Lihtsalt inimesed. Marje Ernits

lugematu arv kordi ümber auto rajatud lumetunnelis, jäädvustas Ira Tever iga ringiga oma mällu mõne uue detaili, mis oli nähtav vaid tema silmale. Üllar teadis seda ja püüdis parameedikuna laipa uurides märgata samuti midagi märkamatut, kuid tulemus väljaütlemiseks oli pea sama kesine nagu sellistel juhtudel ikka: „Väliseid vägivallatunnuseid pole, aga eks lahkamine näitab, miks ta suri.“

      „Noh, mis pakud!?“ oli bossi esimene küsimus, kui Ira lõpuks maasturis kohvijoojate seltsi istus. „Milline on sinu esmamulje?“

      „Noh, nagu ikka sellistel puhkudel,“ vastas Ira termosest valatud kohvilonksu mekkides ning lisas siis: „Lahjavõitu. Aga mida harvesterijuht kõneles?“

      „Tal tööd palju. Laipu ei oli varem ette tulnud,“ rääkis ­Magnus.

      „Pidi seal ammu olema. Imelik, et piirivalve ei märganud?“ lisas vanemveebel kohvist keeldudes ja pakkus välja oma oletuse. „Seeneline ehk. Neid käib siin sügisel hulgi. Pole nii vana mees, aga ehk sai infarkti …“

      Sõna ehk oli see näitaja, mis pani uurija Teveri jaoks paika viimati kõnelnu teadmised politseitööst ja uurijaametist. Samas ei saanud märkimata jätta inimese osavõtlikkust, sest lisaks infarktile oli tal veel muidki diagnoose, mis võisid ühe mehe metsa surema saata.

      „Kõigepealt tuleb isik kindlaks teha. Peab kadunud isikute nimekirja vaatama,“ arutles Magnus valget Audit silmitsedes.

      „Mingeid nimega dokumente autos polnud, ainult saksakeelne hooldusraamat. Auto numbrimärgid olid samuti eemaldatud, aga VIN-koodi lugesid mehed kapoti alt välja,“ lisas Ira.

      „Siis ikkagi ettekavatsetud lugu. Asi seegi, sest kellegi nimel peab see masin ju olema,“ jätkas juba boss ise ja küsis siis: „Või mida meie kogenud naisuurija välja pakub?“

      Asitõendeid, mis viitasid pikemale paiksusele, oli autos üksjagu, kuid nendest polnud surma asjaolude määramisel abi ja millest oleks abi olnud, need asjad olid ilmselt ümberkaudu laiali loobitud ja paksu lumekorra all.

      „See selgub kevadel, aga kui …“ tahtis Ira selgitada, kuid sai näägutava naeru osaliseks ning pani oma suu kinni.

      „Kevadel! Nalja teete või … kevadeni on kolm kuud!“ hüüatas Ingmar Lüüs luksuma hakates ja see oli juba teine miinus­punkt, mille Ira Saamimehe ametikohale pürgivale vanem­veeblile andis.

      „Kuula, mida ta räägib!“ lõpetas boss teise kõõksumise. „Sinul on sinnani veel pikk tee minna ja need kolm kuud, mil asitõendid lume alt välja sulavad, tuleb sul koolipinki nühkida, kui sa ikka tõsiselt mõtled meiega ühineda. Meil pole sellist tehnikat, millega sündmuskoht enne kevadet läbi vaadata ja võibolla pole selleks vajadustki. Mida sa, Ira, öelda tahtsid?“

      „Tahtsin öelda, et edasise uurimise käik sõltub lahkamistulemustest,“ lõpetas Ira oma ennist pooleli jäänud selgituse ning lisas: „Infarkti puhul pole meil ilmselt põhjalikumat uurimist vaja läbi viia, aga kui ilmnevad kriminaalsed asjaolud või vägivallatunnused kehal, siis tuleb ette võtta pikk ja vaevaline menetlus, mis võib isegi sügisesse venida.“

      Kuni päästemehed oma tehnikat kohvritesse pakkisid ja ala lintide valve alla seadsid, targutas boss oma vana sõbraga maasturi eeliste ja hädade üle. Ira silmitses lumest välja kaevatud autot ja püüdis tabada selle roolis istunud mehe mõtteid. Kiirabi­auto poleks ka kõige parema tahtmise juures selle kohani pääsenud või kui, siis pidi lähedal veel mõni tee olema, näiteks piiritrass, mida mööda võis autoga sõita. Samas ei saanud välistada võimalust, et just seda too mees silmas pidaski. Kuid miks, sest masinas polnud midagi sellist, mis viidanuks mõnele piiriülesele kaubandustehingule. Kõik, mida too isik oli oma autosse ladustanud, viitas küll pikemale ootamisele, kuid seda siiski koos sooviga ellu jääda.

