Januse kivi. Elly Griffiths

      Originaal:

      Elly Griffiths

      The Janus Stone

      Quercus

      Toimetanud Marju Lina

      Kaane kujundanud Piia Stranberg

      Kaanefoto: Shutterstock / Helen Hotson / frantic00

      Copyright © 2010 by Elly Griffiths

      Autoriõigus tõlkele: Nele Mikk ja OÜ Eesti Raamat, 2020

      Kõik õigused kaitstud.

      ISBN 978-9916-12-033-0

      ISBN 978-9916-12-034-7 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat’

      Minu noortele sugulastele Francescale, Williamile, Robertile, Charlotte’ile ja Eleanorile

      1. juuni

      Jumalanna Carna festival

      Maja on ootel. See teab. Kui eile ohverdasin, olid kopsud-maksad mustad. Kõik moondub ööks. Õues on kevad, aga majas on teatav rõskus, mingi meeleheide, mis katab kõik nagu kirstulina.

      Me oleme neetud. See pole enam maja, vaid haud. Aias ei laula linnud ja isegi päike ei söanda akendesse piiluda. Keegi ei tea, kuidas seda needust ära võtta. Nad on alla andnud ja maha heitnud nagu surma ootel. Aga mina tean, ja maja teab.

      Nüüd saab meid päästa veel üksnes veri.

      1. PEATÜKK

      Kõrgetes künkapealsetes kõrtes sahistab tuuleke. Lähivaates on see maa täiesti harilik: aina kanarbik ja niitmata karjamaa ning mõni juhuslik valge kivi, mis turritab rohu vahelt nagu verstapost. Aga kui lendaksid üles nende tähelepandamatute küngaste kohale, eristaks silm roheliste ja pruunide toonide seas ümaraid kuhjatisi ja tumedamaid nelinurki – vaieldamatuid märke, et seda paika on asustatud palju kordi varemgi.

      Ruth Galloway, kes pikkamööda künkast üles ronib, ei vaja kullipilku, teadmaks, et selle paiga näol on tegemist üsna olulise arheoloogilise leiukohaga. Tema kolleegid ülikoolist on sellel künkal juba päevi väljakaevamisi teinud ega ole avastanud tõendeid mitte üksnes siin paiknenud Rooma villast, vaid ka varasematest pronksi- ja rauaaegsetest asulatest.

      Ruth oli plaaninud seda leiupaika külastada juba varem, aga oli olnud hõivatud: hindas üliõpilastöid ja valmistus semestri lõpuks. On maikuu ja õhk magus, õietolmu ja vihma maigust paks. Ta seisatab, et hinge tõmmata ja nautida kevadisel pärastlõunal õues viibimist. Seni on see aasta olnud nii sünge, kuigi sellelgi on teatavaid üllatusi varuks olnud, ent nüüd naudib ta võimalust lihtsalt seista ja lasta päiksel näole lõõsata.

      „Ruth!“ Ta pöörab end ja silmab lähenevat meest. Too kannab teksaseid ja plekilist töösärki ning kohtleb küngast põlgusega, soostumata oma pikka sammu kohandama. Mees on pikk ja sale ning tumedate, meelekohtadelt hallinevate lokkis juustega. Ruth mäletab teda, nagu mees nähtavasti tedagi, tollest korrast mitme kuu eest, kui mees Ruthi ülikoolis ettekande tegi. Dr Max Grey Sussexi ülikoolist – arheoloog ja Rooma-aegse Suurbritannia ekspert.

      „Nii rõõmustav, et te tulla saite,“ sõnab mees ja näeb tõe­poolest rõõmus välja. Sellega eristub ta enamikust arheoloogidest, kes ei salli, kui teine arheoloog nende marjamaal trambib. Ja Ruth on tunnustatud ekspert luude, lagunemise ja surma alal. Ta on North Norfolki ülikooli kohtuarheoloogia õppetooli juhataja.

      „Kas te olete vundamendini jõudnud?“ küsib Ruth ja järgneb Maxile künka tippu. Siin on külmem, ja kusagil kõrgel nende peade kohal lõõrib lõoke.

      „Minu arust küll,“ kinnitab Max, osutades puhtaservalisele kraavile nende ees. Kraaviseina keskel on näha halli kivitriipu. „Tegelikult leidsime vist midagi, mis võiks teile huvi pakkuda.“

      Ruth teab ütlematagi, millega tegu. „Luud,“ toob ta kuuldavale.

