Viimane vaimudetund. Agatha Christie

elusa ja tervena minu juurde tagasi!”

      Raoul avas suu, aga sõnu ei kostnud. Ta oli hirmus, see naine! Halastamatu, metsik, kirest haaratud. Lapse huuled paotusid ja kolmandat korda kajas seesama sõna:

      „Maman!”

      „Tule ometi, mu väikseke!” hüüdis madame Exe.

      Järsu liigutusega haaras ta lapse kaissu. Kardina tagant kostis pikk, ülimalt piinatud karje.

      „Simone!” hüüdis Raoul. „Simone!”

      Ta pani vaevu tähele madame Exe’i, kes tormas temast mööda, ukse lukust lahtikeeramist, trepist alla ruttavaid samme.

      Kardina tagant kostis ikka veel õudne, kime, veniv karje; karje, millesugust Raoul polnud iial kuulnud. See hääbus hirmsa korinaga. Siis kostis kukkuva keha mütsatus.

      Raoul rabeles hullunult, et end köidikutest vabastada. Meeletu ägedus aitas saavutada võimatut, kogu jõudu välja pannes kiskus ta nööri katki. Kui ta end püsti ajas, tormas sisse Elise, karjudes: „Madame!”

      „Simone!” karjus Raoul.

      Koos sööstsid nad kardinat eest tõmbama.

      Raoul vaarus tagasi.

      „Mu jumal!” sosistas ta. „Punane, üleni punane …”

      Elise hääl kostis tema kõrvalt, lõikav ja värisev.

      „Niisiis on madame surnud. Sellega on lõpp. Aga öelge mulle, monsieur, mis on juhtunud? Miks on madame kokku kuivanud, miks on ta poole väiksem kui enne? Mis siin ometi juhtus?”

      „Ma ei tea,” kostis Raoul.

      Tema hääl kerkis kisenduseks.

      „Ma ei tea. Ma ei tea. Ma arvan, et lähen hulluks … Simone! Simone!”

      SÜNGE PEEGELPILT

      Ma ei oska seda lugu seletada. Ei oska arvata, miks see juhtus või mis selle põhjustas. See lihtsalt juhtus.

      Sellegipoolest murran vahel pead, kuidas kõik oleks läinud, kui oleksin õigel ajal märganud ülitähtsat pisiasja, mida ma ei osanud mõtestada enne, kui alles palju aastaid hiljem. Kui oleksin seda märganud, küllap oleksid siis kolm elu kujunenud sootuks teistsuguseks. Miskipärast on see väga hirmutav mõte.

      Et alustada algusest, pean tagasi pöörduma 1914. aasta suvesse, viimastesse sõjaeelsetesse kuudesse, kui sõitsin koos Neil Carslake’iga Badgeworthysse. Neil oli arvatavasti mu parim sõber. Tundsin ka tema venda Alanit, ehkki mitte sama hästi. Nende õe Sylviaga polnud ma kordagi kohtunud. Ta oli Alanist kaks ja Neilist kolm aastat noorem. Kui me veel koolis käisime, olin kaks korda asutanud end koolivaheajal Badgeworthysse Neilile külla sõitma, aga mõlemal korral oli midagi vahele tulnud. Nii juhtuski, et alles kahekümne kolme aastaselt nägin ma Neili ja Alani kodu esimest korda.

      Oodata oli üsna suurt seltskonda. Neili õde Sylvia oli hiljuti kihlunud mehega, kelle nimi oli Charles Crawley. Charles oli Neili sõnul Sylviast hea tüki vanem, aga läbi ja lõhki korralik mees, üsna heal järjel pealegi.

      Kohale jõudsime, nagu ma mäletan, kella seitsme paiku õhtul. Kõik olid läinud oma tuppa õhtusöögiks riietuma. Neil viis mu minule määratud tuppa. Badgeworthy oli võluv suur sipisopiline vana maja. Viimase kolme sajandi jooksul oli heldelt juurde ehitatud, nii et hoone kubises veidi kõrgemale või madalamale viivatest astmetest ja ootamatutest trepikäikudest. See oli sedasorti maja, kus võib kergesti ära eksida. Mäletan, et Neil lubas õhtusöögile minnes läbi astuda ja mind kaasa võtta. Olin veidi häbelik, sest pidin tema omastega esimest korda kohtuma. Mäletan, et ütlesin naerdes, et sellise maja keerdkäikudes võib vist küll vaime kohata, mille peale Neil viskas ükskõikselt, et kuulu järgi pidavatki seal kummitama, aga keegi neist polnud veel midagi üleloomulikku näinud ja tema isegi ei tea, mis kuju peaks kummitus võtma.

      Siis tõttas Neil minema ja mina hakkasin kohvritest õhtuülikonda otsima. Carslake’id polnud jõukad, nad küll suutsid oma iidse kodu alles hoida, aga neil polnud teenreid, kes oleksid külaliste kohvrid lahti pakkinud või nende rõivaid korrastanud.

