Lihtsalt inimesed. Marje Ernits

andis mulle võimaluse valida abiks emba-kumba kohal käinuist, kuid väitega, et tal endal on hetkel muud tähtsamat tegemist – nii et sina, Tever, oledki mu ainus valik!“

      See oli tõesti muigamist väärt koht ja parandas mõlema­poolselt meeleolu.

      „Näed, sa naeratasidki – nii armas!“ kiitis Üllar ja viskas käes olnud kausta Ira ette lauale, lisades: „Sirvi läbi. Saad teada, mida me juba teame ja siis aidaa, kontorikingad – lähme Rebastekülla suusatama. On ju? Jah!“

      Põrnitsenud hetke lauale potsatanud toimiku musti plastkaasi, oleks Ira need parema meelega avamata jätnud, kuid siis sai uudishimu temast võitu ning ta lükkas hoopis käsil olnud töö kõrvale. Tegelikult oli ta ju loos sees ning mõned järeldused juba kirjagi pannud, aga see, mis uues toimikus tallel oli, ületas iga­sugused kahtlused, et asi võinuks kuidagi uurimisest kõrvale jääda.