Äratundmishirm. Lea Jaanimaa

friikartulid, frikadellisupp ja üks õlu anna!ˮ jagas mees juba familiaarselt baarileti ääres käske, kui Meelika talle järele jõudis.

      „Kas suur või väike kann õlut?ˮ uuris baarmen.

      „Lähtume hinnast,ˮ andis Joonas selgitava vihje ja küsis seejärel Meelikalt: „Mida sina tahad?ˮ

      „Kohvi ainult, suhkruasendajaga,ˮ ei julgenud Meelika muud tahta, kuigi kõht korises. Võõras mees ikkagi ja kindlasti oleks mingi märkus poetatud toiduvaliku või maksmise kohta.

      Joonas mugis isukalt ja Meelika silmitses ajaviiteks pubis istujaid.

      „Ei tea, miks mehed siia lauda vaatavad, kui mööda lähevad?ˮ küsis ta mõtlematult, kuna pidas neid Joonase tuttavateks.

      „Vaatavad, et kena naisantiik,ˮ lendas mehe huulilt labasevõitu, kuid talle endale kindlasti vaimukana tundunud kommentaar.

      Meelika võttis hoogu, et tõusta, aga mees lükkas taldriku kõrvale ja käsutas:

      „Läksime!ˮ

      – 3 -

      Arhitekt Atsi koduväravat avades selgus, et nad jäid veidi hiljaks. Ats oli napsi võtnud ja väga elevil. Lepiti vaid kokku, et Meelika võtab oma visandid ja krundiplaani ning läheb mõnel päeval ise Atsi juurde. Koos ühe oma tuttavaga külastas Meelika Atsi järgmisel päeval. Arhitekt oli kaine ja sai Meelika soovidest selge pildi, andis ka valmimistähtaja ─ kaks kuud. Kahte kuud ei olnud vaja oodata. Joonas helistas mõne päeva möödudes talle ja uuris projekti kohta. Meelika valgustas teda üksikasjalikult.

      „Kaks kuud? Sassis kodanik oled või? Kahe kuu pärast on lumi maas! Linnavalitsuses läheb ka aega. Mul on praegu objekt lõppemas, saaksin kopa maasse lüüa ja paneks kevadeks maja püsti!ˮ tuli Joonaselt kui kuulipildujast.

      „Kas lähen proovin siis Atsile rahaga vähe survet avaldada või?ˮ otsis Meelika lahendust.

      „Ei avalda sa midagi, tule hüppa peale, olen kohe su ukse ees, käime koos ära! Selle aja peale on Ats juba juua täis, aga ehk taipab vähemalt seda, et kiirus on praegu primaarne.ˮ

      Ats oligi oma tavakonditsioonis. Kui Meelika oli uuesti üle jutustanud nägemuse oma unistuste kodust, hakkas Joonas kätega vehkima:

      „Armas taevas, mida sa naine nüüd ette kujutad! Valmis joonistada pole su soove keeruline, aga selle õhulossi ehitamisega ei hakka küll keegi jändama, ja kui hakkabki, ei jaksa sa seda kinni maksta.ˮ

      Kuna kiirus oli tähtis, sest aeg on raha, laskis Joonas Atsil välja otsida mingi valmisoleva maja joonised ja laotas need lauale:

      „Mis sa kaunitar jalgratast hakkad leiutama! Näe, siin on juba ehitatud maja projekt olemas. Ats teeb mõne tunniga sinu soovi järgi ringi ja muudkui ehita ja ela!ˮ

      „Kui sa nii arvad,ˮ lausus Meelika ja lubas kodus vaadata.

      „Mis sa seal kodus tast vahid! Saaremaal on just selline maja olemas, saad sisse minna ja vaadata, kuidas tundub. Alati on ehituse käigus sandim muuta, praegu on paras aeg enda järgi kohandada.ˮ

      Nii suurele õnnele ei osanud Meelika lootagi, et saab projekti ja läheb jalutab kohe majas sees ringigi. Ta helistas sõbrale, kellega ta Atsi juures oli käinud, ja otsustaski Saaremaale sõita. Jäi siiski täpsustamata täpne aadress ja Meelika võttis Joonasele kõne. Ta ei saanud teregi öelda, kui Joonas teatas:

      „Saaremaale sõidame homme. Lükkasin siin asjad käima, saarel on ka veidi sebimist.ˮ

      „Sinuga Saaremaale või? Ma arvasin, et …ˮ

      „Kalkun arvab – inimene mõtleb,ˮ katkestas teda Joonas. „Ole hommikul kell üheksa triksis-traksis, mul on juba majaperenaisega kokku lepitud!ˮ

      „Okeiˮ oli selgi korral ainus, mida Meelika vastata suutis.

