Kurja loomus. Luca D’Andrea

heroiini, speedball’i, kokaiini, amfetamiini. Transamehed olevat meile järjekorras demonstreerinud kõiki sada ühte Soodoma pattu. Võtete ajal olevat üks meist ära surnud („Mike, siin on kirjas, et sa oled surnud.” „Siin on kirjas, et „üks meist kahest” on surnud, miks just mina?” „Kas sa oma nägu oled vaadanud, partner?”).

      Aga mu lemmik oli järgmine: keegi Pami nimeline groupie olevat meist rasedaks jäänud (olete täheldanud, et groupie’d on millegipärast alati Pamid?) ja me olevat aidanud tal lapsest lahti saada põrguriituse abil, mida Jimmy Page meile olevat õpetanud.

      2004. aasta märtsikuus kirjutasime Mister Smithi nõudel alla „Road Crew” teise hooaja lepingule. Kogu maailm kuulus meile. Aga siis, veidi enne võtete algust, juhtus midagi, mis üllatas kõiki, eelkõige mind ennast.

      Ma armusin.

      4

      Nii imelik kui see ka pole, juhtus kõik tänu „Kutsuge mind Jerryks” Calhounile. Ta organiseeris „Road Crew” esimese seeria erakorralise linastuse, millele pidi järgnema debatt õpilastega. Sõna „debatt” haises nagu lõks, aga Mike (kes võib-olla lootis sel moel oma endise õpetaja ja kogu ülejäänud maailmaga arveid klaarida) käis peale, et me nõustuksime ja ma lihtsalt andsin talle järele, nagu alati, kui Mike endale midagi pähe võttis.

      Isik, kes mu südame vallutas, istus kolmandas reas, pooleldi ühe saja viiekümne kilose Mark Chapmani silmadega tüübi varjus (blogikeskkonna fänn, kujutasin ette), kurikuulsas Calhouni aulas number 13, mida mõned New Yorgi filmiakadeemia tudengid kutsusid „Kaklusklubiks”.

      Filmi lõppedes oli rasvamagu esimene, kes soovis sõna võtta. Tema kolmekümne viie minuti pikkuse kõne sisu võib kokku võtta sõnadega: „Sitt siin, sitt seal, sitt iga nurga peal!” Seejärel kuivatas ta enesega rahulolevalt vahunire suunurgast, istus ja ristas käed rinnale, väljakutsuv ilme pitsat meenutaval näol.

      Olin juba valmis talle näkku paiskama terve pika (ülipika) rodu ebakorrektseid arvamusi ülbete rasvamagude kohta, kui äkki juhtus midagi ilmvõimatut.

      Blond tütarlaps palus sõna ja Calhoun andis selle talle kergendatult. Tütarlaps tõusis (ta oli imekaunis) ja lausus tugeva saksa aktsendiga: „Tahaksin teilt küsida. Mis on täpne sõna „Neid” kohta?”

      Purskasin naerma ja tänasin mõttes oma kallist Mutti’t ja kangust, millega ta mulle oma emakeelt oli õpetanud. Äkitselt omandasid kõik need pikad tunnid, mille jooksul ma olin oma keelt vastu hambaid laksutanud, täishäälikuid moodustanud ja r-e põristanud, nagu oleks mul suus ventilaator, hoopis teise tähenduse.

      „Mein liebes Fräulein,” ütlesin alustuseks, nautides sisimas kiimaste tudengite (nende seas ka rasvamao) pärani aetud silmi, mis meenutasid mulle šampanjakorkide paukumist uusaastaööl. „Sie sollten nicht fragen, wie wir „Neid” sagen, sondern wie wir „Idiot” sagen.”

      Kallis neiu, te ei pea küsima, kuidas me ütleme „kadedus”, vaid kuidas me ütleme „idioot”.

      Tütarlapse nimi oli Annelise.

      Ta oli üheksateistkümne aastane ja oli viibinud Ühendriikides õppepraktikal veidi üle kuu. Annelise polnud ei sakslanna ega austerlanna, šveitslanna ka mitte. Ta oli pärit ühest tillukesest Põhja-Itaalia provintsist, kus suurem osa elanikkonnast räägib saksa keelt. Alto Adige/Südtirol on selle veidra paiga nimi.

      Armatsesime esimest korda turneele eelneval ööl, taustaks mängimas Springsteeni „Nebraska” ja see lepitas mind vähemalt osaliselt Bossiga. Järgmine hommik oli karm. Mõtlesin, et ma ei näe teda enam kunagi. Aga see polnud nii. Minu kallis Annelise, kes oli sündinud Alpides, kaheksa tuhande kilomeetri kaugusel Suurest Õunast, vahetas oma õppepraktika üliõpilasviisa vastu. Ma tean, et see tundub võimatu, aga uskuge mind. Ta armastas mind ja mina armastasin teda. 2007. aastal, kui me Mike’iga valmistusime filmima „Road Crew” kolmandat (ja viimast, nagu olime endale lubanud) hooaega, tegin Annelisele Hell’s Kitchenis abieluettepaneku. Ta võttis selle vastu nii suure rõõmuga, et ma puhkesin ebamehelikult nutma.

