Kurja loomus. Luca D’Andrea

päev hiljem rääkisin oma ideest Annelisele. Helistasin Mike’ile. Ei, see polnud nali. Jah, olin üks pagana geenius. Olin seda alati teadnud, aga aitäh sellegipoolest.

      Mike saabus Siebenhochi 4. aprillil. Läkiläki peas ja Harry Potteri sall ümber kaela. Clara hüüdis: „Onu Mike! Onu Mike!” ja plaksutas käsi, nagu ta juba maast madalast oli teinud, mille üle mu partner tohutut uhkust tundis.

      6. aprillil, õhinaga nagu ründemängijad Super Bowlil, alustasime Dolomiitide Mäepäästeteenistuse peakorteris Pontivesis, Val Gardenas, „Mägede inglite” võtteid.

      2

      Pontivesi peakorter oli tavaline kahekorruseline hoone roheluse keskel. Moodne, mugavustega, ülipuhas ja korralik.

      Moses Ploner, mees, kes oli Wernerilt Dolomiitide Mäepäästeteenistuse juhi ameti üle võtnud, näitas meile ruume ja tutvustas meid ülejäänud meeskonnale. Need olid mehed, kes olid päästnud mitme nulliga lõppeva arvu elusid.

      Ma ei hakka varjama, et olime pabinas.

      Meie piinad lõppesid kell kümme hommikul, kui ragisevast raadiosaatjast kostis lõpuks monotoonne hääl.

      „Papa Charlie Dolomiitide Mäepäästeteenistusele.”

      Papa Charlie oli komandopunkt.

      „Dolomiitide Mäepäästeteenistus kuuleb, Papa Charlie,” vastas Moses mikrofoni poole kummardudes.

      „Üks turist Seceda idanõlval. Margheri mägionni lähedal. Side lõpp.”

      „Selge, Papa Charlie, side lõpp.”

      Võttepäevade lähenedes oli mu peas hakanud ilmet võtma film, kus tursked Ameerika mereväelaste sarnased tüübid tormavad edasi-tagasi nagu pallid mänguautomaadis, häiresignaal undab täisvõimsusel, punased tuled vilguvad ja kostab labaseid märkusi sarjast: „Hei, ega te plikad ole, liigutage oma tagumikku!”.

      Tegelikkuses polnud mingit märulit.

      Varsti mõistsin, miks. Mäed on viimane paik maailmas, kus tehakse veel vahet autoriteedil ja autoritaarsusel.

      Aga tol kuuendal aprillil polnud mul aega sellele mõelda. Moses Ploner pöördus (närvesöövalt aeglaselt) Mike’i poole.

      „Tuled kaasa?”

      Mike tõusis pikkamööda toolilt. Nagu aegluubis, vinnas ta Sony õlale. Seejärel, heitnud minu poole hirmunud pilgu, ronis ta EC135 pardale, mille turbiinide müra tõusis kohe ühe oktaavi võrra. Läksin angaari ukse juurde, aga õhkutõusva helikopteri tiivikutest paiskus tuul mulle näkku, tõugates mu tagasi ning juba hetke pärast oli EC135 punane siluett mu silmist kadunud.

      Umbes poole tunni pärast tulid nad tagasi. Tavaline Dolomiitide Mäepäästeteenistuse väljasõit. Helikopter oli sündmuskohale jõudnud, arst haava (väljaväänatud liigese) üle vaadanud, kannatanu oli kopteri pardale vinnatud ja Bolzano haiglasse toimetatud, pärast seda oli EC135 taas õhku tõusnud ja tagasiteel Mike oma esimesed õhuristsed kätte saanud.

      „Mängisime Luftwaffet ja Mike …” itsitas pardaarst Christoph ja osutas okset täis kilekoti poole, samal ajal kui mu partner, näost valge nagu surilina, tualeti poole tormas.

      Tere tulemast Dolomiitide Mäepäästeteenistusse.

      3

      Järgnevad kaks kuud on talletunud mu mälulindile nagu kiirendusega film. Eelkõige segunevad omavahel haavatute näod.

      Helikopter, mis tõuseb nullilähedase nähtavuse juures õhku, vestlus Mike’i ja EC135 piloodi Ismaele vahel (Ismaele oli Mosese vend, ju siis olid Plonerid piibli fännid): „Kas sa ei öelnud, et lendamiseks peab nähtavus olema vähemalt kakssada meetrit?” „Aga see ongi kakssada meetrit. Kui silmad kinni panen, siis isegi kolmsada.”

