Viimane vaimudetund. Agatha Christie

seletab asetleidvaid nähtusi teataval viisil. Selgitan seda väga lihtsalt, keerukamatesse tehnilistesse nüanssidesse laskumata. Et materialiseeruda, peab vaim kasutama meediumi füüsilist olemust. Te olete ju näinud meediumi huultelt kerkivat auru. See tiheneb ja võtab surnu välise kuju. Ent me usume, et see ektoplasma on tegelikult meediumi olemus. Loodame, et hoolika kaalumise ja katsetega õnnestub seda kord tõestada, aga seda takistab suur oht ja valu, mida nende nähtuste mis tahes laadi uurimine meediumile põhjustab. Kui materialiseerunust toorelt kinni haaratakse, lõpeb see meediumi surmaga.”

      Madame Exe oli teda terase tähelepanuga kuulanud.

      „Vaat kui huvitav, monsieur. Öelge mulle, kas tuleb ehk aeg, mil materialiseerunud kuju on nii palju edasi arenenud, et teda saab tema meediumi kehast lahutada?”

      „See on fantaasia, madame.”

      Madame Exe ei jätnud alustatut sinnapaika.

      „Aga kui faktidele toetuda, siis mitte võimatu?”

      „Tänapäeval küll täiesti võimatu.”

      „Ehk siis tulevikus?”

      Simone’i sisenemine päästis Raouli vastamisest. Naine oli närb ja kahvatu, kuid end silmanähtavalt kogunud. Ta tuli lähemale ja andis madame Exe’ile kätt, kuigi Raoul märkas nõrka värinat, mis teda seejuures läbis.

      „Mul oli väga kahju kuulda, madame, et te tunnete end halvasti,” ütles madame Exe.

      „Tühiasi,” vastas Simone üsna järsult. „Kas alustame?”

      Ta läks seinaorva ja istus tugitooli. Ühtäkki tundis Raoul omakorda hirmujudinat.

      „Sul ei jätku jõudu,” hüüatas ta. „Parem oleks seanss ära jätta. Madame Exe mõistab.”

      „Monsieur!”

      Madame Exe tõusis nördinult püsti.

      „Jah, jah, oleks tõesti parem, olen selles päris kindel.”

      „Madame Simone lubas mulle viimase seansi.”

      „Nii see on,” nõustus Simone vaikselt, „ja ma olen valmis oma lubadust täitma.”

      „Võtan teid sõnast, madame,” lausus teine naine.

      „Ma ei murra oma sõna,” ütles Simone jahedalt. „Ära karda, Raoul,” lisas ta leebelt, „lõppude lõpuks on see viimane kord – viimane kord, jumal tänatud.”

      Tema märguande peale tõmbas Raoul rasked mustad kardinad orva ette. Ta vedas ette ka aknakardinad, nii et tuba jäi poolhämarusse. Siis näitas madame Exe’ile tooli kätte ja valmistus ise teisele istuma. Madame Exe aga kõhkles.

      „Andestage, monsieur, aga … Te saate ju aru, et mul on täielik usk teie ja madame Simone’i aususesse. Et mul oleks väärtuslikum tõend, võtsin siiski vabaduse selle asjakese kaasa tuua.”

      Ta tõmbas käekotist välja peenikese nööri otsa.

      „Madame!” hüüdis Raoul. „See on solvang!”

      „Ettevaatusabinõu.”

      „Ma kordan: see on solvang.”

      „Ma ei mõista teie vastuväidet, monsieur,” ütles madame Exe külmalt. „Kui tegu pole pettusega, ei ole teil midagi karta.”

      Raoul naeris põlastavalt.

      „Võin kinnitada, et mul pole midagi karta, madame. Siduge mind pealegi käsist-jalust kinni, kui tahate.”

      Nendel sõnadel polnud oodatud mõju, sest madame Exe üksnes pomises kiretult:

      „Tänan teid, monsieur,” ja astus nöörikeraga lähemale.

