Kurja loomus. Luca D’Andrea

Seda tähendasid mäed. Aga meie jaoks tähendasid mäed lõbu. Me ei mõelnud ohtudele. Oh ei. Võistlesime omavahel, kes oli kiireim kõige järsemast kaljuseinast üles ronima, mõõtsime stopperiga aega, ilmastikust hoolimata. Aga meie varustus?”

      Werner laksas omale peoga vastu reit. „Kanepiköied. Kas sa tead, mis tunne on kukkuda kanepiköie otsas?”

      „Pole aimugi.”

      „Kanep ei veni. Moodsate, nailonist või mõnest muust materjalist köitega on kukkumine isegi lõbus. Tänapäeva köied venivad ja vähendavad kukkumisel keharaskusest tingitud vastulööki. Kanepiköis on hoopis midagi muud. See võib su terveks eluks sandiks teha. Või midagi veel hullemat. Pealegi … Kaljunaelad, kirkad ja kogu meie varustus oli kohaliku sepa poolt käsitsi valmistatud. Raud on habras, väga habras ja see maksab palju raha. Aga meie ajal polnud kino, polnud autosid. Meid oli õpetatud igat senti kokku hoidma. Olime ülimalt õnnelikud, kui saime oma säästusid mägironimisele kulutada.” Werner köhatas hääle puhtaks. „Tundsime end surematutena.”

      „Aga te polnud seda?”

      „Mitte keegi pole. Mõned kuud pärast selle foto tegemist juhtus õnnetus. Ronisime neljakesi üles. Croda dei Toni, oled seal käinud? Belluno dialektis tähendab see „müristaja krooni”, sest kui sajab ja välku lööb, ajab sealne vaatemäng ihukarvad püsti. Kaunis koht. Kuigi see ei muuda surma vähem kibedaks. Surm on surm, miski muu ei loe.”

      Seda võis Werneri näost lugeda. Ta mõtles oma kadunud naisele Hertale, kelle aju oli purenud vähikoletis. Ma austasin tema vaikimist, kuni ta oli jälle valmis edasi rääkima.

      „Kolm meist said surma. Mina pääsesin eluga ainult sellepärast, et mul vedas. Josef suri mu käte vahel ja mina röökisin ja röökisin ja hüüdsin appi. Aga isegi kui keegi oleks mind kuulnud, kas sa tead, mitu kilomeetrit oli lähima haiglani sellest kohast, kus köis katkes? Kakskümmend. Teda oli võimatu päästa. Võimatu. Ootasin, kuni surm saabus, lugesin hingepalve ja läksin koju tagasi. Mulle tuli üks mõte. Õigemini tärkas see idee iseenesest. Peale matuseid kogunesime väikese seltskonnaga, et surnute mälestuseks juua. Nagu oled tähele pannud, on joomine siinkandis tavaline. Tol õhtul kaanisime end täis. Laulsime, naersime, nutsime, vandusime. Koidu saabudes rääkisin oma ideest teistele. Kuigi otseselt polnud seda keegi öelnud – aga teatud asju polegi vaja oma kõrvaga kuulda – olime kogu ülejäänud maailma silmis hullud, kes narrisid saatust. Mitte keegi poleks saanud ega tahtnudki meile appi tulla, kui me mägedel hätta oleksime jäänud.”

      „Võisite pääsemiseks vaid iseendile loota.”

      „Täpselt, Jeremiah. Sellepärast me Dolomiitide Mäepäästeteenistuse asutasimegi. Meil polnud raha, poliitikute toetust ka mitte, pidime kogu varustuse oma taskust kinni maksma, kuid mu idee toimis.” Werner kinkis mulle ühe neist naeratustest, mida vaid Clara tema huulile suutis võluda. „Üks meist, Stefan, ostis esmaabi õpiku. Ta luges selle läbi ja õpetas meile peamisi elustamisvõtteid. Suust-suhu hingamist, südamemassaaži. Õppisime, kuidas lahast paigutada või ajupõrutust tuvastada. Selliseid asju. Aga sellest ei piisanud. Tollal hakkasid siin käima esimesed puhkajad, nagu me neid tollal kutsusime, ja nende seas oli palju kogemusteta ning kehva varustusega rahvast; päästeoperatsioonide arv kasvas. Teostasime neid jalgsi, oma esimese veoauto ostsime alles kuuekümne viiendal aastal, aga selle logiseva käruga saime ikkagi vaid teatud punktini. Edasi tuli endistviisi jalgsi minna. Kannatanuid seljas kandes. Sageli ka surnuid seljas kandes.”

      Püüdsin seda olukorda ette kujutada. Mulle tulid judinad peale. Kahjuks pean tunnistama, et mitte ainult õudusest, sest nagu Werneril omal ajal, oli ka minul oma idee.

      „Jõudsime kohale, leidsime laiba, lugesime hingepalve, siis lasi rühma vanem pudeli konjakit või grappa’t ringi käima, lonks näkku ja noorima mehe ülesandeks jäi laiba kandmine. Läksime tagasi baasi. Mis polnud ei midagi muud, kui Siebenhochi baar, ainus koht, kus oli telefon.”