      Mida ma veel oleksin võinud tahta?

      Vastus: aastat 2008.

      Sest aastal 2008, kui meie fuck-tual’i kolmas hooaeg eetrisse oli läinud ja me Mike’iga surmväsinutena töös pausi tegime, sündis ühel kenal maikuu päeval ühes New Jersey osariigi haiglas, mida ümbritses rohelus, minu tütar Clara. See tähendas haisvaid mähkmehunnikuid, beebitoitu, mis kaunistas meie riideid ja koduseinu, aga eelkõige pikki tunde, mil jälgisime Clarat, kes õppis maailma tundma. Samuti ei saa unustada Mike’i külaskäike oma tüdruksõprade seltsis (tavaliselt kestsid tema suhted kahest nädalast kuni nelja nädalani, maksimaalselt poolteist kuud, aga tookord oli tegu Juulikuu Missiga), mille jooksul ta üritas iga hinna eest õpetada minu tütart lausuma oma nime ja seda kõike enne, kui Clara oli võimeline ütlema „issi”.

      2009. aasta suvel tutvusin Annelise vanematega, Werner ja Herta Mairiga. Me ei teadnud siis, et „väsimus”, millega Herta vabandas oma peapööritusi ja kahvatut jumet, oli viimases staadiumis vähk. Annelise ema suri mõned kuud hiljem, sama aasta lõpul. Annelise ei soovinud, et ma temaga koos matustele läheksin.

      2010 ja 2011 olid nii imelised kui ka pettumust valmistavad aastad. Imelised: Clara, kes igale poole ronib, Clara, kes kolmes keeles küsib: „Mis see on?” (kolmandat, itaalia keelt, õpetas Annelise ka mulle ja ma sain hästi hakkama tänu motiveerivale õpetajale, kes oli minu meelest väga seksikas), Clara, kes kasvab. Pettumust valmistavad? Loomulikult. Sest peale seda, kui olime esitanud Mister Smithile vähemalt sada tuhat erinevat projekti (mis ta kõik tagasi lükkas), alustasime 2011. aasta lõpul „Road Crew” neljanda hooaja võtteid. Kuigi olime endile vandunud, et see ei näe kunagi ilmavalgust.

      Kõik läks allamäge, maagia oli kadunud ja me teadsime seda. „Road Crew” neljas hooaeg oli pikk ja kurvameelne nutulaul ühe ajastu lõpule. Kuid publik jumaldab kurbust, nagu arvukad copywriter’ite põlvkonnad teavad. Vaatajanumbrid olid kõrgemad kui eelmisel kolmel hooajal. Isegi New Yorker ülistas meid, kirjutades „loost, mis räägib kildudeks purunenud unistustest”.

      Taas kord olime Mike’iga surmväsinud ja ükskõiksed. Masendunud. Meie hinnangul kogu karjääri halvimat tööd ülistasid nüüd isegi need, kes varem olid meid kohelnud nii, nagu oleksime pidalitõbised. Sellepärast võtsingi 2012. aasta detsembris Annelise ettepaneku vastu. Pidime veetma mõned kuud tema sünnipaigas, mida tähistas tilluke täpp maakaardil nimega Siebenhoch, Alto Adige/Südtirol, Itaalia. Kõigest ja kõigist kaugel.

      Hiilgav mõte.

      Mägede kangelased

      1

      Annelise näidatud fotod Siebenhochist ei andnud sellest tuhande neljasaja meetri kõrgusel asuvast mägikülast tõetruud pilti. Tõsi, pelargooniumidega kaunistatud aknad olid needsamad, samuti kitsad tänavad, mis hoidsid sooja. Lumised mäed ja mets ümberringi? Nagu postkaardil. Kuid tegelikkuses oli see … teistsugune.

      Imeline paik.

      Mulle meeldis väike kirik surnuaiaga, mis ei pannud mõtlema mitte surmale, vaid igavesele elule, millest palvetes räägitakse. Mulle meeldisid kõrged viilkatused, hoolitsetud lillepeenrad, aukudeta tänavad, meeldis kohati mõistetamatu dialekt, milles mu emakeel (aga ka mu lapsepõlve keel) väändus rohmakaks ja labaselt kõlavaks dialokt’iks.

      Mulle meeldis ka unelev toidupood Despar ühel hoolikalt puhtaks niidetud platsil, omavahel põimuvate provintsi- ja riigiteede võrgustik, nagu ka osaliselt pöökide, sõnajalgade ja kuuskede varjus kulgevad muularajad.

      Mulle meeldis Annelise näoilme iga kord, kui ta mulle midagi uut näitas. Ta naeratas nagu laps, kes mu ettekujutuses oli kunagi siinsetes metsades jooksnud, lumesõda mänginud, mööda neid tänavaid kõndinud ja kes suureks saades oli ookeani ületanud, et minu käte vahele