Nimetu tüdruk. Sarah Pekkanen

mu õlgades langeb. See küsimustik paistab olevat täiesti ohutu, nagu midagi, mida Lizzie võib minult küsida, kui ta nõu tahab saada.

      Kui doktor Shields plaaniks midagi hirmsamat, ei oleks ta seda korraldanud ülikooli loenguruumis. Pluss veel see, et ta ei küsiks ilmaski mu seksuaalelu kohta, tuletan endale meelde. Mina olen see, kes selle välja pakkus.

      Vastan küsimusele: Muidugi, sest mu töö pole kuigi regulaarne. Mul on nädalaid, kui olen väga hõivatud. Mõnikord on mul seitsekaheksa klienti päevas ja ma aina keerlen ümber Manhattani. Aga siis jälle lähevad mõned päevad nii, et on ainult paar kõnet. Tööst loobuda pole mul võimalik.

      Otsin juba klahvi, kui saan aru, et doktor Shields ei jää rahule sellega, mida ma kirjutasin. Järgin ta juhtnööre ja kaevan sügavamalt.

      Sain oma esimese tööotsa võileivabaaris, kui olin viieteistkümnene. Lahkusin kolledžist kahe aasta pärast, sest lihtsalt ei saanud hakkama. Isegi rahalise abi korral pidin kolmel õhtul nädalas töötama veel ka ettekandjana ning võtma tudengilaenu. Ma vihkan võlgu. Pidev mure, kas mu pangaautomaadi kviitung ei näita mitte negatiivset jääki, või see, kuidas ma salaja viisin töölt kaasa võileiva …

      Praegu läheb mul natuke paremini. Aga mul ei ole toetust, nagu on mu parimal sõbrannal Lizziel. Tema vanemad saadavad talle iga kuu tšeki. Minu omadel pole raha ja mu õel on erivajadused. Nii et mõnikord, jah, pean sõbraga planeeritu tühistama. Pean rahaliselt ennast kindlustama. Sest kui olukord läheb kriitiliseks, saan loota ainult iseendale.

      Vaatan ainiti viimast rida.

      Huvitav, kas see kõlab virisemisena. Loodan, et doktor Shields tabab ära, mida ma püüan öelda: mu elu pole kaugeltki täiuslik, aga kellel on? Stardipositsioon oleks võinud olla hullemgi.

      Ma pole harjunud niimoodi väljenduma. Kirjutada varjatud mõtetest on nagu meigi mahapesemine ja selle alt palja näo nägemine.

      Vastan veel mõnele küsimusele, kaasa arvatud sellele: Kas te loeksite kunagi abikaasa või mõne teise teile olulise isiku mobiilisõnumeid?

      Kui ma arvaksin, et ta petab, siis ilmselt küll, tipin. Ma pole aga abielus olnud ega kellegagi koos elanud. Mul on olnud ainult paar tõsiselt võetavat meessõpra ja mul pole kunagi olnud põhjust nendes kahelda.

      Selleks ajaks, kui ma lõpetan kuuenda küsimuse, tunnen end hoopis teisiti kui muidu viimasel ajal. Olen nagu üles keeratud, nagu oleksin liigse tassi kohvi joonud, aga ma ei närvitse enam ega tunne ka ärevust. Olen ülimalt keskendunud. Olen kaotanud igasuguse ajataju. Võiksin arvata, et olen selles loenguruumis viibinud nelikümmend viis minutit või ehk kaks korda nii palju.

      Olen just kirjutanud millestki, mida ma poleks kunagi olnud suuteline rääkima oma vanematele – et ma panustan salaja Becky ravimitesse −, kui ekraan hakkab korraga taas täituma tähtedest.

      See on teile ilmselt raske.

      Loen sõnumit veel teistki korda, aeglasemalt. Olen üllatunud, kui lohutavalt mõjuvad mulle doktor Shieldsi sõnad.

      Naaldun istme seljatoele, tundes, kuidas kõva metall pressib end abaluude vahele, ja püüan ette kujutada, mismoodi doktor Shields välja näeb. Kujutlen teda tugeva kehaehituse ja halli habemega mehena. Ta on hooliv ja kaastundlik. Tõenäoliselt on ta seda kõike varemgi kuulnud. Ta ei mõista mind hukka.

      Arvatavasti see ongi raske, mõtlen ma. Pilgutan paar korda kiiresti silmi.

      Taban end jälle toksimas. Tänan teid.

      Mitte keegi pole kunagi tahtnud minust nii palju teada; enamik inimesi rahuldub pealiskaudse lobisemisega, mis doktor Shieldsile vist ei meeldiks.

      Võib-olla saladused, mida ma endale hoian, on midagi tähtsamat, kui ma arvasin, sest et nendest rääkimine doktor Shieldsile teeb mu meeleolu kergemaks. Kummardun pisut ettepoole ja näperdan kolme hõbesõrmust nimetissõrmes, oodates järgmist küsimust.

