Veatu. Heather Graham

ta koertele tegi. Võib-olla oleks teda selle eest vallandatud. Igal juhul oleks tal olnud kuskil kellegagi pahandusi.”

      „Usu mind, ta on juba piisavalt suurtes pahandustes,” ütles Julie.

      „Ja miks nii?”

      „Nad avastavad, et Capelleti teemant on kadunud. Ja Gary oli viimane, kes sellega tegeles.”

      Kierani süda tagus rinnus. „Ei! Sa ei teinud seda – ega? Julie, kas sa varastasid teemandi? Palun ütle mulle, et sa ei teinud seda. See on vargus! Kas sa varastasid selle teemandi?”

      „Ei, ära aja lolli juttu,” ütles Julie.

      „Tänu taevale,” mõmises Kieran.

      „Mina ei oska selliseid asju! Ma ei prooviks kunagi midagi varastada. Ma lihtsalt seadsin Garyle lõksu. Kindlustasin, et tema ülemus ja kõik teised teaksid, et tal oli selle varastamiseks põhjus – uus tüdruk ja kallis lahutus.”

      „Räägi asjast!”

      „Noh, asi on nii… Ma palusin su vennal see minu eest varastada. Ma küll ei tunne väga mitut varast, aga Daniel on parim, keda olen kunagi kohanud – peale sinu muidugi.”

      Craig Frasier kõndis piki koridori abidirektor Richard Egani kabineti poole ja juhtus kokku Mike Daltoniga, kes lähenes nende ülemuse kabinetile vastassuunast.

      Mike naeratas Craigile. „Ma olen taga-sii!” ütles ta rõõmsalt.

      „Rõõm sind näha.” Craig naeratas vastu ega suutnud jätta küsimata. „Noh, kuidas tagumik elab?”

      Mike kehitas ükskõikselt õlgu. „Mul läheb üleni hästi. Mis sinusse puutub, siis sina oled üks väike tarkpea,” ütles ta.

      Nad olid olnud partnerid viis aastat ja kolmekümne nelja aastane Craig ei pidanud end just väikseks. Aga tema ja Mike olid enamat kui partnerid, nad olid ka sõbrad. Kuigi nüüd suutsid nad selle üle nalja heita, oli Mike viga saanud, kui nad Pocono mägedes tõusva poliitiku mõrva kahtlusalust taga ajasid. Ta oli hüpanud varju, et vältida kuuli, mis lendas järsku peatunud väidetavalt relvitu kahtlusaluse Berettast, ning püüdis selle lennu pealt oma vasemasse tuharasse. Craig tabas kahtlusalust, tulistades teda paremasse õlga. Beretta lendas tema käest ja kahtlusalune arreteeriti – valudes, kuid elus. Ta andis informatsiooni mõrva kaasosalistest ja kuritegu sai lahenduse. Nende osakonnas oli see hea päev, aga Mike veetis pärast seda mitu päeva haiglas ja siis kuu aega kodus sunnitud haiguslehel.

      Mike ütles Craigile, et tema suurepärane tugev tagumik päästis päeva. Piinlik vigastus, ütles Craig, selline, mis pidi kaasa tooma palju vältimatuid nalju.

      Muidugi olid tema kolleegid, isegi kui nad teda narrisid, tänulikud, et tema vigastus ei olnud hullem ja et ta paranes kiiresti.

      „Mul on hea meel, et sa oled tagasi,” ütles Craig ja ta mõtles seda tõsiselt.

      Mike’i äraolekul oli Craigi paariliseks Marty Salinger, maja uus nohik, selline nohik, kes tegi kõike reegliraamatu järgi, kuni lehed katki rebenesid. Craig pidi nahast välja roomama iga kord, kui Marty julgestust nõudis, kuigi aeg tiksus, või keeldus ilma otsese loata tegutsemast.

      Craig oli olnud rasketes olukordades, olukordades, kus reeglite järgi käitumisest polnud mingit abi. Ta oli olnud uimastimaailmas salaagent ning rohkem kui üks kord oli tema kiire mõtlemine päästnud tema ja ka teiste elu.

      Küll Marty saab targemaks. Vahel olid reeglid olulised ja andsid neile seda, mida vaja. Vahel oli heal agendil targem teha kiireid otsuseid neile mõtlemata.

      Põrgusse, Craig ise oli õppinud Mike’ilt. Mike oli olnud büroos kaksteist aastat, ta oli kogenud ja otsusekindel. Ta oli meeter kaheksakümmend pikk – Craigist üle kümne sentimeetri lühem –, aga ta oli sale ja vormis ning kavatses selliseks ka jääda. Tema ja Craig veetsid tunde trenni tehes. Nad mõlemad käisid jooksmas ja osalesid erinevatel büroo toetatud spordiüritustel.

