Viimane vaimudetund. Agatha Christie

seda algas sõda, mis ei jätnud aega millelegi muule mõtlemiseks. Kord-paar juhtusin puhkusel käies Sylviaga kokku, aga üldiselt vältisin teda nii palju kui võimalik.

      Ma armastasin ja ihalesin teda niisama tugevasti nagu enne, aga tundsin miskipärast, et mul ei maksaks sellega lagedale tulla. Ta oli katkestanud kihluse Crawleyga minu tõttu ning ma kordasin endale üha, et võin oma tegu õigustada ainult sel juhul, kui suhtun temasse pealtnäha vähimagi huvita.

      1916. aastal sai Neil surma ja minul tuli rääkida Sylviale tema viimsetest hetkedest. Pärast seda ei saanud me enam teretuttavateks jääda. Sylvia oli Neili jumaldanud, mina olin teda pidanud oma parimaks sõbraks. Sylvia oli armas, jumalikult armas oma leinas. Suutsin keele napilt hammaste taga hoida ja läksin tagasi sõtta, palvetades, et kuul teeks sellele masendavale loole lõpu. Elu ilma Sylviata ei tasunud elamist.

      Paraku polnud minule kuuli määratud. Üks riivas mind küll kõrva alt, teine põrkas taskus olnud portsigarilt tagasi, aga muidu pääsesin ma sõjast vigastamatult. Charles Crawley hukkus lahingus 1918. aasta alguses.

      Miskipärast muutis see kõike. Jõudsin koju 1918. aasta sügisel veidi enne relvarahu, läksin otsejoones Sylvia juurde ja ütlesin, et armastan teda. Mul polnud suuremat lootust, et tal minu vastu otsekohe tunded tekiksid, ja olin nagu puuga pähe saanud, kui ta küsis, miks ma polnud seda talle juba varem öelnud. Kogelesin midagi Crawley kohta, Sylvia aga küsis: „Miks ma sinu arvates temaga kihluse katkestasin?” ning tunnistas, et oli armunud minusse samamoodi nagu mina temasse – esimesest pilgust.

      Seletasin, et olin arvanud, et ta katkestas kihluse loo pärast, mille ma talle rääkisin, tema aga puhkes põlastavalt naerma ja ütles, et kui armastatakse, siis ei olda nii arg; me meenutasime minu toonast nägemust ja olime ühel nõul, et see oli küll veider, aga ei midagi enamat.

      Möödus mõni aeg, millest pole suurt midagi jutustada. Me abiellusime ja olime väga õnnelikud. Ent niipea, kui Sylvia sai päriselt minu omaks, adusin, et ma pole just parim abielumees. Ma armastasin Sylviat hardalt, kuid olin armukade, ogaralt armukade igaühe peale, kellele ta kas või ainult naeratas. Alguses tegi see talle nalja, minu meelest see isegi meeldis talle. Vähemalt tõestas see minu andumust.

      Mis puutub minusse, siis sain üsna selgesti ja eksimatult aru, et ma ei tee end üksnes narriks, vaid sean meie rahuliku ja õnneliku kooselu ohtu. Ma teadsin seda, aga ei suutnud end muuta. Iga kord, kui Sylvia sai kirja, mida ta mulle ei näidanud, murdsin ma pead, kellelt see on. Kui ta mõne mehega naeris ja rääkis, muutusin ma tusaseks ja valvsaks.

      Alguses, nagu öeldud, naeris Sylvia mu üle. Ta pidas seda suureks naljanumbriks. Seejärel ei pidanud ta seda enam nii naljakaks. Lõpuks polnud see tema meelest enam üldse mingi nali.

      Järk-järgult hakkas ta minust eemale tõmbuma. Mitte füüsiliselt, kuid oma salamõtteid ta minuga enam ei jaganud. Ma ei teadnud enam, millest ta mõtles. Ta oli lahke, aga nukker ja kuidagi kauge.

      Vähehaaval sain aru, et ta ei armasta mind enam. Tema armastus oli surnud ja selle olin tapnud mina.

      Edasine oli juba vältimatu; ma avastasin, et ma lausa ootan ja samas kardan seda.