      Näib, et sellega läheb mõni minut kauem kui eelmistega.

      Siis see tulebki.

      Kas olete kunagi sügavalt haavanud kedagi, kellest te hoolite?

      Ahhetan.

      Loen seda kaks korda. Ma ei suuda hoiduda heitmast pilke ukse poole, kuigi tean, et mitte keegi ei piilu ülalt ukseklaasist sisse.

      Viissada dollarit, mõtlen. See ei tundu enam olevat kergelt saadud raha.

      Ma ei soovi liiga kaua kõhelda. Doktor Shields võib arvata, et tahan millestki mööda hiilida.

      Õnnetuseks jah, tipin jälle, püüdes endale aega osta. Keerutan juuksekiharat ümber sõrme ja lasen edasi. Kui ma alguses New Yorki tulin, oli seal üks tüüp, kes mulle meeldis, aga üks mu sõpradest oli ka temast sisse võetud. Ta kutsus mind välja …

      Peatun. Selle loo jutustamine ei ole eriti mõttekas. See pole see, mida tahab doktor Shields.

      Hakkan aeglaselt tähti kustutama.

      Olen olnud igati aus sellest ajast peale, kui uurimuse alguses andsin nõusoleku ja võtsin vastu tingimused. Aga nüüd kavatsen midagi välja mõelda.

      Doktor Shields võib küll aru saada, kui ma ei räägi õigust.

      Aga mind huvitab … mis tunne on, kui ma seda teeksin?

      Mõnikord ma mõtlen, et olen teinud haiget kõigile, keda eales olen armastanud.

      Tahan nii väga neid sõnu kirja panna. Kujutlen, kuidas doktor Shields noogutab kaastundlikult, julgustades mind jätkama. Võib-olla, kui ma räägiksin talle, mida ma tegin, kirjutaks ta jälle midagi lohutavat.

      Mu kurk kuivab. Tõmban käega üle silmade.

      Kui mul oleks julgust, selgitaksin doktor Shieldsile, et hoolitsesin Becky eest terve suve, kui mu vanemad olid ära tööl, et käitusin igati vastutusvõimeliselt, kuigi olin tollal vaid kolmeteistkümnene. Becky võis olla tüütu – ta tormas alati mu tuppa, kui mul olid külas sõbrad, laenas mu asju ja püüdis mul sabas käia –, aga ma armastasin teda.

      Armastan teda, mõtlen. Armastan teda ikka veel.

      Lihtsalt valus on ta juures olla.

      Ma pole kirjutanud veel ainsatki sõna, kui uksele koputab Ben ja ütleb, et mul on jäänud veel viis minutit.

      Tõstan käed ja tipin aeglaselt: Jah, ja ma annaksin ükskõik mida, et seda kõike olematuks teha.

      Enne kui suudan oma sõnade üle mõelda, vajutan taas sisestusklahvile. Puurin üksisilmi ekraani, aga doktor Shields ei kirjuta midagi vastuseks. Kursor väreleb, nagu peksleks tal süda; see on hüpnotiseeriv. Mu silmad kuumavad.

      Kui doktor Shields kohe praegu mulle midagi kirjutaks, kui ta paluks mul jätkata ja ütleks, et lubatud aja ületamisest pole hullu, siis teeksin seda. Ma laseksin sellel kõigel tulla, räägiksin talle kõik ära.

      Mu hingamine muutub pinnapealsemaks.

      On tunne, nagu seisaksin kaljuserval, oodates, et keegi käsib mul hüpata.

      Puurin endiselt ekraani, teades, et jäänud on ainult minut või umbes nii.

      Ekraan on ikka veel tühi, välja arvatud värelev kursor. Aga äkitselt hakkavad sõnad mu mõtetes tukslema kursoriga taktis: Räägi mulle. Räägi mulle.

      Kui Ben avab ukse, on mul raskusi ekraanilt pilgu tõstmisega, et talle noogutada.

      Keeran ringi ja tõmban aeglaselt toolikorjult jope ning haaran seljakoti. Heidan viimast korda pilgu ekraanile, aga see on endiselt tühi.

      Sel hetkel, kui ma püsti tõusen, mähib kurnatusevoog mu endasse. Olen täiesti tühjaks ammutatud. Mu liikmed on ränkrasked ja ajusse tungib udu. Tahan vaid minna koju ja koos Leoga teki alla pugeda.

      Ben seisab väljas uksel ja uurib iPadi. Näen vilksamisi ekraani ülaosas Taylori nime, millele allpool järgnevad kolm naisenime. Kõigil on saladusi. Huvitav, kas nemad endi omi avaldavad.

      „Kohtume