      Peainspektor Harry Nelson karjub. Kuigi tööl on ta oma lühikese süütenööri poolest kurikuulus (kodus naise ja tütarde juures aga malbe nagu kassipoeg), ei kipu ta tavaliselt karjuma. Pigem on talle mokkamööda napid korraldused, mida ta tavaliselt järgmisele sündmuskohale suundudes käigu pealt jagab. Nelsonit iseloomustavad kiired otsused ja piiratud kannatus. Talle meeldib aktiivne tegevus: kurikaelte kinninabimine, kahtlusaluste ülekuulamine, autoga kihutamine ja ülesöömine. Kuid mis talle ei meeldi, on koosolekud, mõttetu diskuteerimine ja nõuannete kuulamine. Kõigest kõige vähem meeldib talle kenal kevadpäeval kabinetis konutada ja veenda oma uut arvutit endaga suhtlema hakkama. Sellest ka see karjumine.

      „Leah!“ möirgab mees.

      Leah, Nelsoni administratiivassistent (ehk sekretär, nagu Nelsonile teda kutsuda meeldib), nihkub ettevaatlikult kabinetti. Ta on habras tõmmu kahekümne viie aastane tütarlaps, keda noored politseinikud kõvasti imetlevad. Kuid Nelson peab teda põhiliselt kohvikandjaks ja tõlgiks enda ja uue tehnoloogia vahel, mis näib iga päevaga aina uuemaks ja tujukamaks muutuvat.

      „Leah,“ kaebleb ta, „mul läks jälle ekraan mustaks.“

      „Kas lülitasite monitori välja?“ küsib Leah. Nelson on varemgi ärritushoos juhtmeid seinast välja kiskunud, lastes sellega ükskord isegi kõik teise korruse korgid välja.

      „Ei. Noh, korra või paar jah.“

      Leah sukeldub töölaua alla, et toidet kontrollida. „Paistab kombes,“ ütleb ta, „vajutage klahvi.“

      „Millist?“

      „Eks üllatage mind.“

      Nelson lajatab tühikuklahvile ja arvuti virgub imekombel elule, tervitades teda rahuloleval moel: „Tere päevast, pea­inspektor Nelson!“

      „Käi sa ka perse,“ uriseb Nelson ja haarab hiire.

      „Kuidas, palun?“ kergitab Leah kulmu.

      „Mitte sina,“ ühmab Nelson, „vaid see kolakas. Kui mul tuleb isu tühja loba ajada, siis küllap annan sellest teada.“

      „Ilmselt on ta programmeeritud teile tere hommikust ütlema,“ selgitab Leah mõõdukalt. „Minu oma mängib tervitus­laulu.“

      „Tule taevas appi.“

      „Ülemkomissar Whitcliffe räägib, et kõik peavad ennast uute arvutitega kurssi viima. Täna kell neli toimub koolitus ka.“

      „Ma olen hõivatud,“ teatab Nelson pilku tõstmata. „Tükk maad Swaffhami poole on juhtumikoosolek.“

      „Kas see pole mitte seal, kus tehakse Rooma varemete väljakaevamisi?“ küsib Leah. „Sellest oli saates „Time team“ juttu.“

      Ta on seljaga Nelsoni poole, et kohendada kiirköitjaid mehe riiulitel, mistõttu jääb tal märkamata, kuidas mehe näole tekib korraga huvi.

      „Väljakaevamisi? Arheoloogilisi või?“

      „Jah,“ sõnab Leah ja pöörab end tema poole. „Nad leidsid sealt vist terve Rooma-aegse linna, või nii nad arvavad.“

      Nelson langetab nüüd pea kuvari ette. „Tea, on seal ka palju arheolooge platsis?“

      „Jah. Mu onu peab seal kohalikku pubi nimega Fööniks ja räägib, et nad istuvad kõik õhtud seal. Onul tuli siidritellimust kahekordistada.“

      „Tüüpiline,“ ühmab Nelson. Ta võib ette kujutada, kuidas arheoloogid siidrit kaanivad, samas kui kõik teavad, et õige mehe jook on ikka mõru õlu. Naisarheoloogid on samas teine tera.

      „Võib-olla heidan tagasiteel pilgu peale,“ mainib ta.

      „Te olete siis ajaloohuviline?“ küsib Leah kahtlevalt.

      „Mina või? Jah, fanatt lausa. Ei jäta iial ühtegi „Sharpe’i“ episoodi vahele.“

      „Siis peaksite meie pubiviktoriini meeskonda tulema.“

      „Ma