Veatu. Heather Graham

pea ja kuulas neid. Nad lihtsalt ei saanud aru.

      „Kuulge, idioodid,” ütles ta. „See ei olnud lihtsalt lapsik – see oli kuritegu. Jah, Gary käitub nagu maailma kõige kohutavam, kõige põlastusväärsem jobu, aga Julie, kui sa tahad talle kätte maksta, saa temast üle! Lõpeta lahutus ja õpi omaette paremini elama. Ja Daniel, kuidas sa võisid, sa puupea? Sa oled hoidnud aastaid pahandustest eemale. Sa käid tööl. Sind ootab ees elu ja karjäär. Mõtle. Sa sead ohtu kogu oma tuleviku. Te mõlemad peate mõtlema enda peale. Unustage Gary. Kas te saate aru?”

      Mõlemad tõmbusid näost punaseks ja noogutasid nõusolevalt.

      „Anna kivi mulle,” ütles Kieran vennale.

      „Ei, ma viin selle tagasi sinna, kuhu see kuulub,” ütles Daniel.

      „Ei! Kui midagi läheb valesti, oled sa neil kaks korda lindi peal. Mina lähen. Ja sa ei tohi minuga kaasa tulla, Julie. Kui lontrus on seal…” Kieran vaikis. „Kui Gary on seal, siis ma lihtsalt ütlen, et tulin talle ütlema, et hakaku normaalselt käituma. Kui teda pole seal, siis… Siis ma kukutan selle maha, kui keegi ei näe, korjan üles ja ulatan neile. See, mis te tegite, on tõsine asi. Nii tõsine, et võiksite istuda mitu aastat vangis, raske kuritegu, te…”

      Ta peatas end. Ta ei kavatsenud neid uuesti idiootideks kutsuda.

      Kuigi nad seda olid, oli ta oma tundeid juba väljendanud.

      Daniel pani väga rahulikult käe taskusse ja ulatas kivi talle. Seda pidigi tegema rahulikult. Kieran teadis. Neil rasketel algusaastatel olid nad kõik väikeste asjade näppamises vilunud. Kieran mõistis nüüd, et nad olid kibestunud ega suutnud leppida ema surmaga ning seega elasid end välja.

      See tuli neil hästi välja. Halb oli aga see, et nad polnud kunagi vahele jäänud. Neid ei olnud tiritud noortekohtusse, ähvardatud isapoolse karistusega ega sellega, mida süsteem võib nendega teha.

      „Mind hirmutab, et sa ei mõista, mida sa oled teinud. Suur vargus. Selle eest võiks sind pikkadeks aastateks vangi saata. Ausalt, see ei ole nali. Ega ka vale – vahel saadetakse varguse eest vangi pikemaks ajaks kui mõrva eest,” ütles ta tõsiselt.

      Nad mõlemad näisid kahetsevat, aga Kieranit hirmutas, et nad ei näi endiselt mõistvat, kui rumalalt nad olid käitunud. Kui ohtlikult rumalalt.

      Ta näitas näpuga vennale. „Sa lubasid mulle. Ei mingeid vargusi enam.”

      „Aga ma ei varastanud seda. Ma vaid… laenasin seda mõneks ajaks.”

      „Minu firma teeb koostööd politseiga,” vastas Kieran. „Peale kõige muu mõtle, millisesse olukorda sa oled mind pannud.”

      „Sa oled psühholoog, kes töötab koos hunniku arstidega,” ütles Daniel.

      „Kes töötavad koos politseiga,” lõpetas Kieran. „Sa…”

      Julie lõikas vahele. „See oli minu süü,” ütles ta.

      „Jah, mõnes mõttes tõesti,” ütles Kieran. „Ja samas ei olnud. Daniel vastutab ise oma käitumise eest. Daniel, palun luba mulle viimast korda, et sa ei varasta enam kunagi.”

      „Kieran…,” pomises ta mujale vaadates. „See oli erand. Ma tegin seda…”

      „Daniel.”

      „Olgu peale, ma luban.” Poisi pilgust oli näha, et ta teab, et Kieran kahtleb temas. „Mitte kunagi enam. Ma vannun meie surnud vanemate nimel.”

      Tema vennale oli see püha vanne.

      „Huvitav, kas nad üldse tunnevadki sellest puudust,” ütles Julie. „Teemandist, ma mõtlen.”

      „Huvitav, kas nad üldse tunnevadki sellest puudust? Veatu kivi, mis on väärt vähemalt pool miljonit?” küsis Kieran uskmatult.

