Lihtsalt inimesed. Marje Ernits

ei pääse oma mikrobussiga kohe kindlasti siia ligi ja võimalik, et just sul tuleb neid aidata. Meie tellime endale jaoskonnast auto järele,“ sõnas Magnus ja võttis sõbra vastuväidetest hoolimata jaoskonna dispetšeriga ühendust.

      Hilisõhtul oma koduarvuti taga istudes otsis Ira uudistest midagi meelelahutuslikku, kuid päevased töömõtted ei tahtnud oma kohta loovutada ning painasid aina edasi. Visioon taolisest uuest kaastöötajast, nagu Ingmar Lüüs seda oli, ei sobinud kuidagi Anti Saamist vabaks jäänud toolile. Koostöö Antiga oli olnud alati hästi haakuv ja lahenduste otsimine lihtne, aga selle Ingmariga tekkisid probleemid juba esimesel suhtlemisel ning see oli väga häiriv. Ainus viis neist painavatest mõtetest vabanemiseks oli sukeldumine päeva teise ja olulisemasse poolde – valges Audis surnud mehe identiteedi otsingutesse.

      Sama oli ilmselt mõelnud ka Üllar, sest helistas just siis, kui Ira oli metsast leitud auto VIN-koodi kohta päringu teele saatnud. Tegelikult polnud boss uurimise alustamiseks veel korraldust andnudki, aga miski ei saanud seda ju ka keelata, kui uurija oma kahtlusi hajutada soovis.

      „Õhtust! Loodan, et sa ei maganud,“ sõnas Üllar häält tasandades ja asus kohe asja kallale. „Uurisin VIN-koodi. See on ühe mahakantud auto oma. Fotosid silmitsedes on päris selgelt näha isegi keevitusjäljed. See päss on ilmselt Audil koodi vahetanud, õige välja lõiganud ja teise asemele keevitanud – ma tean küll neid vana põlvkonna autoremondilukkseppi.“

      „Ei, ma ei maganud“ vastas Ira, et kuuldud info mällu salvestamiseks aega võita, kuid vabas vormis järeldus tuli nagu iseenesest.

      „Siis oligi see auto vaid metsas sõitmiseks mõeldud,“ lisas ta.

      „Lõhnab salakaubaveo järele, või siis tegeles salaküttidega. Äkki smugeldas sisserändajaid?“ pakkus Üllar justkui puusalt tulistades.

      Ira ei uskunud ühtegi neist kolleegi pakutud teooriaist, kuid samas ei näinud ta ka ainsatki põhjust, miks pidi üks viie­kümnendates eluaastates, heas füüsilises vormis ning korraliku väljanägemisega meesterahvas mingi vale autoga metsas konutama ja tagatipuks veel ära surema.

      „Ootas ta kindlasti midagi või kedagi, aga mida või keda? Ja miks just seal? See võib olla ju ka midagi väga isiklikku,“ pakkus Ira oma versiooni inimsmugeldamisest lähtudes.

      „Võib!“ kinnitas Üllar ja lisas omalt poolt veel paar versiooni: „Läbipõlemine on moes ja stress murrab mehigi. Kui see minuga juhtuks, läheksin ka metsa ja ootaks …“

      „Mina samuti!“ võttis Ira oma heal kolleegil sõnad suust, lisades: „Võibolla ei peagi uurima, kui oli mingi terviserike, aga mida sa sellest uuest tegelasest arvad? Mina temaga välja ei läheks.“

      „No nii! Sa andsid juba oma hinnangu ja mis mul siis üle jääb? Mina ei käigi väljas ja kui, siis ikka vaid sinu, mitte mõne mehega,“ itsitas Laks ja lõpetas kõne sositama hakates, mis oli märk sellest, et ta polnud enam üksinda.

      See, et Üllar oli teda VIN-koodi lahtimurdmisel edestanud, ei tähendanud, et Ira oleks oma päringust loobunud – vastu­pidi! Teda hakkas see huvitama kui esialgu ainus reaalne juhtlõng ja juhtis see teda Rebasteküla lähedal asuvasse autode lammutustöökotta, kus keegi Rebase Rein Uunikuaeda pidas. Hilisele õhtutunnile vaatamata viibis selle romula peremees Audi fännide netifoorumis ja vastas isegi Ira küsimusele VIN-koodi vahetuse võimaluste kohta

      Kuidas prouad soovivad, kuigi seadus sellist tehingut ei luba, aga kui inimene ikka tahab selle masinaga oma kapsamaad harida, siis palun väga – mida iganes tellitakse, kinnitas vastuseks saadud kiri.

      Sellest infost Irale piisas ning ta lubas lähiajal oma vana Audi Quattroga kohale ilmuda ning hetk hiljem oligi mehe telefoni­number ta isiklikus postkastis. Sel, mida Ira uurijana saadud infost järeldas, oli aga sootuks teistsugune tulem: veendumus, et autos surnud mees oli kohalik või vähemalt lähikonnast pärit inimene, sest kogu see piiriäärne kant oligi üks suur kolgas ehk siis Rebasteküla, nagu võis maakonna kaardilt välja lugeda ning võõraid käis seal haruharva.

