Ajulugu. Tauri Tallermaa

eluaastast.

      Samas ei saa keegi ümber lükata väiteid, kui keegi arvab end mäletavat ka varasemaid aastaid. Seda on raske nii tõestada kui ka ümber lükata. Võib olla, et ajus on tekkinud nii tugev emotsioon (näiteks mõni trauma või suur õnnestumine), mis on ärgitanud nii tugevalt meeli, et on sööbinud mällu. Samas võib ka olla, et seda suurt sündmust on teised asjaosalised (vanemad, õed-vennad jne) nii palju arutanud, et inimene võib mäletada mitte konkreetset sündmust, vaid juttu sündmusest. Me ei tea, mis on õige mälestus. Varasemate mälestuste mäletamine võib olla tingitud ka sellest, et hiljem on sarnased sündmused kordunud ning aju on loonud peegelduse, et ka varem võis olla nii.

      Mõned inimesed väidavad, et nad mäletavad juhtumusi enne oma sündi. Kuidas see on võimalik? Me ei saa seda kuidagi kontrollida ega tõestada, kust inimese mälestused pärinevad. Võib-olla on need pärit tema eelmisest elust? Igal juhul tuleb võtta selliseid juhtumeid avatud meelega. Need teadmised ei kahjusta kedagi ega sega tänast elu – täitsa vabalt võib ju nii mõelda. Ja võib ka mõelda, et see pole võimalik, kindlasti nii ei ole olnud ning inimese mälestused on tekkinud hiljem, teiste lugude põhjal – ka see võib olla õige.

      Esimesed mälestused

      Kui ma oma lasteaia aega püüan meenutada, siis tõesti, võin öelda, et mingid ähmased mälupildid või hetked oleks nagu kuskil sügaval sopis meeles. Millegipärast tuleb selgelt silme ette ühe meie rühma tüdruku nägu, kelle nimi oli Ülle. Ta ei olnud eriti ohtralt sünnipärase iluga üle külvatud ja minu arust tegi ka pidevalt pahandust. Vähemalt mäletan hilisemast elust, et millalgi mulle üldse ei meeldinud Ülle-nimelised tüdrukud, sest nad seostusid kohe mu lasteaiakaaslasega. Siis on täiesti jaburalt meeles üks hetk kellegi rühmakaaslasega õues porilombist vihmavett lakkumas. Aga milline oli meie rühm ja kasvatajad? Millised rühmakaaslased ja mänguasjad meil olid? Mis laule me laulsime või mänge mängisime? Kuidas kodutee välja nägi? Null.

      Olen isegi umbes kümmekond aastat tagasi oma lasteaia majas käinud. Mingil põhjusel pidasime seal ühe seltskonnaga koosolekut. Ma ei tundnud midagi ära. Kuna mäletan, et meil oli mitu lasteaeda kõrvuti, siis ei ole ma üldsegi kindel, et me just minu lasteaias käisime. Vanemas eas lapsepõlvepaiku külastades on esimene tunne, et kõik on nii väike. Mälestustes on majad, ruumid ja objektid palju suuremad. Aga proovige näiteks pool päeva käia ringi põlvili (ehk siis põlvepikkusena). See on umbes sama vaatenurk, mis oli siis, kui olime ise väiksemad. Kõik tundubki teistmoodi. Alt üles vaadatuna näeme objekte suuremana. (Eks see on sama põhjus, miks mõnikord püüavad inimesed teiste üle võimu näitamiseks end alateadlikult suuremaks teha – kikivarvule tõusta, rinna punni ja käed laiali ajada ning kaela pikaks venitada.)

      Neid ridu kirjutades tuli mul meelde, et olen mingis hilisemas eluetapis oma lasteaia lähedal asuvast metsatukast mööda sõites tundnud, nagu ma mäletaks end seal oma lasteaiarühmaga jalutamas ja mängimas käies. Ükski inimene ei meenu, aga see männimets ja need teerajad seal puude vahel olid tuttavad. Mitte niivõrd pildina, vaid just tuttav tunne tekkis. See oli veidi imelik tunne. Eks ole hiljem ka selliseid äratundmistundeid olnud, aga vist mitte lasteaiast.

      Küll aga tean mitmeid lugusid, kuidas ma olevat kasvatajatel (tänases mõistes õpetajatel) tahtnud palju süles olla ega olnud nõus pisut määrdunud sukapükse jalga panema jne. Kaheaastasena olin ka kogemata veidi käärinud kalja joonud ning siis koduteel isa kukil kõva häälega muudkui laulnud. Aga isegi kui väga ei pingutaks, ei tule ühtki mälupilti nendest meelde. Ainult see jutt, mida ema on aastaid rääkinud.

      Hiljuti astus ühel sündmusel mu juurde proua ja hakkas kohe rääkima, kuidas tema mäletab mind pisikese poisina mu ema töö juurest. Tema töötas asutuse raamatupidajana ja minu ema ühe osakonna juhatajana. Käsil oli parasjagu inventuur, mille käigus loeti üle kõik kaubad. Kuna seal oli palju väärisesemeid, siis pidi arvepidamine väga täpne olema. Ja äkitselt, avades üht karpi, kus pidi olema mitmeid kuldseid sõrmuseid, leidsid nad selle täiesti tühja olevat. Selle peale olevat ema hüüdnud ja mina astunud nende juurde, sõrmed kõik servani kauneid sõrmuseid täis. Mitte kunagi muidu ei olevat ma neid sealt puutunud, sest nii ei tohtinud teha. Aga just inventuuri ajal olin leidnud võimaluse end ehtida. (Võib-olla sealt ongi mu paras ports edevust pärit?) Mõned päevad hiljem rääkisin seda emale ja ta ei mäletanud üldse sellist seika. Jah, kolleegi mäletas ta hästi, aga mitte seda juhtumit. Rääkimata sellest, et mulle oleks üldse midagi sellest tuttavat ette tulnud.