      „Nagu sa ütlesid, linnas on juveeliröövide laine.”

      „Jah. Relvastatud mehed tulevad ja teevad pool poodi tühjaks. Kas sa arvad, et Gary ülemus ja kolleegid ei paneks tähele, kui püssidega mehed neid ähvardaksid?”

      Ta vaatas kella. Ta pidi minema hakkama, kui tahtis enne sulgemist poodi jõuda.

      „Mida sa tahad, et ma nüüd teeksin?” küsis Daniel temalt.

      „Ole minu eest pubis.”

      „Ma aitan teda,” pakkus Julie.

      „Ei, ei aita. Sina lähed koju ja jalutad oma koertega. Siis saab Daniel öelda, et ma aitan sind millegagi ja see pole täielik vale. Declan saab aru.” Ta tõusis püsti. „Ja ärge pange mind enam kunagi – mitte kunagi – sellisesse olukorda.” Ta jõllitas neid tõsiselt. „Ma ei suuda uskuda, mida ma praegu teen. Ma lähen varastatud teemanti tagastama.”

      Ta pööras minekule. Ta pidi kiirustama, sest aega oli vähe. Õige pea hakkasid töötajad kviitungeid lugema, päeva müüki üles kirjutama ning klientidele näidatud juveelidest ja kividest inventuuri tegema.

      Ta palus jumalat, et Daniel ei läheks vangi – ega saadaks neid mõlemaid politsei huviorbiiti.

      Teine peatükk

      Wally O’Neill, FBI palgaline tehnoloogia tugi, kes töötas koos Craigi ja Mike’iga, vaatas läbi juveelipoodide turvakaamerate lindistusi. Nad oleksid võinud vaadata videoid ka üksi, aga Craigil oli hea meel, et Wally neid aitab. Ta tundis väga hästi kaameraid, arvuteid… kõike digitaalset.

      Turvakaamerate lindistustelt oli näha, et kõik röövid olid toimunud enam-vähem sarnaselt.

      Esiteks kiiresti.

      Kolm meest – nad vähemalt nägid välja nagu mehed – tumedate teksade, kapuutsiga pusade ja suusamaskidega koondusid ühtäkki ukse juurde ning sisenesid poodi. Nad hüppasid sisse, relvad käes. Ükski lindistusvahend ei salvestanud heli, aga Craig oli veendunud, et esimene sissemurdja karjus, et kui keegi käivitab alarmi, peab keegi surema.

      Ühtegi alarmi ei olnud käivitatud, aga viimase kahe röövi ajal surid inimesed ikkagi.

      „Hästi,” ütles Mike, „kuna nad on ühtemoodi riides, siis võib-olla tulevad nad erinevatest suunadest või ajastavad selle nii, et nad ei tule kohe üksteise järel, et mitte tõmmata endale tähelepanu. Pooled Ameerika noortest käivad ringi, kapuutsid peas ja silmad maas, käed taskusse surutud, aga suusamaskid tõmbaksid tähelepanu. Vean kihla, et nad panevad need ette alles viimasel hetkel.”

      Craig mõtles, et tõenäoliselt on Mike’il selles suhtes õigus. New Yorgis, kus igal pool on rahvamassid ja inimesed kõnnivad igas suunas, igaühel oma eesmärk, ei ole mingit põhjust panna tähele sellises riietuses inimest. Ja Jerseys? Enam-vähem sama lugu.

      „Aga lahkudes jäävad nad kokku,” osutas Craig.

      „Mõni auto kindlasti ootab neid kuskil lähedal.”

      „Nad sooritasid mõrvad Jerseys. Nad kas muutuvad julgemaks – või ei ole need samad inimesed.”

      „Jälle see jutt,” pobises Mike.

      „Mul võib õigus olla.”

      „Sa võid ka eksida.”

      „Jah, võib-olla. Õigupoolest ma loodan, et ma eksin,” ütles Craig.

      Wally köhatas. „Kuulge. Mis ma nüüd teen?”

      „Näita viimast kahte,” ütles Craig talle.

      Wally vajutas klahvi ja avas põiktänaval kuriteopaigast tehtud foto. Ta vabandas kiiresti. „Palun vabandust, vajutasin valet nuppu.”

      „Pole midagi. Me peame ka need läbi vaatama,” ütles Mike.

      Nad kõik vaatasid fotot tõsiste nägudega. Naisel olid tumedad juuksed ning ta kandis oma riiete peal kitlit – nii jäi ta koristades ja tolmu pühkides puhtaks, mõtles Craig.