      Audi tagaistmel oli terve hunnik konserve ja kõrsikupakke, veel avamata joogipudeleid ja kiletatud leiva- ning saiapätse. Roostepruuni põhjaga sedaani pakiruum oli servast servani täis bensiinikanistreid, millest kaks olid veel täis. Mehe enda rõivastust silmas pidades oli ta valmistunud talveks. Lisaks soojale riietusele olid autos ka suusakepid ja räätsad, magamiskott ning presendist telk, mida polnud ilmselt ammu kasutatud, sest olid muu kraami all. Kuid miks ikkagi suri mees, kes oli valmistunud ellujäämiseks, sellele võis vastata tõesti vaid arstlik ekspertiis.

      Vägivallale ei viidanud miski ja ka Audi kerel polnud peale rooste mingeid muid märke vigastustest ja sel läks isegi mootor tööle, kui päästeteenistuse mehed käivitamisel oma varuakut kasutasid. Seega ei saanud roolis istunud mehe surma seostada ühegi välise või kõrvalise teguriga ning jäi vaid üks oletus: tervise­rike, millega mees ise polnud arvestanud.

      „Ma välistaks enesetapu võimaluse,“ lausus Ira tühjaks joodud kohvitopsi Magnusele tagasi ulatades, kuid selle haaras enda kätte hoopis maasturi juht.

      „Mida?“ ühmas boss, kelle vestlusse uurija oli tahtmatult sekkunud. „Miks sa nii arvad?“ parandas ta kohe ka oma välja­ütlemist.

      See polnud küsimus, millele saanuks ühe sõnaga vastata, nii et Ira vastas kolmega.

      „Ma tean seda!“

      Võtnud Ira käest topsi, viskas juht selle autoaknast välja lumele, kus asjake kohe ka krõbisedes edasi liuglema hakkas.

      „See oli juba kolmas miinuspunkt!“ ühmas naisuurija morniks muutudes ja boss isegi taipas, millest jutt ning noomis vanemveeblit: „Meil tuleb, võibolla tuleb, siit veel asitõendeid koguda ja üldse: pole ilus metsa alla prahti loopida.“

      Erinevalt Magnusest üllatas järgnev nii Irat kui ka tema kõrval istunud Üllarit, kes muidugi kohe oma fotoaparaadi järele haaras, sest korraga oli uimase ning abituna tundunud vanemveebel maasturist väljas ja liikus pikkade hüpetega kohvi­topsile järele. Kergelt jäätunud lumekoorikut purustades hüples mees siksakke tehes nagu jänes, sest krõbinal edasi veereva papptopsi liikumissuund ja kiirus olid ettearvamatud ja nii nad puude vahele kadusidki. Läks veel veerand tundi, enne kui mees, tops käes, tagasi auto juurde jõudis, kusjuures – ta ei hingeldanudki ja tundus õnnelik, nagu oleks mingi auhinna võitnud.

      „Sada viiskümmend meetrit piiritrassini. Sealt oleks olnud lihtsam tulla. Isegi tavalise autoga saaks läbi, aga piirivalve ei lubaks seda,“ sõnas ta.

      „Aga … aga seda luba saab ju taotleda,“ märkis Magnus mõtlikuks muutudes ja vaatas tagaistuja poole.

      „Sina võibolla tõesti, aga see Audiga mees kindlasti mitte,“ ei saanud vanemveebel jätta lisamata.

      Ira muigas ning vastas, enne kui boss jõudis midagi küsida.

      „See mees sõitis siia metsa alla mööda külmunud pinnast, kuid ilma lumeta, aga juba siis, kui põõsad ja puud veel lehes olid ning kindlasti ei kasutanud ta selleks piiritrassi, aga …“ lõpetas Ira lause teatraalselt.

      „Noh? Mis aga?“ nõudis boss vihaseks muutudes. „Mida sa targutad, ütle välja!“

      „Peaks siiski paari kuu taguseid kiirabi väljakutseid kontrollima,“ oletas Ira, lisades: „Sest meie parameediku Laksi andmetel on Audi juht surnud umbes kuu aja eest, kusagil jõulude ja aastalõpu vahel. Ta võis helistada, kuigi tema telefonist on aku ja kaart välja võetud ja selle leidmiseks tuleb veel vaeva näha. Ta võis kaardi metsa visata, aga võis ka autosse peita. Kiirem tee on väljakutsete kontrollimine.“

      „Kiirabi suhtes võib sellel õigus olla, aga mis lehis puudesse puutub, siis auto on ju valge – piirivalve oleks seda lumeta maastikul märganud,“ sõnas militaarvormi kandja ja vihastas omakorda Magnust.

      „Sellel on nimi! Ma ju ütlesin sulle, et meil need sinu regulatsioonid ei kehti – naistöötajaid tuleb meestega võrdselt hinnata, sest nende aju on palju peenekoelisem kui sinu füüsilised võimed,“ sõnas boss ja pöördus seejärel Laksi poole, öeldes äsja sepistatud lausega võrreldes midagi täiesti mõttetut: „Arvad sa tõesti … aga olgu! Praegu kõik! Läksime siis, enne kui puksiirauto tagasitee kinni paneb. Nad juba ootavadki meie järele,“