Ajulugu. Tauri Tallermaa

kõndima? Kas hakkab rääkima? Kas temaga on kõik korras? „Õnneks“ ta ei mäleta midagi. Kui suuremaks saab, küll siis seletame talle, kuidas asjad tegelikult toimivad.

      See periood lapse elus määrab suurelt osalt ära, kuidas ta hakkab hilisemas elus toimima, toimetama, mõistma, suhtuma, väärtustama. Samal ajal ei mäleta ta suuremat osa sellest, mis temaga juhtus, kes temaga olid, miks asju tehti nii või naa. See periood mõjutab väikese inimolendi alateadvust. Ehk siis seda, kuidas me tulevikus käitume ja suhtume, mõtlemata, miks me just nii seda teeme.

      Lapse ema-isa suhtumine kujundab lapse tulevase maailma!

      Sissejuhatuseks väikelapse aju kujunemisest ja kujundamisest sel perioodil kirjeldan veidi üldisemalt sellest,

       milline on aju siis, kui me sünnime,

       kui palju energiat ta vajab,

       miks vajab aju puhkust,

       millistest osadest aju koosneb ja milleks neid kasutatakse ja

       kui oluline just selles vanuses on tahtejõu kasvatamine.

      Kuna see vanus on inimese tulevase elu sügavaimate alateadlikute käitumismustrite kujunemisel määravaks,

      siis püüan seda mõtet avardada järgmiste teemadega:

       kuidas areneb väikelapse aju ja mälu,

       millal tekivad esimesed päris mälestused,

       mismoodi emakeel selgeks saab,

       miks „miks?” on oluline,

       millal ja kuidas hakkab väikelaps tundma,

       mis on geenid ja geniaalsus ja

       kas käelisus on üldse oluline.

      Kõige selle juurde püüan ka omi mälestusi tuua, mida on arusaadavalt üpris vähe. Aga siiski!

      Kuidas aju töötab

      Aju ja mäluga on paraku nii, et kahjuks ei ole tänaseni teadus nii kaugele jõudnud, et suudaks iga mäluviperuse või aju arengu kohta anda ühte ja kindlat vastust. Aju on uuritud sadu aastaid ja tõenäoliselt uuritakse kauemgi veel. Alan Burdick kirjeldab oma raamatus „Miks aeg lendab?“, kuidas talle üks teadlane ütles, et me kõik võime vabalt olla neuroteadlased, sest teame kõik ühtmoodi vähe sellest, kuidas aju töötab. Suures plaanis on ettekujutus ja arusaam aju toimimisest ju olemas. Eriti kiire areng teaduses on toimunud viimase paarikümne aasta jooksul, mil tänu PET-ile (positronemissioontomograafia), fMRT-le (funktsionaalne magnetresonantstomograafia) ja MEG-le (magnetentsefalograafia) on tekkinud ligipääs töös olevale mõtlevale ajule. Kui seni sai aju ehitust ja toimimist uurida vaid kaudsel ehk küsitluste teel või siit elust lahkunud inimese surnud aju uurides, siis nüüd on tekkinud võimalus näha kõike n-ö reaalaajas. See on teadusele andnud tohutu arenguhüppe, mistõttu avastatakse igal aastal või lausa igas kuus uusi detaile, seletusi või saladusi, mis annavad meile üha rohkem selgust meie kõige keerulisema, raskema ja kallima organi olemusest.

      Aju keerulisusest saame lihtsamini aru, sest pole vist inimest, sõltumata vanusest, kel poleks tekkinud küsimusi aju võimetuse või teinekord hoopis ootamatuna tunduva võimekuse osas. Raske on mõista, miks ta nii teeb. Sellest kõigest räägin edaspidi pikemalt. Raskusega on aga tõesti nii, et ühe täiskasvanud keha ühe organi kohta on ligikaudu 1,4 kg päris korralik. Teist sellist nii rasket organit inimesel ei ole. Normaalses olukorras. Kui just ei ole ülemäära palju söönud. Aga ka siis kergeneb see (mõtlen magu) mõne aja möödudes. Aju mass ei muutu sellest, kui palju me parasjagu seda kasutame või kui palju on sinna aastate jooksul infot salvestatud. Sünnihetkel kaalub imiku aju 350–400 grammi ning saavutab täismassi umbes puberteediaja alguseks. Seejärel hakkab tasapisi ja ühtlaselt kuni kõrge vanuseni vähenema. Aga see ei tohiks kuidagi muret tekitada, sest teada on ka see, et aju suurusest ei sõltu tema headus. Näiteks ajaloo ühe geniaalsema inimese – Albert Einsteini – aju kaalus kõigest 1230 grammi. Küll oli tema kahte ajupoolkerasid ühendav mõhnkeha oluliselt suurem kui tavalistel inimestel. Mis viitab sellele, et tervet aju ühendavaid neuronite vahelisi seoseid oli tal märgatavalt rohkem, mis omakorda tagas erakordse võime kasutada ära suurema osa aju võimest mõelda loogiliselt ja kujundlikult (ehk mõelda välja). Seepärast sõltubki mälu headus pigem sellest, kui palju me millestki arusaamiseks ja meelde jätmiseks oma aju koormame (loe: kasutame). Aju on nii keeruline organ, et selle toimimise/mittetoimimise põhjuste väljaselgitamiseks oleks vaja iga konkreetse näite kohta teada tohutul hulgal andmeid alates sünnieelsest perioodist kuni viimse hetkeni välja.