      – 4 -

      Järgmisel hommikul täpselt kell üheksa Joonas juba ootas. Kindlasti ületasid nad lubatud kiirust, sest puud vihisesid mööda ja peagi jõuti sadamasse. Autodest oli moodustunud pikk ootajate järjekord. Joonas ei vaevunud peatumagi, sõitis jutiga laevani, ulatas midagi aknast kaipoisile ja parkis, kuhu parasjagu mahtus. Talle ei läinud korda, et ootavate autode juhid lehvitasid, rusikaga. Parvlaeva salongis kohvi juues vaadati neid jälle, aga sel korral oli Meelikal tarkust vait olla. Joonas oli see, kes rääkima hakkas:

      „Tead, mul oli kunagi üks tuttav rinnakas blondiin, kes oma rinnapartiid kahele poole loopis ja siis küsis, et ei tea, miks kõik mind vaatavad.ˮ Meelika tundis piinlikkust. Kas tõesti tõi mees paralleeli temaga? Õige küll jah, et kuidas sa näed, et vahitakse, kui ise ei vahi.

      Lubatud Saaremaa maja seisis väga kõleda koha peal kusagil linna servas. Meelika üritas seda mõttes paigutada oma aeda ─ tundus isegi sobivat. Maja kujus oli siiski palju teisiti, kui talle oleks meeldinud. Tema tahtis suuremaid aknaid ja kõrgemat katust ja kitsamaid terrasse ja … ja … ja …

      „Noh, printsess, mis sa majast arvad?ˮ

      „Printsess? Ma pidin ju antiik olema,ˮ meenutas Meelika.

      „Antiik see kõige hinnalisem ongi,ˮ kähises mees vastu. „Ära tule rääkima, et sa seda ei teadnud,ˮ ütles siis ja istus autosse. Juba käivitus ka mootor. Meelika tatsas järele. Ta tõdes, et polnudki kunagi sellise inimesega suhelnud, kes pidevalt oma üleolekut pidi näitama, kord loopis siivutusi, siis tegi komplimente.

      Meelika ei teadnud, kas ta üldse tegigi õigesti, et Joonase oma projekti kaasas. Kui juba nii lühikese ajaga oli ta pidanud end totakalt tundma, mida kõike siis veel sarikapeoks üle tuleb elada! Meelika ei olnud sellise suhtumisega harjunud.

      Ehitusfirma omanikuna ei saanudki mehe käitumine ilmselt teistsugune olla, aga Meelika polnud mitte tema töötaja, vaid klient. Parim kaitse pidavat rünnak olema, aga siin polnud ju midagi sellist veel kokku keeratud, mille eest end kaitsta vaja. Meelika oli veendunud, et kui Joonase ehitisel midagi untsu läheb, tõestab see mees sirge seljaga, et just täpselt nii kõik peabki olema.

      Meelika ei teadnud, kas olla nördinud või liigutatud selle süllekukkunud saarereisi üle. Kui Joonast talle soovitati, räägiti lausa ülivõrdes. Siiani küll ei olnud Meelikal selle tüübi suhtes grammigi usaldust tekkinud, pigem vastupidi. Ta ei arvanud, et rahast ilma jääb, aga ninaots ütles, et rõõmu ei saa ta oma kodust enne tundma, kui ülbik on töö lõpetanud ning pildilt kadunud.

      Meelika tunnistas endale, et tegelikult on tal mõte kodu vahetada veel toores. Pilk lagendikule, kuhu oli tekkimas uus eramurajoon, tekitas temas õudu. Mitte ainsatki puud, ainult välja mõõdetud krundid, kus erinevas valmidusastmes ehitised. Täielikult valmis oligi ainult see maja, kus nemad sees käisid. Meelika kujutas ette noorte perede rõõmu, kui nende kodud valmis saavad ning võib sisse kolida, aga tundus küsitav, kas lastel on seal kõledas ümbruses õnnelik lapsepõlv. Ega Meelika kindel ei olnud, et tema kitsuke suvilakrunt pakub majale just õigeimat kohta, aga seal kasvavad vähemalt viljapuud ja kuusehekid, mis ei lase naabritel aknast sisse vahtida ega tuisul aeda umbe puhuda.

      Mõttes oma võimalusi vaagides oli Meelika unustanud vaadata, millises ilmakaares maja olulised ruumid asusid. Tähtis ju, et näiteks köök ei asuks lõunas. Kuni maja veel ehitamata, saab köögi tõsta igasse ilmakaarde, kust kärbsed sisse ei lenda, ja elutuba ei tohiks jääda õhtupäikese poole.

      „Mis mureks, ei ole sinu maitse järgi või?ˮ märkas Joonas ta murekortsu.

      „Mõtlesid ennast või?ˮ viskas Meelika.

      „Lähme sööma!ˮ lõigati ta nali vahedalt läbi.

      Veski kõrts oli turiste umbselt täis ja Joonas ei viitsinud seal koha pärast oodata.

      „Ei, siia pole meil küll asja. Lähme mujale.ˮ

      Edasi käisid nad veel paarist kohast läbi, ent sama olukord oli neiski.

      „Tead, ma unustasin maja juures ilmakaari vaadata,ˮ oli Meelika omades mõtetes.

      „Mis sa neist vahid? Projektil