Nimetu tüdruk. Sarah Pekkanen

tundeid, aga protsessi õnnestumise nimel peab sellele alluma.

      Tuleta meelde reegleid: ole avatud ja räägi tõtt ning väldi ära-pööramist piinlikkusest või valust, mida küsimused võivad esile kutsuda.

      Kui juba esimene päring, mis on suhteliselt leebe, viib su rivist välja, võid sa olla üks neist naistest, kes uurimusest välja jäävad. Mõnedki katsealused ei tule tagasi. Selline test pole igaühe jaoks.

      Sa jätkad küsimuse põrnitsemist.

      Võib-olla soovitavad sinu instinktid sul lahkuda isegi enne, kui sa alustad.

      Sa ei oleks esimene.

      Aga juba sa tõstad käed klaviatuuri kohale ja hakkad tippima.

      KOLMAS PEATÜKK

      Laupäev, 17. november

      Jõllitades sülearvutit ebaloomulikult vaikses õpperuumis, tunnen seletamatut ärevust. Instruktsioonid väidavad, et valesid vastuseid ei ole, aga kas mu reageeringud sellise kõlblustesti küsimustele ei paljasta siiski liiga palju mu iseloomu kohta?

      Ruum on külm ja ma tahaksin väga teada, kas see on meelega nii korraldatud, et hoida mind ärksana. Ma peaaegu et kuulen fantoomhelisid kõrvus – paberite krabinat, jalgade tatsumist kõval põrandal, üliõpilaste tunglemist ja naeru.

      Puudutan nimetissõrmega sisestusklahvi ja jään ootama esimest küsimust.

      Kas te saate valetada, ilma et tunneksite süümepiina?

      Jõnksatan tagasi.

      Seda ma küll ei oodanud, arvestades Taylori ükskõikset käelööki, kui ta mainis küsimustikku. Ma ei osanud aimatagi, et minult küsitakse midagi minu enda kohta; mingil põhjusel eeldasin, et tegemist võib olla valikvastustega või siis jah/ei-testiga. Seista silmitsi küsimusega, mis tundub nii isiklik, otsekui teaks doktor Shields juba liiga palju minust, nagu ta teaks, et ma valetasin Taylori kohta … see ajab mind rohkem kui ainult natuke närvi. Püüan end sellest lahti raputada ja tõstan sõrmed klaviatuurile.

      On olemas erinevat tüüpi valesid. Võiksin kirjutada vähe tähtsatest või siis tohututest, elukäiku muutvatest valedest – tean piisavalt sedasorti valesid −, aga ma valin ohutuma kursi.

      Loomulikult, toksin. Olen jumestuskunstnik, aga mitte nende hulgast, kellest teie loete. Ma ei tööta modellide ega filmitähtedega. Mina aitan Upper East Side’i teismelistel valmistuda lõpupidudeks ja nende emmedel heategevusüritusteks. Teen pulmamaalinguid ja meike bat mitzvah-tseremooniateks1. Niisiis jah, võin lohutada närvilist ema, sest temalt võidakse tõepoolest küsida vanust tõendavat dokumenti, või siis veenda kuueteistaastast, et ma isegi ei märganud ta vistrikku. Eriti just sellepärast, et mulle antakse kena jootraha, kui ma neid meelitan.

      Vajutan klahvile, teadmata, kas see on seda laadi vastus, millist ootab professor. Aga saan kohe aru, et teen õigesti, sest selle järel ilmub kiiresti teine küsimus.

      Kirjeldage üht korda oma elus, kui te petsite.

      Ohoo. Milline ülbus.

      Aga ilmselt on kõik petnud … kas või näiteks noorena Monopoly lauamängus. Mõtlen pisut, siis toksin: Neljandas klassis spikerdasin kontrolltöö ajal. Sally Jenkins oli klassi parim õigekirjas, ja kui ma üles vaatasin ning närisin pliiatsi roosat kustutuskummist otsa, püüdes meelde tuletada, kas „hommikul” kirjutatakse ühe või kahe m-iga, langes mu pilk tema lehele.

      Tuli välja, et kahe m-iga. Kirjutasin sõna ära ja tänasin mõttes Sallyt, kui sain kontrolltöö eest A.

      Vajutan sisestusklahvile.

      Naljakas, kuidas sellised detailid meenuvad nüüd, kui ma pole aastaid Sallyle mõelnud. Lõpetasime koos keskkooli, ent ma ei ole enam käinud viimastel kokkutulekutel, nii ei ole mul aimugi, mis temast on saanud. Tõenäoliselt kaks või kolm last, poole kohaga tööl, maja vanemate elukoha lähedal. Nii on läinud enamikul tüdrukutest, kellega ma koos kasvasin.