      „Uskumatu,” pomisesin.

      „Ühesõnaga. Tõeline turism jõudis Siebenhochi alles üheksakümnendate algul, kui Manfred Kagolile tuli idee asutada Külastuskeskus, aga juba kaheksakümnendatel aastatel oli teiste orgude elanikel olnud turistide nõudmiste rahuldamisega kõvasti tegemist. Turistid toovad raha sisse. Aga kui raha mängu tuleb, siis nagu isegi tead, ilmuvad välja poliitikud ja kui sul vähegi taipu on, võid nad oma pilli järgi tantsima panna.”

      Ma poleks tahtnud olla poliitiku nahas, kes Werner Mairi vastu vandenõud haub.

      „Koos sellega tulid investeeringud. Sõlmisime kokkulepped Keskkonnakaitse ja Punase Ristiga. Seitsmekümnendate lõpus kasutasime ühe eriprojekti raames sõjaväekoptereid. Tulemused olid üllatavad. Kui varem jäi õnnetusjuhtumites ellu kolm inimest seitsmest, siis nüüd tõusis see arv kuuele kümnest. Pole paha?”

      „Ei ole.”

      „Aga me soovisime veelgi enamat. Esiteks,” ütles Werner ja tõstis pöidla, „tahtsime helikopterit, mis oleks kogu aeg meie käsutuses, ilma et peaksime iga kord mõne järjekordse koloneli tujude järgi tantsima.” Pöidlale lisandus nimetissõrm. „Tahtsime seda arvu veelgi tõsta. Me ei tahtnud mitte ühtegi surma. Seega …”

      „Te tahtsite pardaarsti.”

      „Täpselt. Helikopter vähendab ajakulu, arst stabiliseerib patsiendi seisundi. Esimese helikopteri saime kaheksakümne kolmandal aastal. See oli Alouette, mis tegelikkuses tähendas vaid kahte kokkukeevitatud toru ja muruniiduki mootorit. Viisime peakorteri siit Ortisei lähedale Pontivesi, sest sinna saime ehitada angaari ja helikopteri maandumisväljaku. Pardaarst tuli alles hiljem, pärast seda, kui me juba Hertaga Siebenhochist lahkunud olime.”

      „Miks te seda tegite?”

      Werner krimpsutas nina. „Küla hakkas välja surema. Turism polnud veel piisavalt arenenud. Külastuskeskus oli alles idee Manfredi peas … Näed, jõuame ikka ja jälle ideede juurde tagasi. Mul oli tütar, keda tuli toita.”

      „Oleksid võinud siia jääda ja päästeteenistuses edasi töötada.”

      „Mäletad, mida ma sulle ütlesin, enne kui seda kõike jutustama hakkasin?”

      „Ma ei …” kogelesin segadusse sattudes.

      „Mees peab esikohale seadma vaid ühe asja. Perekonna. Kui Annelise sündis, polnud ma veel vana, aga tead, ma polnud ka enam poisike. Tõsi küll, Herta oli minust kakskümmend aastat noorem ja ta oli harjunud öid mööda saatma teadmisega, et ronin mäetippudel, päästes raskustesse sattunud alpiniste, kuid peale tütre sündi oli kõik teisiti. Olin isa, mõistad?”

      Jah, ma mõistsin.

      „Üks sõber leidis mulle töö Trento lähistel Clesis ühes trükikojas ja kui Annelise oli mõnekuune, kolisime sinna. Alles siis, kui tüdruk põhikooli lõpetas, otsustasime Siebenhochi tagasi tulla. Õigemini tegime seda Annelise tahtel. Ta armastas seda paika. Kuigi Annelise käis Siebenhochis vaid koolivaheaegu veetmas, oli ta mingil kummalisel kombel selle paigaga seotud. Ülejäänu, nagu sellistel puhkudel öeldakse …”

      „On ajalugu.”

      Werner silmitses mind pikalt.

      Ta mitte lihtsalt ei vaadanud. Werner puuris. Olete te kunagi röövlindu näinud? Werneri pilk oli just selline. Seda kutsutakse karismaks.

      „Kui oled kindel, et ikka tahad seda teha, mis sul mõttes mõlgub, siis ma võin paarile inimesele helistada. Pärast on su enda ülesanne nende usaldus võita.”

      Idee.

      Mul oli kõik peas valmis mõeldud. Montaaž. Voice over. Kõik. Factual nagu oli „Road Crew”, aga filmi tegevus toimuks siin, nende mägede vahel ja selle tegelasteks oleksid Dolomiitide Mäepäästeteenistuse mehed. Teadsin, et Mike sattuks sellest vaimustusse. Mul oli isegi pealkiri olemas. Filmi nimeks saab „Mägede inglid” ja sellest tuleb kassahitt. Ma teadsin seda.

      Tundsin