      Siis tuli meie ellu Derek Wainwright. Temas oli kõike, mida minus ei olnud. Ta oli tark ja vaimukas. Ta oli kena ja ma olen sunnitud tunnistama, et ka läbinisti hea inimene. Teda nähes ütlesin endale: „Vaat see on Sylviale õige mees …”

      Sylvia pani vastu. Ma tean, et ta sisimas võitles, aga ma ei ulatanud talle oma toetavat kätt. Ei suutnud. Olin ligipääsmatu, sünge, morn, kinnine. Kannatasin põrgulikult, kuid ei suvatsenud enda päästmiseks sõrmegi liigutada. Ma ei aidanud Sylviat kuidagi. Tegin kõik hullemaks. Ühel päeval elasin end tema peal välja, kohtlesin teda andeksandmatu toorusega. Olin armukadedusest ja meeleheitest hullumas. Loopisin julmi valesüüdistusi, ehkki teadsin seda tehes ka ise, kui julmad ja valed need olid. Sellegipoolest tundsin oma sõnadest õelat naudingut.

      Mäletan, kuidas Sylvia punastas ja tagasi põrkas.

      Kihutasin ta kannatuse viimse piirini.

      Mäletan, et ta ütles: „See ei saa edasi kesta.”

      Kui tulin tol õhtul koju, oli maja tühi, tühi. Mulle oli jäetud kiri – üsna tavapärasel kombel.

      Sylvia kirjutas, et jätab mu maha – igaveseks. Ta sõidab päevakspaariks Badgeworthysse. Seejärel läheb ta ainsa inimese juurde, kes teda armastab ja vajab. Mul tuleb leppida, et see on lõpp.

      Seni polnud ma oma kahtlusi vist päriselt uskunud. Mu suurimate hirmude kinnitus must valgel tegi minust märatseva hullu. Sõitsin talle Badgeworthysse järele nii kiiresti, kui auto võttis.

      Kui ma tuppa prahvatasin, oli Sylvia parajasti õhtukleidi selga pannud, mäletan ma. Nägin tema nägu: kohkunud, ilus, hirmunud.

      Ma ütlesin: „Keegi peale minu ei saa sind. Mitte keegi.”

      Haarasin tal kõrist, pigistasin seda, painutasin teda tahapoole.

      Äkki nägin meie peegelpilti. Lämbuvat Sylviat, iseennast teda kägistamas, ja armi mu parema kõrva all, kuhu kuul oli riivamisi puutunud.

      Ei, ma ei tapnud teda. Äkiline ilmutus halvas mu, ma lõdvendasin haaret ja lasksin tal põrandale libiseda.

      Siis ma murdusin – ja tema lohutas mind. Jah, tema lohutas mind.

      Rääkisin talle kõik ära ja tema ütles, et „ainsa inimese” all, kes „teda armastab ja vajab”, oli ta mõelnud oma venda Alanit. Tol õhtul rääkisime ja nägime südamest südamesse ning sellest peale ei kaugenenud me teineteisest enam iial.

      Kui poleks olnud jumala armu ja peeglit, oleks minust võinud saada mõrvar – see oli kainestav mõte, millega läbi elu edasi minna.

      Keegi aga suri tol õhtul tõepoolest: armukadedusesaatan, mis oli mind nii kaua vaevanud.

      Mõnikord mõtlen siiski, et kui ma poleks algul eksinud, arvanud, et arm oli vasakul meelekohal, nagu peeglist paistis, ehkki tegelikult oli see paremal … Kas ma oleksin siis nii kindel olnud, et see mees oli Charles Crawley? Kas ma oleksin Sylviat hoiatanud? Kas ta oleks abiellunud minuga või hoopis Crawleyga?

      Või on minevik ja tulevik üks ja seesama?

      Ma olen lihtne inimene ega hakka teesklemagi, et mõistan neid asju, aga ma tean, mida nägin, ja tänu sellele, mida ma nägin, oleme Sylviaga koos, kuni surm meid lahutab, nagu ütlevad vanamoelised sõnad. Võib-olla kauemgi.