Soo. Оскар Лутс

enne vaatab alati inimene?”

      “Põrgu põhja sind, Liis! Sa võtad sõnast kinni. Öeldakse õigusega, et inimene jäävat maal töntsiks.”

      “Jah, kallis Toomas, kõigile ei ole osaks antud elada Pariisis. Sa arvad, ma ei tahaks elada Pariisis? Oi, vii mind kord Pariisi, Toomas!”

      “Mina ei vii sind Pariisi.”

      “Vii ikka.”

      “Kuhu lähen ma niisuguse maamemmega, kes lihtsamatestki seletustest aru ei saa. Sind ei lastagi Pariisi. Sinu vaim on nüri.”

      “Ma teritan seal.”

      “Selleks peavad vaimul loomulikud kalduvused olema.”

      “Puuduvad need minul?”

      “Nagu näha. Mis on, Tuks? Veel tahad? Kui meie sõprus nii ruttu edeneb, siis oleme kahekümne nelja tunni pärast lahutamatud. Või oled ainult söögi ajal nii lahke? Noh — amps! Aga Pupi peab ka midagi saama. Pupi!”

      “Sa hakkad minuga juba esimesel päeval krillima, Toomas,” ütleb täditütar. “Kuidas peaksin mina kui võhik targem olema kui teised võhikud. Kus viga näed laita — seal tule ja aita ja õpeta mind kunstniku hingest aru saama; võib-olla saab minust pikapeale siiski asi, kõige vaimunüriduse peale vaatamata. Mis aga imetluse objektidesse puutub, siis on neid siin küllalt. Ühtlasi jätan sulle täieliku vabaduse neid just niisuguse prilli läbi vaadelda, nagu ise tahad.”

      “Oo, Liis, mis jääb sulle muud üle. Arvad, et oma vabadust ses punktis kunagi kitsendada laseksin.”

      “Sombul on ilus peretütar … nagu õun.”

      “Küll ma nad üles leian. Jäta see minu mureks. Ja kui arvad, et oma banaalsete võrdlustega minu uudishimu äratad — siis eksid. Nagu õun … Peretütar, nagu õun … Oh see igavesti äratallatud õun! Ja üldse ei meeldi mulle need õunanäoga külailudused, kui õigust ütlen. Tahaks iseloomulikke, tüüpilisi nägusid.”

      “Soo serval elab Metskass.”

      “Metskass? Ohoo, see läheb juba.”

      “Aga Metskassil on kaks peigmeest. Ole ettevaatlik.”

      “Ma ei tulnud maale abieluõnne rikkuma, madam. Tulin maalima.”

      “Vahest soovid nüüd oma tuba vaadata, Toomas.”

      Läheme Liisiga mööda kitsast, pimedat treppi teisele korrale. Ülal on ootamatu suur ja valge tuba. Vaatan välja. Puude vahelt sätendab järv, nagu hõbedane karikas. Teisel kaldal on sinav männimets.

      “Siin siis.”

      “Jah, siin. Siin ei eksita sind keegi. Siin võid teha, mis iganes tahad.”

      “Aga kui ma ta põlema süütan?”

      “Mis asja?”

      “Selle toa, selle maja.”

      “Ära unusta, et siis ka sinu oma asjad tules hukka saavad.”

      “Sul on õigus, madam. Anna oma käsi, tahan sind tänada su hoole eest. Kui ühekorra rikkaks saan, ehitan lossi, kutsun su võõrsile, panen kuldsele järile istuma ja annan jumalate jooki juua. Kõige maailma täditütarde kuninganna ja jumaldatud madam Liis, tänan sind selle pelgupaiga eest, mis sa minule valmistanud. Siin võin puhata maailma kärast ja mõtteid koguda ilusate tööde jaoks. Madam, sa oled mulle praegusel silmapilgul nii armas, et sulle heameelega suud annaksin. Marmorist lossini ja kuldse järini läheb muidugi veel natuke aega ja jumalate jooki oodates tuleb sul pisut janu kannatada; seni aga maalin sust lõpmata ilusa pildi. Tagaseinaks saab järv, männimets … Oo, kui ma sust ei loo teist ‘Monna Liisat’, siis nean ära oma pintsli igaveseks ajaks ja hakkan tõrvama katuseid.”

