Äratundmishirm. Lea Jaanimaa

tundis, et peab oma suu puhtaks rääkima.

      Mõnda aega istusid nad äraootavalt. Kuna mees autost ei väljunud, surus Meelika uhkuse maha ja läks ise. Manas laia naeratuse näole ja avas Karl-Eriku autol ukse. Juht istus imelikus poosis, käed ja pea toetumas roolile. Meelika kartis juba, et kohe käratab Karl-Erik midagi inetut, kuid mees ei muutnud oma asendit. Lõpuks tõstis siiski pea ja vaatas Meelikale otsa. Meelikal tardus veri soontes. Mehel polnud nägu. Ilmselt oli ta teel haiglasse, sest näol paistis palju plastilise kirurgia parandusi. Kahtlemata oli juhtunud mingi väga ränk õnnetus. Meelika märkas, et näos oli kõik omal kohal ja et mehe välimus muidugi taastub ajapikku. Meelika ei mäletanud, mida ta mõtles nende tohutult pikkade minutite jooksul seal tammudes. Lõpuks vaatas ta kindla ja selge pilguga mehe ilusatesse silmadesse ja ütles: „Karl-Erik, anna andeks!ˮ

      Kiirustades läks Meelika oma autoni ja sõitis minema. Tal oli oma käitumise pärast halb. Ta ei saanud nähtud vaatepildist vabaks. Millalgi peatas ta teeserval auto ja toetas oma pea kätele roolil. Tal oli väga kahju, et tegi Karl-Eriku niigi keerulise olukorra veelgi raskemaks.

      Meelika päevad möödusid sisseharjunud rütmis. Tööl oli ta klientide päralt, kodus konutas niisama ja õhtuti uinus veendumusega, et tema kõrvale ei ole mitte ühelgi mehel enam kohta. Täiesti ootamatult sai ta ühel päeval meili:

      „Tere, Meelika!

      Palun anna mulle andeks, et Sind oma väljanägemisega ehmatasin. Ma ei tahtnud seda, nii juhtus lihtsalt. Meelika, ma oleksin Sinuga kohtunud, kohe kindlasti oleksin, aga vajasin selleks aega. Tahan Sulle öelda, et olen õnnesärgis sündinud. Minu enda valik oli minna missioonile Afganistani. See ei ole kuurort. Erinevalt mitmest kamraadist olen ma elus. Meie õilsa riigi toetusega loodan end enam-vähem korda saada aasta-paari pärast. Ma ei tea seda, aga jah, loodan on õige sõna siia.

      Ole tubli!

      Karl-Erik.ˮ

      Meelika vastas ilma sissejuhatuseta: „Helista vahel,“ ja sinnamaale nende suhtlus toppama jäigi.

      – 9 -

      Duši all ei saanud Meelika kaua olla, näpud muutusid käsnataolisteks. Ka oli otsus langetatud. Ta tahab Joonast! Üheöösuhe ei koosne ju ainult seksist, vaid üheöö jagu võib pakkuda ka palju muud – hellust, lähedust, imetlust. Üks üheöösuhe võib olla kas odav ning ebameeldiv, tihtilugu alkoholist läbiimbunud „ärakasutamineˮ või siis ühe öö jagu kirge, mõistmist, lähedust, austust ning rõõmu. Nemad Joonasega olid piisavalt kained ja sellelt öölt tahtis Meelika võtta ja ka anda rohkem, kui tuhat ja üks ööd. Ta tahtis tunda end Jumalannana, et mees väärtustaks iga sentimeetri ta kehast, väärtustaks iga minutit sellest ühiselt veedetud ööst.

      Kõige suurema saunalina sisse mähituna, pea uhkelt kuklas, astus ta hotellituppa nagu Kleopatra. Joonas magas norinal.

      Meelika ärkas kohvilõhna peale. Kandik sooja omleti ja singiga oli öökapile asetatud. Laualt paistis teinegi, puuviljadega täiskuhjatud liud. Joonas tuli vannitoast, täiesti riides, ja ulatas klaasi kihiseva tabletiga Meelikale:

      „Joo see ära. Ma kahtlustan, et su peanupp tuikab.ˮ

      Mees käitus kuidagi malbelt, näitamata oma tavalist kuraasi.

      „Tere hommikust, Joonas, kust tulek? Sa nii vara üleval, kas käisid juba kedagi põrutamas?ˮ nöökas Meelika.

      „Ära nori teist, teine oli väsinud,ˮ ütles Joonas ja läks uksest välja. Meelikal oli piinlik oma ülbuse pärast. Kohe tuli Joonas siiski tagasi ja hüüdis juba ukselt:

      „Mis asja sa jokutad, panin massaažiajad kinni ja pärast käime basseinist ja aurusaunast ka läbi. Saad oma söögile õige suuna anda ja enesetunde paremaks. Massaaž teeb head, ainevahetus hakkab tööle ja veri ringi käima. Ootan all.ˮ

      Bassein oli vanureid täis ja mitte kusagilt ei kostnud eesti keelt. Meelika polnud iial nii palju närtsinud ihusid näinud, aga oli täiesti mõistetav, et Soome pensionäridele on meie sanatooriumide hinnad silguleivaraha.

