Sadie. Courtney Summers

      Ja tõsi ta on. Ma ei lubanud tal kunagi juukseid värvida. Isegi kui ta kõik ülejäänud reeglid kuu peale saatis (helista, kui sõbra poole lähed; ilma mulle ütlemata poistega ei messi; pane telefon ära ja tee juba ükskord oma kodukad ära), siis see reegel oli ainus, millest ta otsustas kinni pidada: enne juukseid ei värvi, kui neliteist täis saad. Napilt jäi puudu.

      Ma arvan, et tegelikult ei puutunud Mattie oma juukseid sellepärast, et need olid sama tooni blondid nagu emal ja ta ei talunud mõtetki sellest, et jääb ilma viimasest killukesest, mis tal emast veel alles on. Mind ajas alati pöördesse, kui sarnased nad olid: ühte värvi juuksed, sinised silmad, südamekujulised näod. Meil polnud ­Mattiega ühine isa ja me ei näinud üldse õdede moodi välja, kui sa just ei tabanud hetke, kui meil oli täpselt ühesugune ilme peas, neil harvadel kordadel, kui me mõnest asjast täpselt ühtemoodi arvasime. Ma olin Mattie ja ema kõrval nagu võõrkeha, pruunide taltsutamatute lokkide ja sompus hallide silmade ja varblasenäoga, nagu May Beth ikka ütles. Mattie oli kiitsakas ning jättis alaarenenud ja kohmaka mulje, aga selle juurde kuulus teatud pehmus, mis ei olnud visuaalselt nii küüniline kui minu kehaehitus. Kui panna lutipudelitesse Mountain Dew’d, siis olen tulemuseks mina. Minu ainevahetus ei tea nagu päris hästi, mida peenema kraamiga peale hakata. Mu keha on nii teravate joontega, et lõika või klaasi, see vajaks hädasti nurkade lihvimist, aga mõnikord pole mul teravuse vastu midagi. Keha ei pruugi alati kena olla, aga keha võib olla kena silmapete. Ma olen tugevam, kui pealtnäha paistab.

      On juba pime, kui Whittler’si veokiparkla silt mu silme ette kerkib.

      Veokiparkla. Kõige pausinupu sarnasem asi inimeste jaoks, kes elavad pideval kiirkerimisel, aga see pole nende jaoks mitte niivõrd paus, kuivõrd tempo alandamine kaks korda kiiremaks kui see, millel funkame meie, ülejäänud inimesed. Ma töötasin Cold Creeki servas ühes bensiinijaamas ja minu ülemus Marty ei pannud mind kunagi üksi öövahetusse, sest ta ei usaldanud läbisõidul veokijuhte absoluutselt. Ma ei tea, kas see temast just päris õiglane oli, aga nii ta neisse igatahes suhtus. Whittler’s on suurem kui meie bensukas, aga mitte nii puhas. Või ehk oled koduse segadusega nii ära harjunud, et lõpuks hakkad ise ka uskuma, et kõik seisab just täpselt seal, kus peab. Siin ei tehta ühtegi pingutust paremuse suunas. Bensiinijaama neoontuled paistavad tuhmimad kui tarvis, justkui eelistaksid nad aeglast hääbumist kiirele lõpule, plaksuga kustumisele.

      Ma lähen einela poole, Ray’s seisab kursiivkirjas sildil, mis on hoone kohta liiga väike, nii et kõik tundub kuidagi peadpööritavalt kiibakas. Parim õunapirukas Garneti maakonnas! kuulutab plekiline pappsilt aknal. Tule ja proovi!

      Lükkan raske klaasukse lahti ja maandun viiekümnendatesse. Ray’s näeb välja täpselt nii, nagu mulle kirjeldati: kõikjal punane vinüül, türkiissinine, ettekandjad kannavad sisustusega sobivaid kleite ja põllesid. Nurgas mängib pesuehtne plaadimasin Bobby Vintonit ning mina seisan paigal, iman endasse nostalgiat, kõikjal valitsevat kastme-ja kartulilõhna, enne kui saali tagaossa leti äärde lähen. Iseteeninduslett ja köök jäävad sealt veel edasi.

      Toetan tagumiku puki otsa ja käed jahedale laminaadile. Minust paremal istub üks tüdruk. Tüdruk. Neiu. Ta küürutab pooliku taldrikutäie kohal, pöidlad käivad käbedalt mööda telefoniekraani. Tal on pruunid tuustis juuksed ja nii palju heledat katmata ihu, et ma hakkan juba talle peale vaadates lõdisema. Jalas on tüdrukul mustad kontsakingad ja ülilühikesed püksid, seljas õhuke pingul särgik. Minu meelest töötab ta parklas. Parklapiff. Nii neid kutsutakse. Mu pilk kerkib üles, et tema näost paremat ettekujutust saada, ja tema nägu on noorem, kui esmapilgul paistab, selle nahka on räsinud eluraskused, mitte aja kulg. Tüdruku silma- ja suunurkades olevad kurrud meenutavad mulle soomusrüü pilusid.

      Toetan küünarnukid letile ja lasen pea longu. Nüüd, kus ma peatuse tegin, hakkab pikk sõit mõjuma. Ma pole harjunud ennast roolis niimoodi tagant piitsutama ja olen sitaks väsinud. Mu selja­lihased on pisikesteks valusateks sõlmedeks kokku keerdunud. Kes­kendun ja koondan iga üksiku piste üheks suureks valuks, millest ma ei pruugi välja teha.

