Äratundmishirm. Lea Jaanimaa

asja sai tõesti ainult Vene ajal juhtuda, ja et tal vägistada oli vaja, see paneb täiega vanduma – andjaid naisi kõik kohad täis.ˮ

      „Vene ajal oli andjaid naisi? Issand, me juba nagu pensionieelikud, räägime memuaare eelmisest sajandist.ˮ

      „Kogu aeg on olnud. Kui kusagilt mujalt ei saa, siis Amigost ikka saab,ˮ nimetas Joonas üht Tallinna ööklubi, kus ka Meelika vahel tantsimas käis. Klubi oli populaarne seetõttu, et asus hotelliga samas hoones ja oli alati rahvast täis. Meelikale see koht ei meeldinud, aga tema tuttavatele küll. Nii oligi kombeks, et alustati sealt ja edasi mindi, kuhu igaüks soovis. Siiski ei viitsinud Meelika hetkel Joonase nägemust ööklubist ümber lükkama hakata.

      Mees jätkas: „Kõik pealinna klubid on ju Soome vodkaturiste pungis täis. Nüüd on nad ka Saaremaa ja Lõuna-Eesti vallutanud, aga aastaid oli soomlaste hulgas levinud müüt, et kui pealinnast välja minna, siis kohe röövitakse paljaks. Tegelikult oli röövlite küüsist pääsemiseks vaja just eemale pääseda. Kõige rohkem spaa- ja hotellibroneeringuid tühistavad praegu sommid. Tead miks või?ˮ

      „Äkää.ˮ

      „Kui tehakse järelepärimine, on vastus kuollut – vanadusse surnud. Vanurid ju siia puhkama kipuvadki, nooremad odavaid naisi ja viina pruukima. Ime, et soomlastel meie viin üldse alla läheb, nad ju imevad oma salmiakkikossut. Üks ema kaebas kunagi viinatehase kohtussegi, et ta armas pojake oli end surnuks joonud. Poju polevat osanud aimatagi, et see hea magus köharohumekki jook võib kahju teha. No meie naised on küll magusad, aga pole kuulnud, et keegi nende liigtarvitamise pärast otsad oleks andnud,ˮ ei saanud Joonas enam pidama. Oli arvata, et mees ei räägi sagedasti oma elust:

      „Mõni naine on nagu haige, kui kogu aeg meest ei saa. Ma elasin kunagi ühe sellise hulluga, hiljem selgus, et ta oli mu töömeeste ja sõpradega kõigiga keppinud. Jube häbi oli. Ma pole ka mingi mustermees, aga kurat, mine hoora kaugemal. Lõin ta minema.ˮ

      Mõneks ajaks said jutud räägitud. Joonase sõrmed käisid toidutaldriku ja suu vahet, konjakiklaasi oli ta eemale lükanud.

      Meelika imestas, et Joonas ei suitseta, kuigi tal oli väga kähe hääl.

      „Kas sa pole kunagi suitsetanud? Mehed sõjaväes ju ikka kambaga tõmbavad, kui koolieas proovimata on jäänud?ˮ esitas Meelika küsimuse, mis teda tavapärases olekus poleks huvitanudki.

      „Loogiline, et olen! Tõmbasin poolteist pakki päevas. Jube vastik, et näpud olid kogu aeg kollased, ja mind see häiris, kui oma käsi vaatasin. Lõpuks vedasin kasti konjaki peale kihla, et jätan maha ja jätsin ka.ˮ

      Meelika muigas: „Mõni mees käib rahulikult ringi, teksapükste lukuümbrus kollane, mis need näpukesed sind kollasena segasid? Ju ikka konjak sai määravaks.ˮ

      „Ahhssa, vaata aga, mis kohti sina meestel vahid! Mina pole märganudki teiste kubemesse vahtida, aga sina tead! Ju mõõdad iga vastutulevat isast kui võimalikku voodikaaslast, et äkki läheb asjaks? Ise rääkisid, et kuulad isa õpetusi, valevorst selline! Tule, ma kallistan sind!ˮ

      „Ei, ära kisu! Su käed on rasvased! Ma tahan sinuga juttu ajada.ˮ

      „Kas sind kodus ei kuulata siis? Kellega sa koos elad, mehega või? Räägi välja, ega ma sellepärast sinuga keppimata jäta!ˮ

      „Joonas, unista edasi! Pole sinu asi, kes minuga kepib, mind trukib või nööbib, sina see igal juhul ei ole ega saa ka olema!ˮ

      Meelika oleks tahtnud, et Joonas just sel moel ja häälel oma elust räägiks, nagu ta seda hetk tagasi oli teinud, aga taas oli toimunud tagasilangus. Selles eas mees on väljakujunenud isiksus ja Meelika oli seda meest alles avastamas. Omal valikul.