      „Tead, tirts, eemalt vaatajale jääb mulje, et vändatakse Viktoria’s Secreti reklaamfilmi, kus helesinises basseinivees sulistavad kirevate trikoodega keemiliste lokkidega hallpead ja nende keskel tõmmu siresäär oma valge eksklusiivpesuga, oi kurja!ˮ

      Kuna Joonas oli ainus meeskülastaja ja pealegi veel üleriietega, tekitas ta räme irvitamine piinliku segaduse. Igaks juhuks ronis Meelika kiirelt veest välja ja tõttas riietuma.

      „No sa ikka oskad lame olla,ˮ noomis käigu pealt Joonast, kuigi mees ei olnud kedagi solvanudki.

      Söögisaali külastamiseks olid turistid end pidulikult riietanud, mõnel proual ilutses peas valgest punutisest kübar ja Meelika silmas pärlitest kaelakeedki. Oldi ju puhkusel ja iga hetke sellest kasutati maksimaalselt. Rikkamad ameeriklased ostsid matkelaevale pileti, mis kehtis elupäevade lõpuni. Skandinaavlased ja sakslased olid rahul Baltimaadega.

      – 10 -

      Pärast hommikukohvi istusid nad autosse ja hakkasid sadama poole sõitma. Maja vaatamine ununes. See polnud ka oluline. Meelikale oli kergenduseks, et eelmine öö lõppes siiski nii nagu ta lõppes. See oli Joonase enesekindlusele just õige lahendus. Mees peabki vaeva nägema ja seda tõotas Meelika talle õpetada.

      Kuivastu tee oli autosid täis, kõik need tõttasid laevale. Joonas oli hästi välja puhanud, sest jutustas vahetpidamata. Ei olnud vaja ka pikalt oodata, õige pea jõudis ta naisteteemani. Põhjuseks oli seekord tankla müüjanna, kes Joonasega õiendas, kuna mehel kokakoolat ostma minnes viiekümnesest väiksemat raha polnud anda. Joonas siis mainis mittetemalikult leebelt, et vahetusraha peaks ikka tankla teenindaja mure olema. Vastu nähvati, et neil küll säärast kohustust pole. Joonas palus võltsmalbelt vabandust selle eest, et oli eriarvamusel. Näitsik vastas pobinal, et tal kama kaks. Joonas leidis peale taskute puistamist vajaliku peenraha, võttis tänades joogi, istus muiates autosse ja ulatas pudeli Meelikale. Ka karastusjookide külmkapis hoidmine polnud selles bensiinijaamas ilmselt kohustuslik, sest korki avades tekitas Meelika purskkaevu.

      „No mis tuletõrjujat sa mängid,ˮ naeris mees ja koukis põuetaskust välja säravvalge riidest taskurätiku.

      Meelika pahvatas naerma:

      „Issakene, kas selliseid taskurätte ka veel keegi kasutab!ˮ

      Joonas vaatas ise ka rätikut.

      „Mul on see vana harjumus ajast, kui tegelesin maadlusega. Seal alailma veri lendas. Enne ei lubatud platsilegi, kui oli ette näidata ninarätt.ˮ

      Meelika uuris uuesti Joonase vana vigastust ninajuurel ja kirjutas selle trenni arvele. Ta ei hakanud täpsemalt pärima, sest nagunii oleks kuulnud lugu, kuidas mingi naise pärast kakeldud sai. Meelika ei tahtnud ühestki naisest rohkem midagi kuulda. Ta hakkas juba kahtlemagi, kas selle suure jutu taga Joonasel üldse tegusid on.

      „See tanklabitsh oli ikka klähvija küll. Ise veel nii pisikest kasvu. Eks väikesed koerad klähvivadki, loodus dikteerib. Tead, miks ma esimesest naisest lahku läksin?ˮ

      „Hakkab pihta!ˮ ohkas Meelika ja pööras mehele selja. Kiirust ületasid nad kohe kindlasti, sest mööduvad põllud lausa lendasid akna kõrvalt läbi.

      Joonas peatus ühe vana mõisahoone ees.

      – 11 -

      Pargi alleel sõites avastas Meelika, et polnud märganudki varem, et sügise saabumise märgina on lehed hakanud kolletama. Sügis oli ta lemmikaastaaeg. Lapsena maal elades meeldis tal sulguda ärklituppa, sättida keha mugavalt reformpõhjaga voodisse patjade najale ja lugeda raamatut. Alati olid laual õunad, mida ta vahetpidamata järas.

      Raamatud olidki tema kõige suuremad sõbrad. Meelika lausa tundis sellele mõeldes päikesest ja vihmast tekkinud omapärast lõhna. Oma kinnisevõitu iseloomuga armastas ta vaikust ning eraklust. Parim muusika oli rabin, mis sügissadudega katuseplekil mängis. Meenutus lapsepõlvekodust tõi talle meelde põhjuse, miks ta hetkel viibib võõra mehe seltsis kauni loodusega võõras kohas. Ta ihkas kodu, kus oli tema enda