      Mõne aja pärast tuleb köögist välja mees. Tal on oliivikarva nahk, kiilaks aetud pea ja mõlemad käsivarred täies pikkuses ilusasti värviliselt ära tätoveeritud. Pealuude ja lilledega. Mehe must Ray’si T-särk on rinna ümber pingul, et rõhutada kehaosi, mille ülespumpamisega ta on kõvasti vaeva näinud. Kutt pühib käsi rasvase rätiku sisse, mis tal konksuga vööl ripub, ja viskab mulle pilgu.

      „Mida läheb?”

      Tema hääl meenutab nuga, mis end teiste inimeste peal teritab, see on nii hirmutav, et ma ei kujuta ette, mismoodi see siis veel kõlaks, kui ta kellegi peale karjuks. Enne kui ma jõuan küsida, kas tema on Ray, märkan mehe särgil nimesilti Saul. Kutt keerab kõrva minu poole ja palub mul korrata, justkui oleksin ma midagi öelnud ja ta poleks seda kuulnud.

      Enamasti on mu kogelus konstant. See on mulle tuttavam kui ükski teine asi minu juures, aga kui ma väsinud olen, siis võib see muutuda talumatult ettearvamatuks, umbes nagu Mattie, kui too nelja-aastaselt küla vahel peitust mängis, ilma et oleks kellelegi öelnud, et ta mängima hakkab. Ma pean praegu rääkima, aga pole mõtet korraldada etendust kellelegi, kes ei pruugi anda mulle seda, mida ma tahan, niisiis köhatan kurgu puhtaks, haaran salvrätikorvi kõrvalt väikese lamineeritud menüü ja otsin sealt midagi odavat. Heidan Saulile rõhutatud pilgu, osutan kõri ja suu poole: vaban­dust!, justkui oleks mul mingi kuradi kõripõletik. Koputan sõrmega menüüle, et mees taipaks, et praegu käib suhtlemine. Tema pilk järgib mu sõrme, mis teeb kop-kop-kop: Kohv…$2.00.

      Mõne hetke pärast libistab mees mulle kruusi nina alla ja ütleb: „Et ei tuleks mingit arusaamatust – sa ei või seda siin õhtu otsa timmida. Joo kuumalt ära või telli söök juurde.”

      Lasen aurul oma näo ümber keerelda, enne kui esimese lonksu võtan. Kohv kõrvetab mu keelt ja kurku, see äratab mind kiiremini üles, kui kofeiin iial suutnud on, aga maitse tundub nii kange, et ka selle peale võib kindel olla. Panen kruusi käest ja märkan teenindusluugi juures ühte naist. Tal on seljas samasugune must Ray’si T-särk nagu Saulilgi, ja ta meenutab mulle pisut nooremas eas May Bethi, ainult et teenindaja juuksed on mustaks värvitud. May Bethi juuksed on üleni hallid, sekka väheke tumedat. Mõlemad on aga ühtmoodi punapõsised ja teravate näojoontega, kaelast alla­­poole seevastu ümaramad ja ebamäärasemad. Pehmemad. May Beth võttis mind sülle ja hoidis enda ligi, kui keegi teine seda ei teinud – kuni ma selle jaoks liiga suureks kasvasin –, ning mulle meeldis tema pehmus. Luban mälestusel manada mu huultele ettevaatliku naeratuse. Kingin selle teenindajale. Ta kingib oma naeratuse vastu.

      „Sa vahid mind sihukse näoga, nagu sa tunneks mind,” ütleb ta.

      Veel üks asi peale juuste, mis teda May Bethist eristab – hääl. May Bethi hääl meenutab murenevaid suhkrutükke. Selle naise hääl on otsekui õunakorvike. Või ehk polegi asi hääles, ma tunnen hoopis õunapiruka lõhna. Letist paar sammu edasi seisab koogiriiul, mille otsas troonib einela kuulus õunapirukas, pehmed siirupised puuviljatükid peidus ilusa helbelise lehttainakihi all. Mul hakkab suu vett jooksma ja ma tean, et olen elus kibedamatki nälga tund­nud, aga see karamelli-kaneeli-suhkrumusi on nii eksitav, et ma ei suuda meenutada, millal. Mu kõht koriseb. Naine kergitab kulmu ja siis ma märkan, et tema parema rinna kohale kinnitatud nimesilt ütleb Ruby. Seda nime on sitaks raske üle huulte pressida.

      „Unusta ära, Roo,” ütleb Saul iseteenindusleti tagant. „Ta ei saa rääkida.”

      Ruby pöördub minu poole. „Tõsi või?”

      „…”

      Panen silmad kinni. Blokk on ees: igavikupikkune hetk, kui mul on suu lahti ja midagi ei toimu – vähemalt mitte väliselt. Sisimas on sõna olemas ja selle vormimine on nii raske, et ma tardun, tunnen, nagu oleks ühendus katkenud.

      „S-sa m…” Võitlen m-i eest, rähklen endasse tagasi. Avan silmad. Tajun, kuidas minu kõrval istuv neiu mind jõllitab. Ruby ei pilguta silmagi ja ma olen talle selle eest tänulik, aga samas ka vihane, sest säärane sündsustunne, mida igaüks peaks ilmutama, ei ole ju midagi eriliselt tänuväärset. „Sa m-meenutad m-mulle