Edasi. Suvi 2020. Edasi

aga midagi hullu ei juhtu, sest ta räägib hästi. Sisuliseks sõnavõtuks vajalik ettevalmistus tal reeglina puudub: Briti ülikool kestab kolm aastat, tulevased poliitikud õpi-vad enamasti kas inglise keelt, klassi-kat või politoloogia, majanduse, filo-soofia segu. Nende haridustee lõpeb 21-aastaselt. Nad ei saagi teada asju, mis nõuavad tehnilisi või detailiteadmisi,

      ning neil pole ka stiimulit neid töö kõr-valt omandada, sest hea kõneoskus on olulisem: see toob nii valimisedu kui ka meedia-populaarsust, ning pimes-tab ka välismaised läbirääkijad. Ja see toimis: “Riigi juhtimine sõnaosavuse-ga ei ole viinud katastroofini,” kirjutas Kuper aastal 2011.

      Kuus aastat hiljem oli sama aja-kirjanik sunnitud nentima, et see ikka-gi viis katastroofini. Teravmeelsed, aga tegelikkust mitte tundvad poliitikud tõmbasid endale kaela Brexiti, ning ei osanud sellega siis enam mitte midagi peale hakata. Sõnaosavusest polnud Michel Barnier’ vastas laua taga istu-des enam midagi kasu. “Anda Brexiti arhitektidele ülesanne Brexit läbi viia, on nagu paluda väitluskonkursi võit-jal disainida kosmoselaev,” kirjutas Kuper augustis 2017. Korraga oli ka välismaalastele näha, et meisterliku retoorika taga on tühjus: mäletan ise üht Rootsi parlamendidelegatsiooni lii-get, kes saatkonna vastuvõtul Londonis hämmeldunult nentis, et “britid ju üld-se ei tea, mida nad teevad”.

      Kogemus elust Brexiti-aegses Suur-britannias on tekitanud minus sõna-osavuse suhtes põhjaliku umbusu. Kui keegi räägib hästi, siis ma kontrollin vähemalt kolm korda, kas tema hoo-lega valitud sõnad edastavad hästi lä-bimõeldud mõtteid, või vastupidi, pei-davad nende puudumist. Omaenese kõnedes ja kirjatöödes ma püüdlen täpsust ja väldin vaimukust. Kui ma kogemata mõne kalambuuriga hakka-ma saan, siis ma natuke ehmun – eriti kui see on inglise keeles. Aeg-ajalt ma unistan, et igasuguseid Euroopale olu-lisi ameteid võiksid edaspidi juhtida soomlased – sest nemad ei ole kunagi sõnaosavad, aga on alati tõsised, ja üt-levad, mida mõtlevad.

      Venemaa

      Huvitav on ka see, et brittide vaimukas sõnakasutus tõi mulle aeg-ajalt meelde venelased. Mitte Vene poliitikud – ne-mad on teist tõugu –, vaid Vene ajakir-janduse, eriti just opositsioonilise mee-dia. Venemaal elades imetlesin aastaid nende vaimukust. Millised pealkirjad olid artiklitel! Milline iroonia ja sar-kasm, täpselt kümnesse... kuni sain aru, et see oligi sageli kõik, mis seal oli. Need artiklid olidki auru väljalaskmi-se kohaks: tegelikkuses nendest mitte midagi ei muutunud. Ning seda mitte ainult sellepärast, et Kreml oli vas-tu – kuigi eks ta muidugi oli ka –, vaid sellepärast, et autorid ise nägid vai-mutsemist eesmärgina iseeneses. Nad ei tõstatanudki oma teemat tõsiselt. Ning sel kujul muutus nende tegevus riigisüsteemi parandamise tööriistast hoopis puuduliku süsteemi põlistami-se agendiks – kuigi nad ise seda ehk nii ei mõelnud ega plaaninud.

      Lõplikult sain “teravmeelsuse ta-lumatust kergusest” aru vist siis, kui üks liberaalsete vaadetega satiirik, väga sümpaatne ja hea huumoriga ini-mene, 2005. aastal üksikkandidaadi-na Riigiduumasse pürgis. Ta ei pääse-nud sinna – aga ta ka ei püüdnud. Üks tema noori abilisi kirjeldas pettunult, kuidas tegemata jäid kampaania kõige elementaarsemad sammud: kaootili-selt loobitud võimukriitilised vaimu-kused oli ainus asi, mida kandidaadil üldse pakkuda oli...

      Selle taustal ei ole tegelikult ime, et Putin Venemaal kõige populaarsem poliitik on (konkurents, mõistagi, ei ole aus, aga populaarsus pole ka läbinisti võlts). Tema sõnadest saab teinekord välja lugeda seda, mida ta ka päriselt teeb. Ning see on... juba midagi tõsiselt-võetavat. (Muidugi, kui ta just parajasti