Kreeka kangelased. Stephen Fry

Polydektes ei jõudnud.

      „Nüüd võite pöörduda ja jälle minu poole vaadata,” ütles Perseus ja pani Medusa pea tagasi pauna. „Enam pole vaja karta.”

      Troonil istuva Polydektese raidkuju, mida ümbritsesid kivist sõdurid, sai Seriphosel populaarseks atraktsiooniks. Külalised maksid, et neid näha ja puudutada, teenitud raha kulutati aga Athena templi ehitamiseks ja saja hermi paigaldamiseks saarele.15

      Andromeda ja Perseus jätsid kuningas Diktyse ja kuninganna Danae Seriphosele ja liikusid edasi. Nad oleksid võinud paigale jääda ja trooni pärida. Nad oleksid võinud minna tagasi Andromeda kodumaale ning hakata valitsema Etioopia ja Egiptuse ühendatud kuningriike. Kuid nad olid noored, südikad ja tahtsid reisida, Perseus aga ihkas külastada oma sünnimaad. Lapsena oli ta saanud seal olla vähem kui nädala. Tema vanaisa Akrisios oli teinud kõik, et tema sündi ära hoida ja tema elu lühendada, kuid ta oli uudishimulik ja tahtis näha, milline näeb välja Argos, kuulus kuningriik, kus ta oli sündinud.

      Kui Perseus ja Andromeda kohale jõudsid, said nad teada, et juba ammu, pärast seda, kui Akrisios oli oma tütre ja tütrepoja kastiga vette heitnud, oli ta muutunud süngeks ja julmaks hirmuvalitsejaks. Ta polnud kunagi olnud armastatud valitseja ning tõugati peagi troonilt. Keegi ei teadnud, kus ta nüüd on. Argose rahvas, kes oli Perseuse hämmastavatest vägitegudest kuulnud, palus tal vabale troonile asuda. Teadmata, mida teha või kus end sisse seada, tänas noorpaar argiive ja palus aega järelemõtlemiseks.

      Nad rändasid Mandri-Kreekas ringi ja Perseus finantseeris nende reisi auhinnarahadega spordivõistlustelt, millel ta osales ja mille ta ainsagi erandita ka võitis. Nad kuulsid, et Larissa kuningas korraldab selle aasta kõige rikkalikumate auhindadega mängud, ja suundusid põhja poole, Tessaaliasse, et samuti võistelda. Mängudel osalesid Kreeka parimad atleedid ja suur pidi olema austus osavõtjale, kes suurema osa alasid võidab. Üksteise järel sai Perseus võidu kõigis võidujooksudes ja muudes võistlustes. Viimaks jõudis kätte kettaheite kord. Perseus viskas ketta nii kaugele, et see kihutas üle kõige kaugema märgi, lendas üle staadioni ja maandus pealtvaatajate sekka. Võimas hõiskamine, millega see hämmastav vägitegu vastu võeti, muutus kiiresti õudusoigamiseks. Ketas oli tabanud kedagi rahva seast.

      Perseus jooksis kohale. Maas lebas vanamees, kelle lõhkilöödud peast voolas verd. Perseus võttis mehe oma käte vahele.

      „Mul on väga kahju,” ütles ta. „Kohutavalt kahju. Ma ei tunne oma jõudu. Andestagu mulle jumalad!”

      Perseuse hämmastuseks vanamees naeratas ja tal õnnestus isegi köhides naerda.

      „Ära muretse,” ütles ta. „Tegelikult on see naljakas. Ma sain oraakli ettekuulutusest võitu. Kui paljud saavad seda öelda? Oraakel ütles, et minu tütrepoeg tapab mu, aga siin ma nüüd olen – mulle tegi lõpu hoopis mingi kohmakas tolast sportlane!”

      Vanamehe teener lükkas Perseuse eemale. „Andke tema majesteedile õhku!”

      „Tema majesteedile?”

      „Kas te ei teagi, et see on Argose kuningas Akrisios?”

      Kuigi see oli õnnetus ja kuigi see oli ette määratud, oli tegu veresugulase tapmisega. Perseus ja Andromeda võtsid ette kurva palverännaku Kyllene mäele Arkaadiasse, Hermese templisse, mis seisis koopa lähedal, kus jumal sündis. Altarikivile asetasid nad nähtamatuks tegeva peakoti ja talaria, tiivulised sandaalid. Kui nad olid saatnud Hermesele lühikese palve ja hakkasid templist lahkuma, pöördusid nad, et veel kord altari poole vaadata. Peakott ja sandaalid olid kadunud.

      „Me tegime õigesti,” lausus Andromeda.

      Nüüd suundusid nad Ateenasse ning peitsid sirbi, kilbi ja pauna Medusa peaga Athena templi kõige sügavamatesse soppidesse.

      Nende ette ilmus Athena ise ja õnnistas neid.

      „Sa tegid hästi, Perseus. Meie isa on sinuga rahul.”

      Athena tõstis kilbi ja nad nägid, et sellelt vaatas vastu Medusa nägu – jahmunud, kohkunud, kurb ja omal moel kaunis, igaveseks kiiskava pronksipinna sisse vangistatud. Sellest ajast peale ongi aigis Athena kilbiks – see on tema tunnusmärk, tema võitluslipp ja tema hoiatus maailmale.