      Kallis aju

      Aju kallidus seisneb selles, et kui kogu täiskasvanu keha massist (võttes keskmiseks 70 kg) moodustab aju ligikaudu 2%, siis keha toodetavast energiast kulutab ta koguni umbes 20%. Kui suhteliselt laisk inimene kulutab päevas umbes 2000 kilokalorit, siis võtab aju sellest järelikult endale umbes 400. Teisisõnu vajab aju väga palju energiat, et end töös hoida. Milleks ta seda kulutab? Cambridge’i Ülikooli teadlased on uurinud energiakulu hiirtel ja zooloog Simon Laughlini sõnul kulutavad nad umbes veerandi energiast ajukoores neuronite ja gliiarakkude (tugirakud, mis eraldavad ja grupeerivad neuroneid) töökorras hoidmiseks ning umbes 75% elektriliste signaalide saatmiseks ja töötlemiseks üle terve aju. Need protsendid tunduvad teadlaste sõnul olevat inimestele üsna sarnased.

      Aju ei lülitu kunagi välja. Isegi une ajal kulutab ta enam-vähem sama palju energiat kui ärkvelolekul. Puhkamise ajal suhtlevad neuronid pidevalt omavahel uuendamaks infot, mis ümberringi toimub. Kui aju vajab mingi piirkonna aktiivsemat kasutamist, kasvab ka selle ala energianõudlus. Kuid isegi kui meile endale tundub, et näiteks suhtlemine teise inimesega väsitab meid mingist hetkest (ehk siis aju kulutab tavalisest rohkem energiat), on aju energiavajadus suurenenud tegelikult üsna vähe – kuni 8%, mitte rohkem. Erinevalt näiteks jalalihastest, kus energia tarbimine võib istumise asemel käimise või jooksmise puhul suureneda lausa kolm kuni neli korda, nõuab aju üsna stabiilset energiaga varustatust.

      Kütuse kvaliteet

      Millest aga toodab meie keha energiat? Muidugi saame seda ju näiteks soojast päikesest (mida meie kliimavöötmes on halastamatult vähe!) või tugevatest positiivsetest emotsioonidest (kõrvuni armunud inimene või erakordse soorituse teinud inimene võib piltlikult mägesid paigast liigutada). Eelkõige on aga inimesel elus püsimiseks vaja ühte peamist energiaallikat – toitu.

      Mitte kuskilt mujalt kui ainult toidust saab inimene toota keha ning aju toimimiseks vajalikku kütust. Kui autole on ette nähtud kindel kütus, siis ei tule meil pähegi bensiini asemel diislit paaki valada. Või kui hoolitseme oma toataimeide eest, siis ei kasta me neid solgiveega, vaid paneme isegi ehk sobilikku väetist lisaks, et taimel oleks parem kasvada. Inimestena unustame aga pahatihti ära iseenda parimad kasvutingimused ja toidame end kõikvõimaliku ebakvaliteetse toorainega. Kas üldse toidame? Inimorganism on loodud väga vastupidavaks ja isereguleerivaks. Elus püsimise nimel hakkab organism ennastsalgavalt igast väiksemastki toidupalukesest eraldama iga vähest toitainet, mida sealt kasulikku leida on. Selle asemel, et rikkalikust ja mitmekülgsest toiduvalikust kerge vaevaga organitele hädavajalikku energiat toota ning lasta kehal loomulikult toimida, peab ta mõned vähemtähtsad toimetused ohverdama tähtsamate heaks. Kui seda ei juhtu tihti, suudab keha koormusest taastuda ja jätkata normaalset toimimist. Kui aga selline olukord muutub pidevaks, tekitab see kehas kaitsereaktsiooni ehk stressi, mis võib pika aja jooksul viia nõrkuse, haiguste või lausa depressioonini.

      Aju vajab puhkust

      Toidust üksi aga kahjuks ei piisa, et keha jaksaks meid pidevalt energiaga varustada. Ükski keha ei jaksa katkematult tööd teha. Korraliku puhkusega aga ei ole lood oluliselt paremad kui täisväärtusliku toitumisega. Nii keha kui ka aju vajavad töövõime taastamiseks puhkust. See ei ole kellelegi uudis ega vaja pikemat