Veatu. Heather Graham

tundis üht tunnet tärkamas. Ana Katrina Martinezt ega tema peret ei huvitanud, milline kuul oli ta tapnud. Neid huvitas vaid see, et tapja kätte saadakse. Isegi surnuna vereloigus lamades oli naisel lahke nägu. Craig arvas, et ta oli elus palju naeratanud. „Miks tema?” pobises ta vihaselt.

      „Sest keegi oli esmaklassiline sotsiopaat, keda ei huvita mitte keegi peale tema enda,” ütles Mike. „Muud varianti ei ole,” lisas ta turtsakalt, „tappa kedagi vaid seetõttu, et ta polnud enam kasulik. Pagan, tõenäoliselt kandsid nad endiselt oma suusamaske – ta ei oleks saanud neid tuvastada.”

      Wally köhatas. „Jääme selle pildi juurde või vaatame lindistusi?”

      „Vaatame lindistusi,” ütles Mike.

      „Nii et linnas jätavad nad kõik ellu,” ütles Craig. „Siis lähevad nad Jerseysse ja jätavad naise põiktänavale surema.”

      „Ja mehe tema laua taha,” lisas Mike.

      „Mulle ikkagi tundub, et tegu on erinevate kurjategijatega.”

      „Kõigest erinevad osariigid. Veame kahekümne peale kihla. Ei, saja peale.”

      „Ma loodan, et kaotan selle kihlveo,” ütles Craig.

      „Mida sina asjast arvad, Wally?” küsis Mike.

      Wally vaatas neid imestunult. Craig arvas, et temalt nõutakse tihti ekspertiisi, aga mitte tema arvamust.

      „Olen materjali parendanud nii palju kui võimalik. Kui need on järeleahvijad, on neil täpselt samad riided ja suusamaskid,” ütles ta. „Ma ei tea… Ma lihtsalt ei tea.”

      „Vaatame uuesti… Siis saame alustada intervjuudega,” ütles Mike.

      „Kuidas iganes soovite,” ütles Wally.

      „Aga mõrvatud juveliir?” küsis Craig.

      „See on lindil olemas,” ütles Wally.

      Ana Katrina Martineze surma nad arvutiekraanil ei näinud, seda ei olnud lindistanud ükski kaamera.

      Aga nad nägid esimese kaupluse vanemaealise omaniku surma. Ta tõstis pilgu, ütles midagi ja näis olevat valmis tegema kõike, mida mehed tahtsid.

      Seejärel teda tulistati ja ta vajus kokku.

      Mike vaatas uuesti oma kausta. „Arthur Kempler, kaheksakümmend neli. Ta oli rohkem kui viiskümmend aastat Kempler’s Fine Jewelry omanik ja juhataja. Tal polnud isegi ühtegi parkimistrahvi.”

      „Neil ei olnud vaja teda tappa,” pomises Wally.

      Mike ja Craig olid temaga nõus.

      „Mine tagasi esimeste röövide juurde,” ütles Craig Wallyle.

      Wally noogutas. „Üks hetk.”

      Esimeste röövide ajal väljusid vargad eesuksest, kust nad olid ka sisse tulnud.

      Ainult New Jerseys kasutasid nad tagaust, vähemalt senimaani.

      „Esimese viie röövi ajal – nagu lindistustelt näha – läksid nad tagasi tänavale,” ütles Mike. „Ja käitusid, nagu midagi poleks juhtunud. Küllap võtsid nad mõne sammu pärast maskid eest ja veel mõne sammu pärast kapuutsid peast ning keegi ei tea, et nad üleüldse olid neid kandnud. Nad ei varjunud inimeste eest – nad kasutasid neid ära. Nad sulandusid rahva sekka, kuni jõudsid oma autoni või metroosse ja lahkusid piirkonnast.”

      Craig raputas pead. „Olgu, vaatame kogu materjali uuesti. Ma ütlen teile, need ei ole samad vargad.”

      „Kuidas sa saad olla nii kindel?” küsis Mike. „Vaata New Yorgi lindistusi. Neid on iga kord kolm. Astuvad sisse ja saavad ruttu ühele poole. Siis New Jersey. Samad riided, sama arv mehi – aga esimeses kohas tulistab see lurjus omanikku ning teises kohas haarab üks neist vaese naise ja veab ta tagauksest välja.”

      „Ei, mine tagasi – mine tagasi ja vaata pikkuse erinevusi. Näed – vaata esimest lindistust. Kaks on sama pikad, üks lühem. Nüüd mine New Jersey esimese poe juurde. Kõik on erineva pikkusega,” ütles Craig. Ta vaatas Wallyt. „Vabanda, Wally, näita uuesti. Aga aeglasemalt.”

