Sadie. Courtney Summers

      „P-pole v-vaja.”

      Naine torutab huuli. „Tead, et sa ei saa seda siin õhtu otsa timmida.”

      Isver! Köhatan kurgu puhtaks.

      „Ma m-mõtlesin, et äkki ma t-tohin s-sult üht asja k…” Küsida. „Uurida.”

      Mõnikord õnnestub mul kogelus üle kavaldada. Ässitan selle üles ühte sõna ära rikkuma ja vahetan sõna viimasel hetkel teise vastu, ja miskipärast ei jõua kogelus mulle järele. Kui ma selle nõksu avastasin, siis arvasin, et nüüd olen prii, aga ei – ma jäin hoopis teistpidi lõksu. See on väga kurnav, kui tuleb teha nii palju mõtte­­tööd nii lihtsa jutu jaoks, mille peale teised õieti ei mõtlegi. Ja see pole aus – aga elus pole paljud asjad ausad.

      „Ikka,” kostab naine.

      „Kas R…” Sulen korraks silmad. „Ray on siin?”

      Ruby võpatab. „Suri paar aastat tagasi.”

      „V-vabandust!” Raisk.

      „Milleks sul Rayd vaja?”

      „Kas sina oled s-siin kaua t-töötanud?”

      „Varsti kolmkümmend aastat.” Ta seirab mind. „Milles asi?”

      „T-tahaks üht inimest üles o-otsida.”