      „Ega see tedremäng meil kaua enam kesta!ˮ jätkas Joonas nagu eluülikooli õppejõud:

      „Sa võid oma eluloo, sõbrannade saladused ja ilmateate takkapihta rääkida, hommikuni sa ikka ei patra ja me heidame nagunii ühte. Sa tead seda, Meelika.ˮ

      „Meelika? Oh mis ime, sa kutsusid mind nimepidi. Sa oled ikka tõesti tark mees, kui selline keeruline nimi meelde jääb!ˮ

      „Lääge nimi, mesine. Ma ei salli mett ja kui hüüan sind nimepidi, tekib imal maitse suhu.ˮ

      „Miks sa siis üritad minuga liini ajada, kui sulle vastukarva käin? Rohelised silmad on lääged, nimi imal. Jumala eest, ära siis kutsu ja ära vaata, kui ei meeldi!ˮ

      „Ikka vaatan, sa oled kuidagi eriline naine. Selline maalähedaselt armas. Aga ära aja nina püsti, vigu on sinus rohkem, kui sa ise aimatagi suudad.ˮ

      Ei teadnud Meelika veel sel hetkel põhjust, aga ta läks üle keha kuumaks, kuigi oleks võinud solvuda. Ta ei taibanud, millega Joonas naised ära lummab. Ta ei tee ju selles suunas midagi tavapärast, pigem vastupidi. Ta pole isegi viisakas mitte. Meelika pidi endale vastumeelselt tunnistama, et ka tema oli üht jalga pidi silmuses.

      – 7 -

      „Sa ei vastanud mu küsimusele,ˮ meenutas mees.

      „Ah et kas ma veel konjakit juurde soovin? Loogiline, et jah,ˮ naeris Meelika purjus inimese kombel. „Mul on keel pehme, aga pea selge. Igal juhul, ära loodagi midagi!ˮ

      „Ma ei loodagi, ma tean,ˮ tuli lühike, kuid kindel vastus mehelt. „Äkki sa nüüd vastad mulle, kellega sa koos elad?ˮ

      „Kellegagi ei ela, üksi olen. Ütleme nii, et mul on kohustused ainult iseenda ja südametunnistuse ees.ˮ

      „Uskumatu,ˮ ütles Joonas.

      „Miks uskumatu?ˮ imestas Meelika.

      „Loogiline, et uskumatu.ˮ

      „Ma juba pikemat aega tegelen mehele mitte minemisega,ˮ täpsustas Meelika.

      Joonas mõõtis teda pika pilguga.

      „Nii raske su elu ka ei pea olema.ˮ

      „Raske või mitte, mina olen rahul, mul on sõpru. Oma voodielu kohta ma kommentaare ei jaga, kui sa plaanid selle kohta küsida.ˮ

      „Kell on palju! Ma olen noortele ikka rääkinud, et pole mõtet öö läbi pipardada ja siis hommikul ikka kätte anda – andku kohe kätte, siis saavad öö läbi rahulikult magada. Ma lähen duši alla,ˮ pani Joonas kolksatades konjakiklaasi öökapile.

      Meelika tahtis talle järele hüüda, et erandid kinnitavad reeglit, aga Joonas oli juba duši all ja Meelikale tundus, et ta kuulis peeretamist. Veeprotseduurid kestsid kümmekond minutit.

      „Mis aasta väljalase sa oled?ˮ küsis Joonas duširuumist väljudes. Hoogsalt ja häbenemata kuivatas ta saunalinaga oma karvast keha. Meelika ei teadnud, kuhu oma silmi peita, ja siis suunas ta pilgu sinna, kuhu mees teadis seda suunatavat – kubemesse. Järjekordselt valgus kuumalaine üle Meelika keha.

      „Ma … ma…ˮ kokutas Meelika, „mis tähtsust sel on, mis aasta väljalase, pealegi …ˮ

      „Jah, ma tean, et naisterahva käest ta vanust ei küsita,ˮ lõpetas Joonas Meelika lause. „Ütle siis, mis aastal sa keskkooli lõpetasid?ˮ

      „Käi põrgu!ˮ

      Joonas ei käinud põrgu, vaid arutas edasi: „See on selge, et minust oled sa kümmekond aastat kindlasti noorem. Muide, tüdruk, kui sa oma suu kinni hoiaksid, paistaksid sa palju noorem.ˮ

      „Ups, sa ise ütlesid ju, et mul on ilusad hambad.ˮ

      „Ma räägin sellest, mida sa hammaste vahelt välja lased.ˮ

      „Midagi on valesti või?ˮ

      „Ei ole, aga see, mida sa räägid, ja see, kuidas räägid, reedab sinust nii mõndagi.ˮ

      „Ma ei varjagi midagi. Kunagi räägin sulle kõigest. Jõua aeg ära oodata!ˮ

      Meelika ehmus oma väljaöeldust. Ta ei plaani ometi selle mehega suhtesse minna!

      „Kas sina pesema ei lähegi? Kas sa selle pärast oledki nii tume, et ei pese ennast kunagi?ˮ

      „Ole