      Järgmisel hommikul ei jaganud boss Rebasteküla juhtumi kohta mingit infot ja keegi ei küsinudki. Tõsi, maasturi ostmisest räägiti küll, aga see oli ka ainus seos eelmise ja selle päeva sündmuste vahel. Kui Magnus pärastlõunal palus Iral oma kabinetti tulla, oletas viimane, et saab korralduse alustada Rebastekülas ilmsiks tulnud loo uurimist, kuid pidi hoobilt pettuma.

      „Sinu arvamus?“ küsis boss ja käskis naisuurijal istet võtta, mis omakorda tähendas vähemalt veerandtunnist pausi muu tegevuse osas.

      „Minu arvamus? Kuidas saab mul olla arvamus, kui me pole veel alustanudki!“ avaldas Ira imestust.

      „Kuidas pole – sa töötasid ju terve päeva koos temaga,“ selgitas Magnus ja vaatas siis uudishimulikul pilgul oma vestluskaaslasele otsa.

      Ira taipas oma eksimust, kuid ühest tööpäevast ei piisanud talle, et kolleegiks pürgijast oma arvamus välja kujundada ja nii ta siis vastaski.

      „Saan aru,“ ühmas boss samuti pettunult.

      Sellest ohkest järeldas Ira, et nimetatud kaadrivalik oli tegelikult juba tehtud ning uurijapoolne heakskiit olnuks vaid toetava iseloomuga, ent selle toe vajadus oli Magnus Müürile siiski nii tähtis, et ta jätkas teemat.

      „Igale jaoskonnale ei anta sellist võimalust ja kaadrist on kõigil puudu. Ingmar on tegelikult tore mees. Ta on kahel missioonil käinud ja sai teisel korral plahvatuses põrutada. Tema ise sõdiks veel, aga naine esitas talle ultimaatumi,“ jätkas boss. „Kas jääd paikseks või rohkem lapsi ei tule! Selline ultimaatum siis naiselt ja mees tegi oma valiku. Ta on elukogenud ja ümberõppeks valmis – nägid ju isegi …“

      „Nägin! Jooksis ja hüppas nagu jänes ja ei hingeldanudki,“ kinnitas Ira.

      „Ära ülbitse! Sina ei tea missioonidest midagi ja sul pole lapsi!“ lausus Magnus Müür äkilise tusaga ja sellega oli nende vestlusel lõpp.

      Mida Ira Tever tundis, see oli vaid talle endale teada, kuid ametlikuks solvumiseks polnud tal põhjust ja nii ta kordaski ülema sõnu neid omatahtsi väänates: „Just! Mina ei tea missioonidest midagi ja mul pole lapsi, sest ma olen uurija.“

      Läks veel pea nädal, enne kui hea kolleeg Üllar Laks tasahilju Ira tööruumi ust paotas ja naise enesetunde järele päris. Sellest aimas Ira, et mees teadis midagi, mida tema ei teadnud.

      „Hästi tunnen, aga tööd on palju – mõttetut tööd,“ vastas Ira Üllari käes olevat mappi silmitsedes.

      „Boss ütles sama ja andis Rebasteküla juhtumi uurimise mulle,“ sõnas Üllar teatraalselt küüru tõmbudes ja kiiresti, justkui lööki või vastuväiteid oodates ning kui midagi taolist ei järgnenud, astus ta sammu lähemale, et oma tagumik naiskolleegi lauanurgale toetada.

      „Tore ju! Ja mis edasi?“ vastas Ira imestamata, sest aimas, miks jaoskonnaülem oli seekord sellise valiku teinud.

      Peale viimati toimunud sõnavahetust bossiga oli Ira tundnud end kuidagi väsinuna ega soovinud kellegagi kolleegidest eriti pikalt suhelda, ülemuse endaga veel kõige vähem. Laks muidugi ei teadnud nende ummikusse jooksnud vestlusest ja suhtus tööjaotusse üldisest põhimõttest lähtudes.

      „Meie kolmekesi käisimegi ju sel sündmuskohal ja ilmselt arvas boss, et mul on vähem tööd kui sul või tal endal. Mina üksinda seda juhtumit küll lahendada ei jõua ja kunas see uus mees veel tuleb, pole ka teada, nii et mul pole muud võimalust, kui sind paluda.“

      Ira tahtis hoobilt keelduda, kuid taipas samas, et seegi võimalus oli talt ära võetud. Laks teadis ja arvestaski sellega, kuid ka tema valikuvõimalused olid üsna õhukeseks

      lihvitud.

      „Tegelikult sa tead, et meie kaks oleme kokku loodud ja ilma kolmanda jalata jäänud ning kui päriselt aus olla, siis … siis on mul endalgi minekumõtted peas. Kas Saamimees on ka sinuga ühendust võtnud?“ küsis Laks häält tasandades