      Küll aga mäletan üsna palju ema töökoha puhkekodus veedetud suvesid. Ma olevat olnud vist veidi üle aasta vana, kui seal esmakordselt käisime. Ema ja isa võtsid oma puhkuseid nii, et meie vennaga saaksime võimalikult kaua seal olla. Koht asub Võsu lähedal. Mäletan väga selgelt käänulist kruusateed, vaevumärgatavat sissesõitu ja tõkkepuud enne puust silda, mis viis väikesel künkal asuva puhkekodu hoovi. See on tänaseni imeliselt kaunis koht. Seal on järv ja kosk ja veskimaja. Majas olid esimesel korrusel toad, kus me alati majutusime. Majja pääses üle laia kaldtee, mille all sai konni püütud ja vajadusel end peidetud. Keldrikorrusel oli aga saal, mis oli alati millegipärast väga rõske ja jahe. Isegi kuumal suvepäeval. Aga seal olid koroona-, lauatennise ja piljardilauad. Mäletan, kuidas tahtsin neid kõiki mängida. Kui vanana ma need selgeks õppisin, ei mäleta. Kahtlustan, et mitte veel 4–5-aastasena. Saali ühes eraldi ruumis olid ka 2-kohalised süstad. Need olid eriti ägedad. Neil oli istumiseks veidi kumer vineerist istumisalus, mis liikus süsta sees ja jalgade all olid pedaalid, millega sai tagaosas olevat kiilu juhtida. Küll tahtsin nendega sõita, aga veidi vara oli veel. Läks mitu aastat, enne kui mind paati lasti.

      Lisaks oli puhkekodukompleksis veel üks maja, kus peeti suviti puhvetit (hüüdsime seda millegipärast „lavkaks“), mille müüjatädi nimi oli Tamara. Hiljem ehitati ka kahekorruseline veidi moodsam hotellitüüpi puhkemaja, mis lõhnas alati ühtmoodi mingi spetsiaalse immutusaine järele. Piki järvekallast läks metsa seest tee võrkpalliväljaku ja tantsuplatsini ning seal oli ka järvesaun, kus sai võetud koos meestega esimesi korralikke leile. Nemad võtsid vist muudki, aga seda ma kindlalt ei mäleta. Aga veel ägedam saun oli järve keskel oleval saarel. Sinna sai ainult paadiga. Ja seda mäletan, et selle sauna juures sai ikka suitsulesta söödud. Seda oli huvitav luude küljest lahti nokkida ja siis pisikeste tükkide haaval süüa. Tõenäoliselt oli kuskil seal ka suitsuahi, kus neid valmistati, aga praegu meelde ei tule, kus see olla võis. Hilisematest juttudest tean, et järvesaun põles maha. Kuidagi nagu oleks silme ees, et rannast vaadates nägin saarel sauna leekides, aga see võib vabalt olla ka minu elav kujutlusvõime. Nii nagu tõenäoliselt paljude lapsepõlvesündmuste meenutamisega meil kõigil ette tuleb …

      Suviti toimusid puhkekodus kaubandustöötajate päevad. Siis oli metsaalune täis telke ja rahvast oli palju. Küll müüdi igasugu kraami ning korraldati mänge ja võistlusi. Õhtuti käisid tuntud ansamblid tantsuks mängimas ja peod kestsid varajaste hommikutundideni. Vist. Päris kindel ei ole, sest küllap ma ikka õigel ajal magama läksin …

      Oma lasteaiast mäletan aga veel üht pilti väga selgelt. Üks poiss oli meil kehva ja pikaldase söömisega. Kõik olid ammu lõpetanud, kui tema ikka nokkis toitu. Ja kuna lõunasöögi järel pidi kohe magama minema, siis juhtus tihti nii, et tal oli lõunauinakust ärgateski näiteks viineritükk veel suus. Mäletan seda aga seepärast, et selle poisiga käisin samas koolis ja samas klassis, mistõttu sai nalja ka hiljem teistele poistele räägitud. Nii on sedagi keeruline tõestada, et ma mäletan seda mälestust kindlasti just lasteaiast, mitte hilisematest vestlustest …

      Emakeel

      Ema sõnul olin ma mingil varajasel lasteaiaperioodil käinud venekeelses sõimerühmas. Tean seda ainult tema sõnade järgi ja olen näinud üht pilti, kus ma istun ilmselgelt mitte-eesti rahvusest põnnidega koos trepi peal. Kui palju ma sealt midagi vene keele kohta õppisin, ei oska öelda. Mõned aastad tagasi kuulsin ühe venelase kiidusõnu minu vene keele hääldamise ja väljendite kasutamise kohta. Võib olla, et mingi toonane mõju ajule oli, aga seda on väga keeruline tõestada. Pigem oli abiks kaks aastat vene keele praktikat Nõukogude armees.