Sadie. Courtney Summers

õlgu ja sirutan käe natuke edasi. Võta raha, Becki, tahan öelda, enne kui ma küsin, milleks sul seda vaja läheb. Sest autos istuval mehel on silmanähtavad neelud; tüüp on laksunäljas. Ma tunnen seda ilmet. Selle tunneksin ma ära igas suvalises kohas ja igas suvalises näos. Seda näeksin ma isegi pimedas.

      Becki hõõrub oma pungil kõhtu ja astub natuke lähemale.

      „Sul ema ikka teab, et sa siin oled?” küsib ta ja ma otsustan õlgu kehitada; naine jääb sellega rahule, kuni järsku enam ei jää. Ta tõmbab kulmu kortsu, vaatab mind pealaest jalatallani üle. „Ei ta tea! Miks ta lasi sul siia tulla, puhta üksipäini autot ostma?”

      See pole küsimus, millele ma saaksin pearaputuse, noogutuse või õlakehitusega vastata. Tõmban keelega üle huulte ja võtan end ponnistuseks kokku. Mul on nuga, tahan öelda seda asja, mis armastab kangesti kahe käega minu hääle ümbert kinni võtta.

      „Ema on s-s-s…”

      Mida rohkem ma s-s-s-itan, seda punasemaks Becki näost läheb, seda vähem ta teab, kuhu pilku peita. Vaadata kuhu iganes, ainult mitte mulle otsa, mitte mulle silma. Mul on kurk krambis, liiga krambis, poodud, ja ainuke moodus vabaks saada on see, kui ma ei püüa üldse tähti omavahel ühendada. Ükskõik kui väga ma ka Becki ees pingutan, ei haagi häälikud ilmaski kokku. Ma räägin soravalt ainult siis, kui ma üksi olen.

      „…urnud.”

      Kogeluskramp annab järele.

      Hingan.

      „Jessas!” ütleb Becki ja ma tean, et mitte sellepärast, kui lõp­mata kurb oli see, mida ma talle just ütlesin, vaid sellepärast, kui konarlikult see mul suust välja tuli. Naine taganeb natuke, sest see kuradi jama on ju nakkav, ja kui see juba temale külge hakkab, siis hakkab see raudkindlalt külge ka lootele. „Äkki sa peaks… tähendab, sa ikka autoga sõita oskad?”

      See on üks peenetundelisemaid mooduseid küsida, kas ma olen loll, kuid ei aja mind sellevõrra vähem vihale, et küsijaks on naine, kes ei oska kirjutada sõna hinda. Pistan ümbriku taskusse tagasi, lasen sel liigutusel enda eest kõnelda. Mattie ütles ikka, et minu kõige hullem omadus on põikpäisus, mitte kogelemine, kuid üht poleks ilma teiseta. Aga siiski. Ma võin endale lubada teesklust, et Becki rumalus on minu jaoks liig ja ajab meie autoostutehingu nurja. Naine pahvatab korraks häbelikult naerma. Ütleb: „No mis jura ma ajan? Muidugi oskad…” Ja kordab, mitte nii veenvalt: „Muidugi oskad.”

      „Jah,” kostan ma, sest mitte iga sõna ei vääna end mu suus tükkideks. Normaalne kõne rahustab Beckit, ta lõpetab aja raiskamise ning käivitab mootori, näitamaks, et auto on töökorras. Ütleb, et pagasiluugi vedru on katki, ja teeb nalja, et annab mulle tasuta kaasa pulga, millega nad luuki lahti hoidsid.

      Teen asjaajamise saateks hm ja mhmh, kuni leping on sõlmitud, istun siis oma uue auto kapotile ja vaatan, kuidas nad auto ringi pööravad ning suuna vasakule maantee poole võtavad. Keerutan autovõtmeid sõrme ümber, samal ajal kui varahommikune kuumus mind pikkamisi endasse haarab. Putukad avastavad, et ma olen nende territooriumile tunginud, ja korraldavad minu helevalgel tedretähnilisel nahal pidusöögi. Tee kuiv tolmulõhn kõditab mu sõõrmeid, kõnetab seda osa minust, mis on minekuvalmis, niisiis libistan end autolt maha ja veeretan jalgratta võssa, vaatan, kuidas see mannetult külili vajub.

      May Beth annab mulle vahel mustikaid, aga ühtlasi kogub ta kehtivuse kaotanud numbrimärke ja naelutab neid uhkelt tolle kuuri siseseinale, mis tal topeltlaia haagismaja taga seisab. Märke on eri värvi ja eri osariikidest, mõned lausa välismaalt. May Bethil on nii palju autonumbreid, et vaevalt ta paarist puudust tunneb. Registrikleepsud on vanaproua Warneri annetus, kes elab minust kolm maja edasi. Ta on autojuhtimiseks liiga nõder ja tal ei lähe neid enam tarvis.

