Nimetu tüdruk. Sarah Pekkanen

mitte ühtegi vahele jätta.

      Kui me alla jõuame, jään seisma. „Hm, mul on üks küsimus. Mis laadi uurimus see täpselt ikkagi on?”

      Ben paistab olevat pisut häiritud. Ta uhkeldab oma säravpuhaste mokassiinkingade ja eriliselt disainitud puutepliiatsiga. „See on laiaulatuslik uurimus kahekümne esimese sajandi moraalist ja eetikast. Doktor Shields hindab sadu katseisikuid, kogudes materjali oma töö jaoks.”

      Siis vaatab ta minust mööda järgmise naise poole, kes juba ootab fuajees: „Jeannine?”

      Kõnnin välja ja tõmban nahkjaki luku kinni. Seisatan, püüdes asukohta määrata, keeran siis ringi ja hakkan oma korteri poole astuma.

      Kõik inimesed mu ümber paistavad olevat hõivatud tavaliste toimingutega: paar naist, eredavärvilised joogamatid kaenla all, sisenevad parajasti nurgapealsesse stuudiosse. Kaks semu, käest kinni, jalutavad minust mööda. Mopeedil kihutavat jõmpsikat ajab taga isa, kes hõikab: „Võta aeglasemalt, vennas!”

      Kaks tundi tagasi poleks ma ühelegi neist järele vaadanud. Nüüd aga viib mind segadusse kogu see kärarikkalt askeldav maailm.

      Suundun korteri poole, peatudes valgusfoori juures, kui nurgani jõuan. Ilm on külm ja ma hakkan taskutest kindaid otsima. Kui neid kätte tõmban, märkan, et läbipaistev lakk, mille ma alles eile küüntele panin, on pragunenud ja hakkab maha kooruma. Ma vist kriipisin seda, kui juurdlesin, kas peaksin vastama viimasele küsimusele.

      Väristan end ja ristan käed rinnal. Tunnen, et hakkan grippi jääma. Täna on mul neli klienti, ja mul pole aimugi, kuidas ma suudan koguda nii palju energiat, et kohvrit kaasa vedada ja seltskondlikku vestlust arendada.

      Tahaksin teada, kas uuring jätkub sama koha pealt, kuhu see jäi, kui ma homme sinna tagasi lähen. Vahest ehk lubab doktor Shields mul viimase küsimuse vahele jätta ja annab uue.

      Pööran ümber nurga ja mu kortermaja ilmub nähtavale. Keeran peaukse lahti ning tõmban selle siis kõvasti enda järel kinni, kuni kuulen, et lukukeel kõlksatab kohale. Vean end neli trepivahet üles ja keeran ukse lahti ning vajun oma Jaapani futon-voodile. Leo hüppab madratsile ja tõmbab end mu kõrval kerra − mõnikord näib ta ära tundvat, et ma vajan lohutust. Võtsin ta endale juba aastaid tagasi ühe hetke tuju ajel, kui peatusin loomade varjupaiga juures, et vaadata kasse. Ta ei haukunud ega kiununud. Ta istus lihtsalt oma puuris mind silmitsedes, just nagu oleks ta mind oodanud.

      Sean mobiili äratuse tunni aja pärast helisema ja toetan käe ta väikesele soojale kehale.

      Kui ma seal niimoodi pikutan, hakkan mõtlema, kas see kõik ikka tasub ära. Ma ei ole sugugi ette valmistatud selleks, kui intensiivne on see kogemus ja kui palju erinevaid emotsioone mind oma võimusesse haaravad.

      Veeretan end külje peale ja sulgen rasked laud, kinnitades endale, et küllap tunnen end paremini, kui olen kord välja puhanud.

      Ma ei tea, mis võib juhtuda homme, milliseid uusi asju doktor Shields minult küsib. Keegi ei sunni mind seda tegema, tuletan endale meelde. Võin teeselda, et magasin sisse, või jäljendan Taylorit ega näita nägugi.

      Ma ei pea tagasi minema, mõtlen veel enne, kui unne vajun.

      Aga ma tean, et valetan endale.

      NELJAS PEATÜKK

      Laupäev, 17. november

      Sa rääkisid ära ühe valetamise juhtumi, mis on irooniline sissejuhatus uurimusse moraalist ja eetikast. Üsna söakas ka.

      Sa ei olnud asendajaks hommikul kella kaheksaks kokkulepitud isikule.

      Esialgne osaleja helistas ja ütles ära kell 8.40, selgitades, et ta magas sisse, ja see oli hulk aega pärast seda, kui sind saadeti uuringuruumi. Sul lubati siiski jätkata, sest selleks ajaks olid sa osutunud huvipakkuvaks subjektiks.

