab?

      „Harry!“ Nelson taipab, et abikaasa kõnetab teda, sätendades küütlevalt teisel pool lauda. „Harry. Leo rääkis just sellest Rooma asulast, mille nad üles on kaevanud. Sellest seal ­Swaffhami lähistel. Ma siis mainisin, et meil on üks arheoloogist tuttav.“

      Nelsoni suureks üllatuseks said Michelle ja Ruth kohe sina peale. Michelle’ile meeldib oma haritud sõbrannaga kiidelda. „Ausalt, tal on jumala suva, milline ta välja näeb.“ Michelle’il oleks kindlasti hea meel kuulda, et Ruth pole grammigi alla võtnud.

      „Jah,“ möönab Nelson ettevaatlikult, „ta töötab ülikoo-

      lis.“

      „Ma kirjutan muide näidendit,“ teatab Leo pühalikult, „Rooma jumal Janusest. Kahe näoga jumalast. Ta on alguste ja lõppude, uste ja avauste, mineviku ja tuleviku jumal.“

      Janus. Miski kajaks nagu Nelsoni mälust vastu, aga tal on läbi šampanja ja seapõrssa hämu selle kuulmisega raskusi. Ah muidugi, see oli Ruthi kõiketeadjast sõber Sussexi ülikoolist. „Janus, uste ja avauste jumal.“

      Ja korraga turgatab Nelsonile pähe ka midagi muud. Ta silme ees keritaks justkui filmilint tagasi ja teistkordsel vaatamisel märkab ta midagi, mis oli kogu aeg ta silme ees: ta näeb, kuidas Ruth tema poole tuleb ja tuul puhub lohvaka särgi vastu ta keha. Ta pole kaalus alla võtnud. Tegelikult võib ta isegi kosunud olla.

      Kas Ruth võib olla lapseootel? Sest kui nii, siis võib ju tema selle lapse isa olla.

      3. PEATÜKK

      „Mis mõttes sa oled rase? Sa pole ju isegi abielus!“

      See on üks neist kordadest, kui Ruth tahaks lihtsalt pea kuklasse ajada ja kisendada. Tütar on oma suure saladuse avaldanud pühapäeva pärastlõunasel jalutuskäigul Castle Woodi pargis, lootes, et avalikus kohas suudab ema oma hüsteeriat talitseda. Looda sa.

      „Lapse saamiseks ei pea abielus olema,“ ütleb ta vastu.

      Ema ajab end täies pikkuses sirgu. Nagu Ruth, on temagi suur naine, aga pigem majesteetlik kui paks. Ta näeb välja nagu kuninganna Victoria Marks & Spenceri kottpükstes.

      „Sellest olen ma teadlik, Ruth.