      JUKU

      “Ahaa, seal sa oled, täditütre mees! Tere, kallis Juku! Kuidas edenevad su töö ja ettevõtted, sa igavene kärsitus ise, kellel ei ole aega söömisekski. Näen, sul on kõht kasvanud, sellega ühes on muidugi ka rahakott paksemaks läinud ja — Mis? Sa oled hall! Juss, Juss, pane tähele, see igavene rabelemine viib su enneaegu hauda. Vaata mind ja Jumala lillekesi väljal, kes ei külva ega lõika, aga ometi on söönud ja kiidavad oma loojat. Kellele, kellele orjad sa, patune hing, ja ajad kokku varandusi, mis rikub koi ja rooste ja kaevavad vargad läbi? Kaks kurge, sina ja madam — tahate siis teie, kaks kändu, igavesti elada? Kui ajaksite võsusid, siis võiksid öelda, et vaata, ma tasandan teed neile, kes tulevad järele, aga —”

      “Toomas, Toomas, kõneleb nii mees, kes tuleb süsteemide maalt!”

      “Süsteemide maalt! See on õigus, ma tulen süsteemide maalt, aga niisugust süsteemi pole ma veel kuskil leidnud, kus ühtegi —”

      “Lihtne. Oleme prantslaste süsteemi täiendanud.”

      “Ja väga õnnetult. See ei ole süsteem, see on elu edasiandmise eitamine. Ja see on patt.”

      “Luba. Ei ole ju veel viimne sõna öeldud selles mõttes. Võib-olla et —”

      “Loodame, loodame. Imestan ainult, et sa seda viimast ja õiget sõna seni veel ei ole öelnud, sest — sest — juba madami pärast on see tarvilik; madam sureb igavuse kätte.”

      “Sa oled elutargaks läinud välismaal.”

      “Elutarkus tuleb aastatega. Ära unusta, ma olen juba kakskümmend üheksa aastat vana.”

      “Jaa, tõesti, aeg läheb ruttu. Ammu sa olid hoopis noor, poisikene.”

      “Seda olime hiljuti mõlemad. Sa ei tarvitse sugugi teha vanamehe nägu.”

      “Väga tarvitsen. Mina olen kolmkümmend kaks.”

      “Ütle õigust, Juss, olen ma teile tülinaks?”

      “Seda kartes poleks sind kutsutud. Ainult, kui oled ise rahul. Arvan, et sul kui suurlinnaga harjunud mehel siin igav on.”

      “Tänan, Juss. Igavus on mulle võõras. Mul on töö.”

      “Seal ütlesid õige sõna.”

      “Suudad sa sellest aru saada, Juss, et ka kunstnik ennast töömeheks võib nimetada?”

      “Täielikult.”

      “Mulle on kodumaal öeldud — iseäranis sugulased teevad seda — ma olla logeleja, kes ei taha asuda mingile tõsisele tööle.”

      “Asjata. Seda võivad öelda inimesed, kes igas liigutuses ainult materiaalset kasu otsivad. Olen ju ise materiaalse kasu otsija, aga saan aru, et majandusliku tõusu kõrval peab edenema ka kunst.”

      “Armas kuulda niisuguseid sõnu.”

      “Kunst ja kirjandus on ju see, milles avaldub rahva omapärasus kõige selgemini.”

      “On rahvustunne Eestis viimastel aastatel iseäranis tõusnud?”

      “Seda tõendatakse. Ma ei ole poliitikamees, kuid märkan siiski, nagu oleks tõusnud. Esimesel plaanil on muidugi majanduslikud huvid.”

      “Ühistegevus?”

      “Ühistegevus ja eraettevõtted.”

      Oleme õues ja ajame täditütremehega juttu. Täditütremees on suur ja tugev, tema olekust paistab kõikevõitev jõud. See mees on viimasel ajal hingeliselt midagi läbi elanud ja põhjani muutunud. Tema see on, endine võimetu, heasüdameline logard? Või mängib ta mulle näitemängu? Ta ei olnud ennemaltki sellest vaba.

      Liis tuleb õue kanu söötma ja kuulatab meie juttu. Võin eksida, aga näib, nagu võrdleks ta meid oma pilguga. Liisi silmad on läinud sügavamaks, neis avaldub maailm, täis kurbust, ihaldusi, rahustamatut elurõõmu. Näib, nagu oleks tulnud ta siia ainult mõneks päevaks; tema vaade eksib kauguses, just kui kuuleks end tundmatust häälest kutsutavat.

      Ons