      Õudus paanikahoos paigale tardunud noormehe pilgus. Kivivaringu all jalaluu murdnud karjuse piin. Poolkülmunud turist. Udus eksinud paarike. Lõputu hulk murtud luid, välja väänatud liigeseid, purustatud kõõluseid, verd, higi. Palju pisaraid, mõni üksik tänusõna. Adrenaliinist kurnatud Mike, kes magab neli tundi ööpäevas. Raadiosaatjast kostvad teated, mis panevad vere soontes tarretama. Mike, keda nõelavad kolmteist erinevat tüüpi sääske. Minu ristimine: mind mähitakse vaakumkotti ja jäetakse sinna klaustrofoobiajoovet „nautima”. Mike, kes raputab pead, et öelda ei, parem on intervjuusid mitte teha, see pole niisama nali. Vajadus „hingelise kiirabi” järele, mis painab sind päevad ja ööd.

      Ja loomulikult: Reeglid.

      Dolomiitide Mäepäästeteenistuse mehed tunnistasid vaid üht prohvetit (Moses Ploner), ühtainsat leegitsevat kaarikut, millega taevariiki tõusta (EC135) ja vähemalt kahtesadat tuhandet reeglit, mida anti edasi suulisel teel. Neid polnud kerge meeles pidada. Reegleid tärkas nagu seeni peale vihma.

      Lõunasöögi Reegel oli ehk kõige imelikum (aga teatud mõttes ka kõhedusttekitav). Olgu kell seitse hommikul või neli pärastlõunal, just sel hetkel, kui sa lauda istusid, kõlas häirekell ja kogu meeskond lahkus päästeoperatsioonile. Esimesel korral kinnitasin endale, et see oli lihtsalt juhus. Teisel korral pidasin seda saatuse irooniaks. Peale kümnendat korda hakkasin mõtlema jumalale ja üleüldisele maailma korrapäratusele. Peale kaht kuud kestnud võtteid ei pannud ma seda enam tähelegi.

      See lihtsalt oli nii ja kõik, mis mõtet oli oma pead vaevata?

      Lõunasöögi Reegel tähendas mulle, kes ma autorina otseselt filmimisel ei osalenud (Mike McMellani surematute sõnadega: „Sinu ülesanne on välja mõelda, kuidas kuradi moodi seda värki jutustada, ülejäänu eest hoolitseb Sony.”), ootamatult positiivseid üllatusi. Häirekell hakkab tööle, meeskond laskub angaari, helikopter tõuseb õhku ja mina söön ära teistest järele jäänud jäätise või magustoidu, istudes tugitoolis raadiosaatja ees. Sulg muudab sind kiiremini paksemaks kui telekaamera.

      Nii oli see kuni 15. septembri lõunani.

      4

      Viimastel päevadel oli Mike väsimuse märke ilmutanud. Ta oli kahvatu ja pinges.

      Päeva esimene päästeoperatsioon läks libedalt. Ilm oli ilus ja Milano turistil polnud midagi muud viga peale hirmu ja idee, et päästeteenistuse helikopter on takso, millega saab alla orgu sõita. Teine päästeoperatsioon oli esimese täpne koopia, ainult et Corno Bianco asemel tuli lennata Sasso Lungo mäetipule.

      Kui Mike teiselt operatsioonilt tagasi tuli, märkasin, et ta lohistas jalgu järel. Ta vahetas kaamera patarei välja (meie Reegel Number Üks) ja vajus toolile. Juba mõne minuti pärast ta magas, Sony rinnal.

      Kella ühe paiku, kui meie kõhud korisema hakkasid, otsustas Moses, et on aeg esitada väljakutse Lõunasöögi Reeglile. Lihahautis. Kartulid. Struudel. Aga see jäigi meil söömata. Kahju, see nägi tõesti isuäratav välja.

      Häire hakkas tööle just siis, kui olime hakanud toitu taldrikutele tõstma. Mike tõusis, võttis kaamera pihku ja vajus lõõtsutades tagasi toolile.

      Sellest Christophile piisas, et talle diagnoos panna. „Paratsetamool, soe tekk, vanaema puljong ja head ööd!”

      Mike raputas pead ja tõusis: „Minuga on kõik korras, no problem.”

      Enne kui ta kaamera kätte jõudis võtta, haaras Moses tal käsivarrest kinni ja peatas ta.

      „Sina jääd siia. Kui soovid, võid tema enda asemel saata. Sellises seisundis sa helikopteri pardale ei tule.”

      Tema olin loomulikult mina.

      Moses pööras ringi ja hakkas trepist alla minema.

      Vaatasime Mike’iga teineteisele otsa.

      Püüdsin enesekindel näida. „Anna