      Nad veetsid pikki tunde ka lasketiirus. Selles vallas töötades pidi olema täpne tulistaja.

      Aastate jooksul oli Mike’ile pakutud lauatagust tööd. Ta ei tahtnud seda. Ükspäev juhtub see niikuinii, ütles ta Craigile, aga tal oli veel töö pooleli, Craigi korralik väljakoolitamine. Ta ei mõelnud seda ainult naljana.

      Nüüd pani see mälestus Craigi Martyle mõtlema. Ühel päeval saab temast tõenäoliselt hea agent, aga Craig ei tahtnud olla see, kes on sunnitud teda õpetama. Talle meeldis teada, et Mike hoolitseb tema eest. Marty puhul ta alati kartis, et too kontrollib mõnest käsiraamatust, enne kui julgeb mürglisse hüpata.

      Õnneks Mike’i toibumise ajal ei juhtunud midagi ebatavalist. Craig ja uus poiss määrati üht jõuku kinni nabima. Luureandmed olid head ja nad said teha mitu vahistamist ilma ühegi veretilgata.

      Craigi hiljutine õnnestumine ja Mike’i äsjane tagasitulek olid neile mõlemale teeninud kutse abidirektori juurde.

      „Kas sa tead, milles asi?” küsis Craig.

      „Pole aimugi. Me oleme New Yorgis,” ütles Mike. „Asi võib olla milles tahes.”

      Föderaalse Juurdlusbüroo New Yorgi osariigi osakond on riigi suurim ning kuna New Yorgi rahvaarv on niivõrd üüratu, oli enamik agentidest määratud linna ja selle ümbrusse. New Yorgi osakonna agendid olid abiks kogu riigi juhtumite lahendamisel. Kuid pärast 11. septembri terrorirünnakut oli kohustuste delegeerimine mõnevõrra muutunud. New Yorgi osakonnas oli nüüd peaaegu kõige jaoks eri osakond, alustades pettustest ja maksudest kõrvalehiilimisest ning lõpetades organiseeritud kuritegevuse, jõukude, röövimiste, mõrvade, terrorismi ja muuga. Osakonnad tegid koostööd, et hinnata olukorda ning töötada välja parim lähenemisviis. Lõppude lõpuks, nagu tihti öeldi, Al Capone’i ei langetanud mitte kuulirahe, vaid üks geniaalne raamatupidaja.

      Osakondades oli väike arv agente, kes olid ära teeninud koha mõnes Egani eriväes. Craig ja Mike kuulusid nende hulka, seega oli külaskäik Egani kabinetti alati põnev. Neil polnud kunagi aimu, milline nende ülesanne võib olla, peale selle, et tavaliselt on see koostöös mõne teise õiguskaitsebürooga.

      Direktori assistent andis märku, et nad võivad sisse astuda. „Ta ootab teid,” ütles ta neile.

      Craig tegi Mike’ile ukse lahti. „Sinu järel, sõber. Ma pean hoolitsema vanurite ja vigastatute eest.”

      „Kas poleks õigem öelda, et pead andma teed küpsusele ja kogemusele?” küsis Mike. „Aga vahet pole. Sina enne.”

      „Ah, aga ma ei taha, et uks lööks sulle vastu tagumikku – tähendab selga –, kui sina lähed viimasena,” ütles Craig.

      „See oli küll allapoole vööd!” protesteeris Mike.

      Craig kallutas pead. „Olgu peale, las olla siis küpsus ja kogemus.” Ta hoidis ust ja läks ise Mike’i järel.

      Richard Egan vaatas aknast välja, kui nad sisse astusid. „Võtke istet,” ütles ta nende poole pöördudes. „Kaustad on teie ees.”

      Egan oli sitke mees. Üle viiekümne aasta vana, terve nagu teismeline – ta pühendus tervisele sama distsiplineeritult kui kontorilegi. Ta oli korralik mees, aga polnud oma kuuest naisest ühtegi pidanud kauem kui aasta. Ükski neist ei olnud tõeliselt mõistnud tema mõõtmatut pühendumist oma tööle.

      Craig teadis seda, sest viimased kaks olid nutnud tema õlal. Marleen, naine number kuus, oli teda hoiatanud: „Ära lase sellel endaga juhtuda, Craig. Kui sa leiad õige naise, leia tasakaal töö ja eraelu vahel. Ma toetasin Richardit kogu hingest, et ta päästaks maailma. Aga ma ei mõistnud, et ta ei kavatse päästa ennast.”

      Mees teadis, et Marleen oli tema pärast siiralt muretsenud. Hulgalised juhusuhted olid kestnud vaid senikaua, kuni ta taas ööpäev ringi töötas. Tegelikult olid tal omad põhjused, miks ta ei otsinud tõsist suhet. Ta oli isegi hakanud seletama, kuid vaikis siis.

      Lihtsalt