      Wally kuuletus ja nad vaatasid lindistusi uuesti.

      Mike ohkas. „Kurat, kuidas sa seda näed? Võib-olla on nad sama pikad – võib-olla mitte. Võib-olla on neil jalas teised kingad, ega meie ei tea. Perspektiiv on selline, et me ei saa kindlalt teada.”

      „Ma lihtsalt ei usu, et need on samad inimesed. Ma arvan, et teine rühm on järeleahvijad. Aga nad ka tapavad.”

      „Kui suur on tõenäosus, et kaks peaaegu identse tegutsemisviisiga vargarühma alustavad samal ajal?” küsis Mike meeleheitlikult.

      „Miks mitte? Mingi kriminaalne oportunist näeb, millega esimesed kutid puhtalt pääsevad, ja mõtleb, et proovib ka. Ainult et teda inimelud ei huvita.”

      „Vaatame veel ühe korra, siis hakkame intervjueerima esimesena kuriteopaika jõudnud politseinikke ning töötajaid ja kliente, kes olid kohapeal,” ütles Mike. „Wally?”

      „Jajah, veel üks kord,” ültes Wally. „Ja ma saan teha võrdlussuhte – öelda, kes on sama pikad ja kes mitte.”

      „Suurepärane. Praegu palun näita neid kaadreid, millest ma räägin,” ütles Craig. „Kas sa saad neid meile näidata kõrvuti ühel ekraanil?”

      Kui Wally avas kaks kaadrit, kuulis Craig Mike’i telefoni värisemas. Mike vastas kõnele ja Craig nägi, kuidas tema partneri näojooned pingestusid.

      „Oleme teel,” ütles Mike. „Wally, jäta see materjal alles. Craig, tundub, et nad on jälle tegevuses. Meil on võimalik nad teolt tabada ja tõde välja uurida. Lähme.”

      Craig tõusis kiiresti püsti, tänas veel kord Wallyt ja kaks meest seadsid sammud oma auto poole.

      „Kus see toimub?” tahtis Craig teada, kui nad kõndisid. „Mis toimub? Kas seekord pani keegi alarmi tööle?”

      „Ei. Ei mingit alarmi. Inimesed muutuvad lihtsalt närvilisemaks ja õnneks ka valvsamaks. Juveelipoodide läheduses jälgitakse kapuutsidega mehi. Ja seekord on vargad otse Teemandirajoonis. Sonny Burke Atlantis Gemsist just helistas ja ütles, et nägi 47. tänaval kolme mustades kapuutsiga pusades meest. See koht on juveelivarastele nagu Rootsi laud. Kurat, küll nad muutuvad julgeks!”

      „Mina sõidan,” ütles Craig.

      „Ma olen tagasi, Craig. Minuga on kõik hästi. Ausalt. Ma saan hakkama.”

      „Sa sõidad nagu mu vanaema. Anna mulle võtmed.”

      Mike ei vaielnud vastu. Craig oli parem juht ja Mike teadis seda. Ta viskas võtmed talle.

      „See kõik saab kohe läbi. Kõik saab korda. Kõik saab korda,” ütles Kieran endale.

      Teemant oli tema käes. Ta oli Veatu-sugusesse juveeliärisse minekuks vastavalt riides. Pood asus Teemandirajoonis 47. tänaval, nii et tal oli sinna omajagu maad minna. Nüüd, kui teemant oli tema käes, oleks ta parema meelega võtnud takso, kuid ta kartis jääda ummikusse ning seega suundus metroosse.

      Tal oli olnud piisavalt õnne, et natuke reisida, kui isa oli veel elus, aga enamik tema elust oli möödunud New Yorgis. Ta oli käinud isegi New Yorgi ülikoolis. Ta oli kogu elu sõitnud metrooga.

      Täna vaatas ta kahtlustavalt kõiki, kes astusid tema metroovagunisse. Igas peatuses liikus ta uude kohta. Kui ta kaotaks teemandi mõnele juhuslikule taskuvargale, oleksid kõik tema venna päästmiseks tehtud pingutused asjata. Ta ei olnud kindel, et nüüdisaegse tehnoloogia võimalusi arvestades on kuidagi võimalik tõestada, et Daniel oli selle võtnud.

      „Mina ei ole tema valvaja” mõtles ta endamisi.

      Aga mingis mõttes oli. Ta oli nende pere ainus tüdruk. Tema isa oli olnud imetore mees, võrdselt