      Esimesed muljed: sa oled noor; sinu juhiluba tõendab, et oled kahekümne kaheksa aastane. Su kastanpruunid kiharad on pikad ja veidi tõrksad ning sa kannad nahkjakki ja teksaseid. Sul ei ole abielusõrmust, aga su nimetissõrmes on reas kolm õhukest hõberõngast.

      Hoolimata juhuslikust välimusest, on sinu hoiakus professionalismi. Sa ei kõndinud, kohvitass käes, ega haigutanud ja hõõrunud silmi nagu mõned teised varahommikused katseisikud. Sa istusid sirge seljaga ega heitnud küsimuste vahepeal vargsi pilke oma telefonile.

      See, mida sa avalikustasid oma esimesel seansil ja mida sa tahtlikult ei avalikustanud, on võrdselt väärtuslik.

      Õrn teema hakkas pinnale kerkima juba su kõige esimesest vastusest, mis eraldas sind viiekümne ühest ülejäänud noorest naisest, keda siiani on hinnatud.

      Kõigepealt sa kirjeldasid, kuidas sa valetasid, et rahustada klienti ja kindlustada suurem jootraha.

      Seejärel sa kirjutasid, kuidas sa ütlesid ära sõbraga õhtu veetmise ega hakanud rääkima viimase minuti kontserdipiletitest või paljutõotavast kohtingust, nagu tegi enamik teisi. Selle asemel pöördusid sinu mõtted tööväljavaadetele.

      Raha on sulle eluliselt tähtis. Ilmneb, et see on sinu eetikakoodi alusmüür.

      Kui raha ja moraal omavahel lõikuvad, võivad tagajärjed valgust heita huvitavatele tõdedele inimese iseloomus.

      Inimesed on motiveeritud purustama oma moraalikompassi tervel real põhjustel: ellujäämine, viha, kadedus, kirg. Ja raha.

      Edasised vaatlused: sa panid esikohale oma armastatud inimesed; seda tõendab informatsioon, mida sa varjasid oma vanemate eest, et neid kaitsta. Ent sa kirjeldad ennast kui kaassüüdlast ühes teos, mis võis hävitada ühe teise suhte.

      Kõige huvipakkuvam oli küsimus, millele sa aga ei vastanud, see, millega sa võitlesid, kui oma küüsi kribisid.

      See test võib su vabastada, katseisik 52.

      Alistu sellele.

      VIIES PEATÜKK

      Laupäev, 17. november

      Mu energiauinak hajutab mõtted doktor Shieldsist ja tema veidrast katsest. Tass kanget kohvi aitab keskenduda klientidele, ja selleks ajaks, kui ma pärast tööd oma korterisse tagasi jõuan, tunnen end jälle peaaegu iseendana. Mõte homsest seansist ei tundu enam nii kohutav.

      Mul jätkub isegi energiat koristamiseks, mis suures osas kujuneb tooli seljatoele kuhjunud riiete kokku korjamiseks ja kappi riputamiseks. Mu tuba on nii väike, et seal pole ainsatki seina, mis poleks blokeeritud mõne mööblitükiga. Võiksin lubada endale ka suuremat eluruumi, kui üüriksin seda koos toakaaslasega, aga olen juba aastaid tagasi teinud otsuseks elada üksinda. Mu privaatsus väärib seda kompromissi.

      Hilise pärastlõuna tuhmuva valguse kiir piilub sisse ainsast aknast, kui sean ennast madratsiservale istuma. Otsin välja tšekiraamatu, lootes, et mul ei tarvitse arvete tasumist nii palju karta kui tavaliselt, sest sel kuul lisandub kontole ju viissada lisadollarit.

      Kui hakkan kirjutama tšekki Antonia Sullivanile, on mu mõtetes jälle doktor Shields:

      Kas olete kunagi hoidnud midagi salajas kellegi eest, keda armastasite, et vältida tema häirimist?

      Mu pastapliiats tardub.

      Antonia on eralogopeed – kõne- ja tegevusterapeut, üks paremaid Phillys2. Riigipoolse toetusega spetsialist, kes töötab Beckyga teisipäeviti ja neljapäeviti, ei ole kuigi edukas. Aga neil päevil, kui tuleb Antonia, juhtub alati väike ime: katse patsi punuda või lause kirjutada. Küsimus raamatu kohta, mida Antonia on talle lugenud. Ununenud mälestuse taas pinnale toomine.

      Antonia võtab ühe tunni eest 125 dollarit, ent mu vanemad arvavad, et talle makstakse libiseva graafiku alusel, ning tasuvad sellest vaid murdosa. Mina katan ülejäänud summa.

      Täna teadvustan tõde: kui vanemad teaksid, et mina tasun suurema osa arvest, oleks isal piinlik ja ema hakkaks muretsema. Nad võivad mu abist keelduda.

      Parem, kui neil valikut poleks.

      Olen

2

Philly – Philadelphia kõnekeelne nimelühend.