Kreeka kangelased. Stephen Fry

viimane, sest õnnestumine tähendaks kindlat surma või vähemalt igavest piina.

      Kuldsarvede ja pronkssõrgadega Keryneia emahirv ise poleks saanud kellelegi viga teha. Hirv, kes oli väledam kui ükski jahikoer või vibunool, oli küttidele küll väljakutseks, kuid mitte ohuks. Kuid see emahirv oli pühendatud Artemisele ja oht peituski just seal. Metsikus, millega jumalanna kaitses omasid ja karistas igasugust enda või oma järgijate vastu toime pandud pühaduserüvetust, oli kõigile teada. Ta ei laseks kunagi oma armastatud hirvele midagi halba juhtuda. Herakles kas ei saa ülesandega hakkama või tapab Artemis ta jultumuse eest. Nii või teisiti oli Eurystheus täiesti kindel, et tema tüütu nõbu tagasi ei tule.

      Peaaegu aasta jälitas Herakles oma saaki üle küngaste ja – nagu võiks arvata – läbi orgude. Viimaks õnnestus tal loom võrguga kinni püüda.

      Tal polnud vähimatki soovi sellisele ujedale ja kaunile olendile halba teha. Ta heitis hirve õrnalt turjale ja sosistas talle rahustavalt tagasi Mükeene poole kõndides.

      Kui ta ühest metsast läbi läks, ilmus varjust välja Artemis.

      „Kuidas sa julged?” sisistas ta ja tõstis oma hõbedase vibu.

      „Jumalanna, jumalanna, ma annan end sinu armu alla!” Herakles laskus ühele põlvele.

      „Armu? Ma ei tea sellist sõna! Valmistu surema!”

      Kui Artemis juba Heraklest sihtis, astus metsast välja Apollon ja pööras tema vibu allapoole. „No kuule, õde,” lausus ta. „Kas sa ei tea, et see on Herakles?”

      „Ma laseksin isegi meie isa, Tormitoojat ennast, kui ta söandaks minu hirve röövida!”

      „Saan aru,” ütles Herakles nii alandlikult, kui suutis. „See on kohutav pühaduseteotus, kuid ma olen orjana kuningas Eurystheuse teenistuses ja tema käskis mul selle looma kinni võtta. On Hera tahe, et ma Eurystheusele kuuletuksin.”

      „Hera tahe?”

      Apollon ja Artemis pidasid nõu. Parimal juhul võis öelda, et Taeva Kuninganna suhted Zeusi lastega, kes olid saadud teiste naistega, olid jäigad ja ametlikud, ning ta ei teinud kaksikute Apolloni ja Artemise elu kunagi lihtsaks. Neile valmistas lõbu Hera vaenlast aidata.

      Artemis pöördus Heraklese poole. „Sa võid oma teed jätkata,” sõnas ta. „Aga kui sa oled minu emahirve Mükeene õukonnas näidanud, pead sa ta tagasi vabadusse laskma.”

      „Sa oled sama tark kui kaunis,” lausus Herakles.

      „Heldene aeg,” pomises Apollon. „Sellised meelitused pole küll tee minu õe südamesse. Asu teele!”

      Eurystheus oli hämmastunud, kui nägi, et Herakles tuleb tagasi imekauni loomaga, ja ta kuulutas, et hirvest saab tema eraloomaaia tähtsaim eksponaat. Heraklesel oli aga Artemisele antud lubadus meeles ja ta vastas:

      „Loomulikult, isand kuningas. Tule siiapoole, sa võid ta võtta.”

      Kui Eurystheus juba lähemale tuli, näpistas Herakles oma lõvinahast mantli all hirve kõvasti laudjast. Emahirv ajas end tagajalgadele ja Eurystheus kargas lähemale, et ta kinni püüda, kuid hirv haugatas ja kihutas minema, pronksist sõrad palee sillutisekividelt sädemeid löömas.

      „Sa ei täitnud oma ülesannet!” lõrises Eurystheus.

      „Majesteet, ma tõin sulle emahirve, nagu kokku lepitud,” vastas Herakles. „Kahju, et sa ei olnud nii kiire, et oleksid ta kätte saanud, kuid minu süüks ei saa seda panna.” Ta pöördus õukonna poole. „Mina tegin ju ometi kõik, mida mult paluti?”

      Õukondlaste nõusolev pomin hoidis Eurystheust tagasi ja ta ei näidanud oma tõelisi tundeid välja.

      Mõnikord võis Herakles ilmutada tõelist nutikust.

      4. ERYMANTHOSE METSKULT

      Heraklese järgmiseks ülesandeks oli tuua elusalt Mükeenesse hiiglaslik metskult, kes laastas Erymanthose mäge ümbritsevat piirkonda Arkaadias.

      See vägitöö iseenesest polnud just kõige suurem väljakutse, millega Herakles pidi rinda pistma, ja sellest ei maksaks õieti jutustadagi, kui poleks olnud üht vahejuhtumit. See näitab meie kangelast tema kõige kohmakamast ja ebameeldivamast küljest, kuid võib ka uskuda, et just see pani aluse sündmuste jadale, mis viis tema kohutava surmani.