      Perseuse ja Andromeda kohta saab öelda midagi sellist, mida ei saa öelda mitte ühegi teise suure kangelase kohta, kes mulle pähe tuleb – nad elasid õnnelikult elu lõpuni. Pärast ringirändamist naasid nad Peloponnesosele, suurele Kreekast edelas asuvale poolsaarele, mis on Kreeka mandriosaga ühendatud Korintose maakitsuse kaudu16, ja asutasid Mükeene, suure kuningriigi, mis sai aja jooksul Argolise ehk Argolidi nime ning mis tõmbas endasse naabruses asuvad Arkaadia ja Korintose ning ka lõunas asetseva Perseuse sünnikuningriigi Argose.

      Nende poja Persese kaudu sai nende vereliin alusepanijaks Pärsia riigile ja rahvale.

      Pärast pikka elu tehti Perseusele ja Andromedale suurim kingitus, mida Zeus saab surelikele anda. Koos Kassiopeia ja Kepheusega tõsteti nad tähtkujudena taevasse. Üheskoos hoiavad Perseus ja Andromeda silma peal oma isepäiste meteooridest laste summal, PERSEIIDIDEL, keda me võime ka tänapäeval kord aastas öötaevas eputamas näha.

      HERAKLES

      PERSEUSE VERELIIN

      Zeus istus veel tükk aega üksinda hommikusöögilauas ja mõtiskles Hera unenäo üle. Keegi tõuseb ja päästab surematud. Keegi Perseuse vereliinist. Ilmselt, ütles Zeus endale, on see lihtsalt jultunud väljamõeldis, mille on eksitamiseks ja segadusse ajamiseks saatnud MORPHEUS. Kuid võib-olla on võimalus – väike, kuid ikkagi võimalus –, et see unenägu on tõepoolest hoiatus, ettekuulutus. Ettevalmistumine ei tee ju kunagi halba. Pealegi võib seejuures veel natuke lõbutsedagi.

      Niisiis. Perseuse vereliin. Kuhu me jäimegi…?

      Zeus vaatas alla Tirynsi, Mükeene pealinna peale. Kuninglik paar, Perseus ja Andromeda ise, oli juba katasteriseeritud, tähtkujudena taevakummile tõstetud, kuid kas neil on mõni otsene järeltulija, kes võiks tuua ilmale kangelase, kelle vereliin klapib Hera unenäo tingimustega?

      Ilmseid kandidaate paistis olevat kolm. Perseuse ja Andromeda üks lapselaps oli STHENELOS, Mükeene praegune kuningas. Ta oli abielus NIKIPPE-nimelise neiuga.17 Esialgu oli paar lasteta.

      Perseusel ja Andromedal oli ka pojapoeg AMPHITRYON, kes oli armunud oma nõosse, Perseuse ja Andromeda teise lapselapsesse, kaunisse ALKMENESSE, ja temaga abiellunud. Ka nemad olid järglasteta.

      Niisiis oli võimalik, et üks neist paaridest sigitab suure kangelase. Alkmene, nagu Zeus tahes-tahtmata tähele pani, oli juhtumisi väga, väga, väga kaunis. Mis oleks, kui ta tooks ilmale hoopis minu poja, mitte Amphitryoni oma, küsis Zeus endalt. Kuna Alkmene ise oli Perseuse lapselaps, kannaks selline laps Perseuse vereliini, nagu ette nähtud, ning vastaks seega Hera ettekuulutusliku nägemuse nõuetele. Kuid ta oleks ka Zeusi poeg ja oleks seega ehitatud kõvast kangelaslikust materjalist.

      Mida enam Zeus sellele mõtles, seda enam see mõte talle meeldis. See annaks kangelase, kes vastaks Hera unenäo tingimustele ja pakuks pealekauba temale mõnu. Aga kuidas Alkmenet rasestada? Alkmene ja Amphitryon ei elanud Tirynsis, vaid kaugel Teebas. Selle põhjus oli keeruline, kuid huvitav.

      Jahti pidades oli Amphitryon kogemata tapnud Alkmene isa ELEKTRYONI (kes oli loomulikult ühtlasi nii Amphitryoni onu kui ka äi). Ma ei pea teile meelde tuletamagi, et sugulase tapmist peeti Kreekas kõige mustemaks ja andestamatumaks kõigist kuritegudest. Amphitryon ja Alkmene põgenesid Teebasse, kus valitseja KREON vabastas Amphitryoni veresüüst. Lunastatud kuriteoga ja puhastatud Amphitryon jättis oma naise Teebasse ning läks tagasi Mükeenesse, lahendama keerulist dünastiliste probleemide rida, nagu Alkmene ise oli talt nõudnud.

      Niisiis oli Alkmene praegusel hetkel üksinda uhkes Teeba villas, mille Kreon oli paari käsutusse andnud. Alkmene oli ustav, armastav naine, niisiis valis Zeus selle asemel, et ilmutada end talle kotkana, kitsena, kuldse vihmavalinguna, karuna, sõnnina või ükskõik mis muu looma või loodusnähtusena,

15

Hermid ehk hermai olid kandilised sambad, mida kasutati õnnetoovate piiritulpade ja teetähistena. Neil oli ülemises otsas nikerdatud pea, tavaliselt jumal Hermese oma (mis oli küll talle mitte omaselt habemega), allpool aga meessuguelundid, mis usuti toovat õnne, kui neid… teatud viisil silitada.

16

Rangelt võttes ei olnud Peloponnesos oma nime veel välja teeninud, selle sai ta kuningas PELOPSI järgi, kellega kohtume hiljem.

17

Nikippe oli Pelopsi ja Hippodameia tütar. Pelops võitiski kaarikuvõidusõidu ja Hippodameia käe, mille püüdlemist Polydektes oli teeselnud. Seda lugu tuleb rääkida, aga mitte veel.