      Määrin numbrid poriseks ja nühin mustad käed vastu pükse puhtaks, kui teisele poole autot lähen ja rooli istun. Istmed on pehmed ja madalad ja minu jalge vahelt paistab sigareti põletusjälg. Pistan süütevõtme auku ja mootor uratab. Vajutan jalaga gaasi ja auto veereb üle konarliku maapinna, sama teed välja, kust Beckigi läks, kuni jõuan maanteele, aga keeran paremale.

      Limpsan huuli; mustikamaitse on sealt ammu kadunud, aga mitte nii ammu, et ma nende krimpsus magusat maitset enam ette ei kujutaks ja sellest puudust ei tunneks. May Beth on kindlasti pettunud, kui ta minu uksele koputab ja leiab, et ma läinud olen, aga ma ei usu, et see teda üllataks. Viimane asi, mis ta mulle ütles, kui mu näo kindlalt pihkude vahele surus: mis iganes mõtted sul peas liiguvad, sa viska need jalamaid oma paganama narrist pea­kolust välja! Asi on lihtsalt selles, et mõtted ei liigu mul peas, vaid südames, ja just tema oli see, kes ütles mulle kunagi, et kui sa tahad üldse midagi oma elusihiks võtta, siis olgu see südamesiht.

      Isegi kui see on üks paras jama.

      TÜDRUKUD

      H1E1

      WEST McCRAY:

      Tüdrukuid kaob ilmast ilma.

      Minu ülemus Danny Gilchrist on mulle juba tükk aega rääkinud, et ma peaksin omaenda podcast’i tegema, ja kui ma talle May Bethi kõnest ja Mattiest ja Sadiest jutustasin, siis kannustas ta mind asja edasi uurima. Tema meelest oli see otsekui saatuse sõrm, et ma just Mattie surma ajal sealkandis viibisin. Sellegipoolest olid esimesed sõnad, mis mu suust tulid:

      Tüdrukuid kaob ilmast ilma.

      Püsimatuid teismelisi tüdrukuid, hulljulgeid teismelisi tüdrukuid. Teismelisi tüdrukuid kõigi oma lõputute draamadega. Sadie oli üle elanud kohutava kaotuse ja mina ei püüdnudki sellesse süveneda, lasin sel minna. Lasin temal minna. Mul oli vaja lugu, mis tunduks värske, uus ja põnev, ja mis värskust sa ühe kadunud teismelise loos ikka leiad?

      Me oleme selliseid lugusid ennegi kuulnud.

      Danny tuletas mulle seepeale kohe meelde, miks mina töötan tema alluvuses ja mitte vastupidi.

      DANNY GILCHRIST [TELEFON]:

      Ole nüüd meheks ja kaeva natuke sügavamalt! Ära ütle, mida sul ei ole, enne kui saad teada, mis sul on. See pole sinu tase. Mine kohale ja vaata, mis sa leiad.

      WEST McCRAY:

      Sõitsin veel samal nädalal Cold Creeki.

      MAY BETH FOSTER:

      Sadie oli Mattie mõrvast täiesti murtud. Pärast seda polnud ta enam endine, ja täie õigusega, aga et politsei ei leidnudki üles seda koletist, kes teo toime pani, nojah… See oli kindlasti tema jaoks viimane piisk.

      WEST McCRAY:

      Kas Sadie ütles nii?

      MAY BETH FOSTER:

      Ei, aga polnud tarviski. See oli tal näost näha.

      WEST McCRAY [STUUDIO]:

      Mattie Southerni tapmise eest ei ole õigust mõistetud.

      Cold Creeki elanikel on võimatu leppida mõttega, et nii räigelt ja kaootiliselt toime pandud kuritegu jääb lahendamata. Nende meelest peab asi käima nagu televiisoris; „CSI”-sugustes sarjades saadakse mõrvar ju tunni ajaga kätte, sageli napimate asitõendite põhjal kui need, mida õunaaias leida võis.

      Uurimist juhtinud Abernathy politseijaoskonna uurija George Alfonso näeb välja nagu filmitäht, kelle hiilgeaeg on möödas. Ta on 180 cm pikkune must mees, natuke üle kuuekümne, hallinevate juustega. Alfonso väljendab pahameelt juhtlõngade puudumise üle, kuid asjaolusid arvesse võttes ei ole ta eriti üllatunud, et neid nii vähe on.

      UURIJA ALFONSO:

      Algul ei osanud me aimatagi, et tegemist on mõrvaga. Meile teatati tulekahjust ja paraku sai suurem osa kuriteopaigast tuletõrje kustutustööde tõttu kahjustada.

      WEST McCRAY:

      Saadud DNA leiud on kontrollimata, sest puudub võrdlusmaterjal. Esialgu ei ole mingit kahtlusaluste ringi, kellelt proove võtta.

      UURIJA ALFONSO:

      Mattie