Soo. Оскар Лутс

ümbrusega.”

      “Kahju. Puudub aeg.”

      “Ikka töö?”

      “Ikka töö. Ehitan Sõrrul veskit. Kodus põllutöö. Sood tahan kuivatada. Täna jõudsid kakskümmend saarlast-kraavilõikajat pärale, neile vaja sihid kätte näidata.”

      “Mingit muret, Juku. Lähen üksi.”

      “Lähed üksi ja upud sohu ära,” ütleb Liis.

      “Jah, ettevaatust,” tähendab Juku, Suisi soo on hädaohtlik. Põhjata mudaloigud ja sombud. Pimedas võib eksida.”

      “Ma pole tänapäevane.”

      “Püss hoitakse jämeda otsaga enese poole.”

      “Tänan, Liis. Ei pea ühekülgne oldama. Võin ka jämeda otsaga lasta. Nägemiseni. Pane tulele keedunõu, madam, tulen koletu metsaliste koormaga.”

      “Söön su jahisaagi toorelt ära.”

      “Rikud kõhu.”

      “Pikne läheneb.”

      “See karastab.”

      SOO

      Oo, kuidas kihiseb ja koriseb soo. Seal all keedavad soovaimud määratutes kateldes suppi. Aur, niiske ja külm nagu härmatis, heljub soo pinnal. Kaugemal eksivad viirastuslikud varjud. Kelle varjud te olete, eksivad mehikesed? Või ei olegi teid; olete ainult minus eneses? Jah, aga kelle läkastav kurk see on, kes seal praegu röginaga ümbrust täidab? Mis? Kõik minus eneses?

      Kardan? — Mida siis?

      Olen sohu eksinud. Õhtu. Pikne on möödas, aga ilm seab end pikale sajule. Pime. Iga silmapilk on oodata, et miski, mis ilmlõpmatu suur, täidab soo tühjust. Vilkuvad tuled. Aga teie juurde on võimatu pääseda, mülkad matavad kinni tee. Õõtsub … Soo õõtsub mitme sammu kaugusel. Üle ühe minuti ei tohi ühel kohal seista, muidu rebeneb õhuke rohukelme minu all ja ma langen — põrgu. Sel kohal on enne järv olnud. Olen kinnikasvanud järve pinnal. Parem, kui ta kinni ei oleks kasvanud — see järv, siis u j u k­s i n siit välja.

      Neetud! Kui kindel on praegusel silmapilgul jalgealune pind Luxembourgi aias Pariisis. Ons neil seal aimu, et maailmas on sood?

      Põrgu! Olen samal kohal, kust läksin viie minuti eest. Ohoo, see on üllatus teile seal all, kui korraga teie katlasse langen … kahe nälginud pardipojaga. Nojaa, metsloomi nähakse ju ainult siis, kui ei ole püssi. Juku oli ennist ilma püssita, sellepärast nägi ta neid. Olgu, seisan siin ja vaatan, mis saab. Mina ei lähe siit, kui ka peaksin kaelani sisse vajuma.

      Oo, juba põlvini. Kurat, mind rebib ju keegi jalust … allapoole. Kihiseb, koriseb, veab mind jalust ja paitab nägu oma külma hingeauruga. Surm?

      Elab ja loob inimene, tuleb maalt, kus õhkki juba võidetud, satub miskipärast sohu ja sureb. Nii pöörane rumal ei ole ometi minu saatus. See on ju naeruväärt, kui ma siia praegu kõngen. Aga algupärane. Jälgegi ei jää järele, kuhu kadus see mees.

      Mis see siis on? Nii selgel kujul — viirastus? Siis on ots. Ei, see on ju inimene. Ja hõikab.

      “Siia, siia!”

      Ahhaa, kaht korda pole sul seda vaja öelda. Ongi kindlam maa. Imelik, seda mõnda sammu ei osanud ma ise astuda.

      “Tere õhtust, noorhärra!”

      “Tere õhtust. Tänan teid. Pidin ära uppuma.”

      “Jah, see soo on salalik,” ütleb naisterahvas, kes mingi kandamiga minu ees seisab. Seal tagapool on ta veel põhjatum. Teie olete siin võõras?”

      “Täna tulnud.”

      “Sellepärast. Kaugelt olete, kui küsida tohin?”

      “Elan sugulaste juures, Viimsis.”

      “Viimsis. Tean küll. Aga kuidas te nüüd pimedas sinna teed leiate?”

      “Olge nii lahke, juhatage.”

      “Juhatan küll, kui see aga aitab. Pime on. Ees on veel mitu soonikut. Need viivad teid uuesti eksiteele. Te ei leia purdeid.”

      “Mis siis saab?”

      Naine paneb kandami maha ja mõtleb. Tihedat vihma sajab. Naise pearätt on märg ja pea ümber kokku vajunud.

      “Maanteed mööda võib küll ümber minna,” ütleb ta, “aga see on väga kauge.”

      “Kui kauge?”

      “Versta kaksteistkümme.”

      “Ohoo!”

      “Saadaksin teid, aga mul pole aega. Mul on väga tige mees, see pahandab väga, kui ma tema tulekul kodus ei ole. Aga te võiksite ju seniks meile tulla. Seal võib aru pidada. Ehk ka ööseks meile jääda. Meie elame soo serval, mitte rohkem kui pool versta siit. Näete seda tuld seal?”

      “Tänan. Mul pole vähematki lusti soos uuesti ümber eksida. Tulen teiega kaasa; siis vaatame, mis saab.”

      “Aasta kümne eest,” kõneleb naine minnes, “uppus siia sohu mees. Eksis pimedas ära, nagu teiegi, sattus lõiku ja vajus põhja.”

      “Jahimees?”

      “Ei. Teisel kaldal, metsa taga, on küla. Meie, siitpoolt elanikud, ei taha ümber järve ringi käia, vaid sõidame lootsikuga üle. See mees, kellest praegu rääkisin, käis üle järve ära, tahtis öösi sedasama teerada mööda tagasi tulla, aga läks kõrvale.”

      “Mispärast ei tule teie mõnel teisel kohal kaldale, kus kindlam on?”

      “Siit saab kõige õigemini, ja on kord juba nii jäänud.”