      Herakles läks metskuldi kommete kohta nõu küsima ühelt sõbralt, kes elas lähikonnas, kentaurilt nimega PHOLOS. IXIONI ja pilvejumalanna NEPHELE41 järeltulijad kentaurid olid segatõug. Peast vööni olid nad inimesed, ülejäänud osa neist oli aga puhtalt hobune. Nad olid suurepärased vibulaskurid ning raevukad ja vaprad sõdalased, kuid joobnuna muutusid tihtipeale kurjaks, metsikuks ja tiiraseks. Suurteks eranditeks olidki Chiron, ravikunsti asjatundja ning Asklepiose42 ja hiljem ka Iasoni ja Achilleuse tark õpetaja ning Heraklese sõber Pholos. Chiron oli Kronose ja okeaniid PHILYRA surematu järeltulija, sureliku Pholose isaks oli aga SILENOS, Dionysose suurevatsaline saatja, ning emaks üks meliaadidest, saarepuunümfidest. Tema nõuanne Heraklesele oli enne talve tulekut Erymanthose kuldi püüdmisele mitte mõeldagi.

      „Aja ta lumehange lõksu, nii on kõige parem,” ütles ta. „Muidu jooksutab ta su oimetuks. Senikauaks võid sa aga ju jääda minu juurde, minu koopasse.”

      Herakles võttis kutse suurima heameelega vastu. Ühel õhtul pärast sööki võttis ta endale savikannust veini. Tal polnud mingit põhjust teada, et kogu kentauride sool on üks ühine omadus. Veini lõhn meelitas ligi teised kentaurid ja nad kappasid koopasse, et oma osa nõuda. See ärritas ägedaloomulist Heraklest (võib-olla ei aidanud ka purjusolek kaasa) ja puhkes inetu tüli. Tülist sai kaklus ja kaklus mandus varsti tapatalguteks, sest Herakles päästis valla terve pilve nooli, mis, nagu te kindlasti mäletate, olid kastetud Hydra surmavalt mürgise vere sisse.43 Ka vaene Pholos suri, kui pillas noole oma jala peale, see läbistas naha tema kabja kohal ja süstis tema vereringesse nii palju Hydra mürki, et see tappis ta. Mõned Arkaadia kentaurid jäid siiski ka ellu. Nende hulgas oli üks NESSOSE-nimeline, kes hiljem – nagu me näeme – nende surmade eest kõige hirmsamal moel kätte maksab.

      Esialgu aga aitas kohutavat piinlikkust tundev ja kahetsev Herakles surnud matta ning keskendus siis jälle oma ülesandele, metskuldi kinnipüüdmisele. Nüüd, kus kõrgemaid mäenõlvu kattis lumi, leidis ta looma kergesti üles, ajas ta sügavasse lumehange, heitis turjale ja kõmpis tagasi Mükeenesse.

      Kui Herakles jõudis tagasi metskuldiga, kes oli veel vägagi elus, hakkas Eurystheus tohutut elukat nii koledasti kartma, et hüppas suurde savikannu ja jäi sinna kössitama.

      „Mida ma sellega tegema pean?”

      „Vii see minema!”

      „Kas sa ei taha teda lähemalt vaadata? Tal on imekenad harjased.”

      „Vii see kohe minema!”

      Eurystheuse hääl kaikus savikannu sees.

      See stseen oli Kreeka savikannumaalijate lemmik, neile meeldis väga kujutada Eurystheust, kes kössitab pithos’e sees, samal ajal kui Herakles ähvardab hiigelsuure viskleva sea talle pähe kukutada.

      5. AUGEIASE TALLID

      Ülesannetega oli jõutud juba poole peale – vähemalt arvas niimoodi Herakles, ja sellest valusast küsimusest räägime siis, kui jutujärjega sinnamaani jõuame – ja Eurystheus uskus siiralt, et seekord, seekord oli ta pannud Heraklese ette probleemi, mida ta kunagi lahendada ei suuda. Kuigi see ülesanne ei tapa teda, võtab see temalt võimaluse saada igavene elu, nagu kuningas endale tigeda rõõmuga ütles. Oraakel oli ju Heraklesele öelnud, et ainult ülesannete täitmine tagab Heraklesele surematuse, ainult üritamisest ei piisa. Nagu Yoda seda kunagi ammu ühes kauges-kauges galaktikas väljendas: „Tee. Või ära tee. Proovi ei ole.”

      Elise kuningal Augeiasel, päikesejumal Heliose pojal, oli kolmest tuhandest veisest koosnev kari. Loomad olid surematud ning olid

41

Vt „Kreeka müütide” esimesest köitest Ixioni lugu. Nephelest ja Chironist kuuleme jälle Iasoni loos, kentauridega aga kohtume uuesti, kui räägime Theseusest.

42

Vt „Kreeka müüdid”, I köide.

43

Mõnes selle loo versioonis sai ka Chiron ise Heraklese noolega kogemata kriimustada ja pidi vaevlema kohutavates piinades. Kuna tema oli Kronose poeg, oli kentauride seast ainult tema surematu. Väljavaade elada säärases valus igavesti oli talle talumatu. Ta anus jumalaid, et ta vabastataks tal surra lastes, ning Zeus täitiski tema soovi ja heitis ta Amburi, inim-hobusest vibulaskurina taevasse. See on silmapaistev näide ajalisest kokkusobimatusest, sest hiljem sai Chironist õpetaja ACHILLEUSELE, kes polnud selle vahejuhtumi ajal veel sündinud.