      Järgmine küsimus pole end veel ilmutanud. Vajutan uuesti sisestusklahvile. Mitte midagi.

      Ei tea, kas programmis on mingi häire. Sean end juba valmis, et pista pea ukse vahelt välja ja vaadata, kas Ben on kusagil lähedal, kui ekraanile hakkavad ühekaupa ilmuma tähed.

      Nagu oleks keegi neid reaalajas tippinud.

      Katsealune 52, minge pealispinnast sügavamale.

      Mu keha nõksatab. Pean paratamatult ringi vaatama. Õhukesed plastrulood akende ees on üles tõmmatud, kuid sellel igaval süngel päeval pole väljas näha mitte kedagi. Muruplats ja kõnnitee on tühjad. Otse üle tee on ka üks hoone, aga võimatu on öelda, kas seal on kedagi.

      Loogiliselt võttes tean, et olen üksi. Lihtsalt tundub, nagu keegi sosistaks mu läheduses.

      Vaatan uuesti arvuti poole. Seal on uus sõnum:

      Kas see oli tõesti teie esimene, instinktiivne vastus?

      Hakkan erutusest hingeldama. Kuidas doktor Shields seda teab?

      Lükkan tooli järsult tagasi ja proovin püsti tõusta. Siis korraga taipan, kuidas ta sellest aru sai – põhjuseks võis olla minu kõhklemine, enne kui hakkasin kirjutama. Doktor Shields sai aru, et ma lükkasin esimese mõtte tagasi ja valisin ohutuma vastuse. Tõmban tooli uuesti arvutile lähemale ja hingan aeglaselt välja.

      Veel üks instruktsioon ronib üle lehekülje:

      Minge pealispinnast edasi.

      Oleks hullumeelne mõelda, et doktor Shields võiks teada, mida ma mõtlen, rahustan iseennast. Siin selles ruumis viibimine mängib mu vaistudega. See kõik ei tunduks nii veider, kui ümber oleks ka teisi inimesi.

      Pärast lühikest pausi ilmub ekraanile uuesti teine küsimus.

      Kirjeldage üht korda oma elus, kui te petsite.

      Olgu siis pealegi, mõtlen. Te tahate vist tõesti teada seda segast tõde mu elust? Võin ka veidi sügavamalt kaevata.

      On see petmine, kui oled juhtunus vaid juhuslik osaline? kirjutan.

      Ootan vastust, kuid ainus liikumine ekraanil on plinkiv kursor. Jätkan toksimist. Mõnikord haagin end külge tüüpidele, keda ma nii hästi ei tunnegi. Või õigemini ei tahagi tunda.

      Mitte midagi. Jätkan.

      Mu töö on mulle õpetanud inimesi hoolikalt hindama, kui ma nendega esmakordselt kohtun. Aga oma eraelus, eriti pärast klaasikest või kaht, võin tahtlikult ka vabamalt võtta.

      Oli üks basskitarrist, keda ma kohtasin mõned kuud tagasi. Läksin tema poole. Oli ilmne, et seal elas üks naine, aga ma ei küsinud selle kohta midagi. Ütlesin endale, et küllap on vist lihtsalt toakaaslane. Kas on vale kasutada silmaklappe?

      Vajutan sisestusklahvile, huvitudes, kuidas mu ülestunnistus kohale jõuab. Mu parim sõbranna Lizzie teab mõnest mu üheöösuhtest, aga ma pole talle kunagi rääkinud, et nägin tol ööl vannitoas lõhnaõlipudeleid ja roosat žiletti. Ta ei tea ka, kui sageli seda juhtub. Ma vist ei taha, et ta mu üle kohut mõistaks.

      Täht tähe haaval tekib arvutiekraanile üksainus sõna:

      Parem.

      Sekundiks tunnen rõõmu, et hakkan testist aru saama.

      Siis aga taipan, et üks täiesti võõras inimene loeb ju ülestunnistusi mu seksuaalelu kohta. Ben tundus olevat professionaal oma karge Oxfordi särgi ja sarvraamidega prillidega, aga mida ma tean tollest psühhiaatrist ja tema uurimistööst?

      Võib-olla neid ainult nimetatakse moraali- ja eetikauuringuteks. Need võivad ju olla mis tahes.

      Kuidas ma võin üldse teada, et see tüüp on New Yorgi ülikooli professor. Taylor ei paista olevat selline inimene, kes üksikasju kontrollib. Ta on ilus noor naine ja võib-olla sellepärast kutsutigi ta osalema.

      Enne

1

Bat mitzvah – juudi tseremoonia tütarlaste 12-aastaseks saamise tähistamiseks. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.