      Äkki kostis kardina tagant Simone’i karjatus.

      „Ei, ei, Raoul, ära lase tal seda teha.”

      Madame Exe naeris mõnitavalt.

      „Madame kardab,” märkis ta pilkavalt.

      „Jah, ma kardan.”

      „Vaata oma sõnadega ette, Simone!” hüüdis Raoul. „Madame Exe peab meid nähtavasti kelmideks.”

      „Ma pean lihtsalt kindel olema,” nentis madame Exe mornilt.

      Ta asus oma plaani hoolikalt ellu viima ning sidus Raouli tihkelt tooli külge.

      „Kiiduväärt sõlmed, madame,” märkis Raoul irooniliselt, kui naine oli omadega valmis saanud. „Kas olete nüüd rahul?”

      Madame Exe ei vastanud. Ta tegi toale ringi peale, uurides seinatahvleid terase pilguga. Siis keeras ta halli viiva ukse lukku, võttis võtme eest ja läks oma toolile istuma.

      „Nüüd,” sõnas ta kirjeldamatu häälega, „olen ma valmis.”

      Minutid möödusid. Kardina taga istuva Simone’i hingamine muutus raskemaks, narisevaks. Siis lakkas see sootuks, järgnesid oiged. Mõneks ajaks võttis jälle maad vaikus, mille katkestas äkiline tamburiinikõlin. Sarv haarati laualt ja paisati põrandale. Kostis iroonilist naeru. Seinaorva varjavaid kardinaid oleks nagu pisut eest tõmmatud, pilust paistis meedium, pea rinnale langenud. Korraga ahmis madame Exe õhku. Meediumi suust immitses udulint. Udu tihenes ja hakkas järk-järgult võtma kuju, lapsukese kuju.

      „Amelie! Mu väike Amelie!”

      Need sõnad tulid madame Exe’i suust käheda sosinaga. Vinejas kogu tihenes veelgi. Raoul jõllitas seda lausa uskumatult. Materialiseerumine polnud veel kunagi nii edukas olnud. Nüüd seisis seal tõeline laps, ehtne lihast ja verest laps.

      „Maman!”

      Seda ütles mahe lapsehääl.

      „Mu laps!” karjatas madame Exe. „Mu laps!”

      Ta upitas end toolilt pooleldi püsti.

      „Ettevaatust, madame,” hüüdis Raoul hoiatavalt.

      Materialiseerunud kogu tuli kõhklevalt kardinate vahelt välja. See oli laps. Ta seisis, käed välja sirutatud.

      „Maman!”

      Madame Exe ahhetas.

      Ta ajas end toolilt päriselt üles.

      „Madame,” hüüdis Raoul kohkunult, „meedium …”

      „Ma pean teda puudutama,” karjus madame Exe kähedalt.

      Ta astus sammu edasi.

      „Jumala nimel, madame, talitsege end,” hüüdis Raoul.

      Nüüd oli ta tõsiselt ärevil.

      „Istuge jalamaid toolile.”

      „Mu väikseke. Ma pean teda puudutama.”

      „Madame, ma käsin teid, istuge!”

      Raoul viskles ahastades köidikutes, kuid madame Exe oli oma töö hästi teinud ja mees oli abitu. Teda haaras ähvardava katastroofi hirmus eelaimus.

      „Jumala nimel, madame, istuge!” kisendas ta. „Mõelge meediumile!”

      Madame Exe ei teinud temast väljagi. Ta oli nagu ümber sündinud. Tema näolt paistsid alasti ekstaas ja vaimustus. Väljasirutatud käsi puudutas kardinaavas seisvat väikest kogu. Meediumi suust kostis jube oie.

      „Mu jumal!” karjus Raoul. „Mu jumal! See on kohutav. Meedium …”

      Madame Exe pöördus kalgilt naerdes tema poole.

      „Mis