      Olin just jõudnud lipsu sidumiseni. Seisin peegli ees. Nägin oma nägu ja õlgu, nende taga seina, laia lagedat seina, mille uks keskel pooleks lõhkus, ning just siis, kui sain lipsu seotud, märkasin, et uks läheb lahti.

      Ma ei tea, miks ma ringi ei pööranud – see oleks ju loomulik olnud –, aga igatahes ei teinud ma seda. Jälgisin peeglist, kuidas uks aeglaselt avaneb, ja nägin selle vahelt tuba.

      See oli magamistuba, minu omast suurem, kahe voodiga, ja äkki jäi mul hing kinni.

      Nimelt oli ühe voodi jalutsis tütarlaps, kelle kaela ümber olid mehe käed, mees surus teda pikkamööda tahapoole, pigistades seejuures tema kõri, nii et tütarlaps oli aeglaselt lämbumas.

      Eksida polnud võimalik. See, mida ma nägin, oli täiesti selge. Teoksil oli mõrv.

      Nägin selgelt tütarlapse nägu, säravkuldseid juukseid, piina ja õudu tema kaunil näol, mis valgus vähehaaval verd täis. Mehest paistsid selg, käed ja arm, mis jooksis vasakult meelekohalt kaelale.

      Sellest jutustamine on aega võtnud, aga tegelikult tuiutasin vaatepildist rabatuna vaid hetke-paar. Siis pöördusin ägedalt, et appi tõtata …

      Minu taga seina ääres, selle seina ääres, mis oli peeglist paistnud, seisis üksnes Victoria-aegne mahagonist riidekapp. Ei lahtist ust ega vägivalda. Vaatasin kohemaid uuesti peeglisse. See peegeldas ainult riidekappi.

      Pühkisin silmi. Seejärel sööstsin üle toa ja püüdsin riidekappi seinast eemale tõmmata. Just siis tuli Neil koridoriuksest sisse ja küsis, mida põrgut ma teen.

      Küllap pidas ta mind natuke põrunuks, kui nõudsin temalt aru, kas kapi taga on uks. Ta vastas: jah, seal on tõesti uks, mis viib kõrvaltuppa. Küsisin, kes seal elab, ja Neil vastas, et Oldamid, major Oldam ja tema naine. Pärisin, kas proua Oldamil on kaunid heledad juuksed, ja kui Neil kostis kuivalt, et tumedad, hakkasin aru saama, et teen end vist tolaks. Võtsin end kokku, keerutasin mannetult midagi eneseõigustuseks ning me läksime koos alla. Sisendasin endale, et küllap tabas mind meelepete, häbenesin õige tublisti ja tundsin end tõelise tohmanina.

      Ja siis, ja siis ütles Neil: „Minu õde Sylvia,” ning ma vaatasin otsa veetlevale neiule, kelle kägistamist olin äsja pealt näinud, ja mind tutvustati tema kihlatule, pikakasvulisele tumedapäisele mehele, kelle vasakult meelekohalt jooksis alla arm.

      Selline see lugu oligi. Soovin, et te mõtleksite järele ja ütleksite, mida teie oleksite minu asemel teinud. Siin seisis neiu, täpselt samasugune neiu, siin seisis mees, keda olin näinud neiut kägistamas, ja nad pidid kuu aja pärast abielluma.

      Kas ma olin või ei olnud näinud prohvetlikku tulevikunägemust? Kas Sylvia tuleb millalgi edaspidi koos abikaasaga siia, kas neile antakse see tuba (parim vaba tuba) ja kas stseen, mille tunnistaja ma olin olnud, leiab aset sünges tegelikkuses?

      Mida ma peaksin tegema? Kas ma üldse saaksin midagi teha? Kas keegi, olgu Neil või neiu ise, usuks mind?

      Seal viibitud nädala jooksul arutasin juhtunut ikka ja jälle mõttes ühest ja teisest otsast. Rääkida või mitte? Peaaegu kohe tekkis veel üks raskus. Teate, ma armusin Sylvia Carslake’i esimesest pilgust. Ihaldasin teda rohkem kui midagi muud maailmas. Mõneti sidus see mu käed.

      Kui ma aga midagi ei ütle, abiellub Sylvia Charles Crawleyga ja Crawley tapab ta.

      Nõnda siis pahvatasin päev enne ärasõitu talle kõik välja. Möönsin, et küllap peab ta mind vaimult vaeseks või midagi sellist, ent vandusin pühalikult, et olin näinud just seda, mida olin rääkinud, ja ütlesin, et kui ta on otsustanud Crawleyle mehele minna, pean ma oma kohuseks talle oma kummalisest läbielamusest rääkida.

      Sylvia kuulas