Kurja loomus. Luca D’Andrea

taha, kord autosse, et saaksin veidigi värsket õhku. Annelise üritas mind igasugu kavalustega ergutada: külauudistega, mu lemmikfilmidega, isegi kõige erootilisema aluspesuga, mida poodides saada oli. Tema katsed mind seksi abil ellu äratada lõppesid meile mõlemile alandavalt.

      Istusin ükskõiksena oma lemmiktugitoolis ja jälgisin, kuidas puulehed punaseks värvusid ning taevas omandas siinsele paigale omased sügisvärvid – säravsinised ja lillakad toonid. Kui päike loojus, tõusin ja läksin voodisse. Ma ei söönud ega joonud, sundisin end mitte mõtlema. Võpatasin iga väiksema krabina peale. Kuulsin seda häält ikka veel. Seda neetud sisinat. Koletise häält.

      Kui mu päevad olid kohutavad, siis ööd olid veel hullemad. Ärkasin täiest kõrist karjudes ja kindla teadmisega, et kõik, mis oli toimunud pärast 15. septembrit, oli vaid eksituse vili. Nagu oleks maailm pooleks käristatud. Üks osa sellest – see vale osa, mille ma nimetasin Maailmaks A – oli edasi kulgenud, nagu poleks midagi juhtunud, aga õige osa – Maailm B – oli lakanud eksisteerimast 15. septembril kell kaks kakskümmend kaks koos Jeremiah Salingeri nekroloogiga.